— 56 —
„Põlatud?“ kogeles Juhan ja tõusis laua äärest püsti. „Kes põlgab mind? — Nälga surnud? Millal olen ma nälga kannatanud? Millal kannatasid sina nälga minu juures? — Ära kurnatud, tuimaks tehtud? Ma ei ole küll mitte enam see libe noormees, kes kord sinu ümber Kiwisaare mõisas lipitses. Küll ei wõiks meie ilma selle warata, mida sa mulle kaasa tõid, nii hästi elada kui praegu. Aga see on paha, see on kuri sinust, et sa mulle seda nina peale wiskad.“
„Mul on ka õigus selleks!“ käristas Marta.
„Ema!“ palus Juhan, „wõta oma sõnad tagasi! Ära osta mind mitte lahti mu armsast ametist! Palu andeks, et sa minu auusat teenistust nii patusel kombel põlgad, et sa mulle mu waesust ja oma kaasawara ette heitnud — esimest korda. Ütle, et sa rumalaste rääkisid? —“
„Mina rumalaste?“ hüüdis emand wihaselt wahele. „Mina? Andeks paluma? — Oi, mis sa weel ei taha! Sinu amet on tõeste kõige pahem ja põlatum maa peal, ja mis ma ütelnud, jääb tõeks, ja miks sa oled nii kangekaelne ja ei taha ennast oma alatumast seisusest üles upitada lasta kõrgusele ja auule?“
„Mul on auu küllalt,“ hüüdis köster ägedalt. „Mul on kõrgust küllalt! Seda ei pruugi sina mulle enam anda! Aga sind pimestab saatan ise, ja ma saan nüüd aru küllalt, mis kell on löönud!“
„Olgu mis on,“ wastas Marta lühidelt ja koristas laua pealt tassid ja taldrekud kokku mis plarinal. „Mina ostan sinu aga siisgi lahti. Ma ostan kiriku kaupmehele mõisa,
