Lehekülg:Kollid Bornhöhe 1903.djvu/143

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

143

Jostson teda kõrgesse tõstis ja musutas, mispääle wäike neiu salamahti suud pühkis. Luise ütles Jostsonile õnne soowides: „Teie saate eeskujulise abikaasa,“ — ja Helenele sosistas ta kõrwa sisse: „Mõtle, mina lollikene kahetsesin sind Benno pärast! Oota aga — seda pimesiku mängu ma sulle nii pea andeks ei anna. Ma hakkan ise sinu peigmeest armastama!“

„Kas esimene tuju juba möödas?“ wastas Helene niisamuti sosinal.

Luise jäi wait ja surus käe pool teadmata wastu rinda, nagu käiks säält wiimne waluwool läbi.

Isa Pohligi mõistlikul ettepanekul lõpetati seks korraks jalutamine ja mindi trahterisse lõunat wõtma ja kihlust pühitsema. Jostson andis peremehele nelja silma all käsu, erakambris lauda katta ja kõige paremat pääle panna, mis iganes saadawal oli. Söögi ajal läksiwad meistri leiged tundmused tulewase wäimehe wastu järk järgult soojemaks ja muutusiwad peaaegu auukartuseks, kui lõpukorral punase pääga shampanjapudel walges jääkapas lauale ilmus. Teise klaasi järeldusel ei suutnud meister ennast taltsutada — waimustus sundis teda üles tõusma ja lauakõnet pidama. Harjunud wiisil tuletas ta mööda läinud aegade ilu meelde, terwitas pruutpaari ja lõpetas loitawate sõnadega: „Olgu need pühad sidemed, mis teid, mu armsad lapsed, nüüd ühendawad, hiilgawaks eeskujuks meie kalli Balti kodumaa rahwastele, et nad üks teisele enam ja enam läheneksiwad, ühiseks Saksa-Balti rahwuseks kokku sulaksiwad ja meie wana, aga weel uhkelt lehwiwa kulturalipu all iluduse ja hääduse rada kõnniksiwad, mis tähtede poole üles wiib. Meie pruutpaar elagu! Hurra!“

Sel silmapilgul tõugati puhweti poolt uks lahti. Keegi halwas riides noormees, kelle nägu kahtlaselt punetas, ilmus läwel ja lällitas wõltsimata maakeeles: „Eks ma öelnud — kes see muu siin ikka lõugab, kui minu auus onu Jüri Poolik. Nägin teist, kui ta oma trossiga siia tuli. Tema tola ei taha sugulast tunda… hahaha! Ise jooksis pool püksata külast linna, aga nüüd on tema saks ja prassib sakste kambris…“

Palumata wõõras kadus läwelt niisama äkisti, kui ta ilmunud oli — sõbrad wõi teenijad rebisiwad ta säält