Lehekülg:Kollid Bornhöhe 1903.djvu/23

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

23

„Kool ei aita midagi, kui inimesel siin“ — Maasikas tipsutas näpuga oma madala otsaesise pääle — „tühje tubasid wälja üürida on. Mina olin loll, sest minu amet ei tasu waewa, aga õnneks on sarnaseid kallimeelseid narrisid maailmas ikka olemas. Mina olen sündinud kirjanik, ja täidan oma elukutset. Oleksin ma koolis ennast rohkem waewata tahtnud, minust oleks mõni kõrge ametnik, ärimees wõi wilets miljonär wõinud saada. Selleks ei olnud mul himu. Ma ajasin kõrgemaid sihtisid taga ja nõnda sain Eesti ajakirjanikuks, see on: waeste, wiletsate ja koormatute kaitsjaks.“

„Hähä, katsu mul koormatute kaitsjat!“ naeris paks trahteripidaja Kilk. „Lehes sõimab saksu, elus roomab nende ees kõhuli.“

„Ma ei rooma kellegi ees, liiategi kõhuli,“ waidles Maasikas wastu. „See käib juba minu ilutundmuse wastu. Aga ma olen haritud inimene ja armastan wahel ka peenemate inimeste seltsis wiibida. Ma oskan nendega ümber käia ja nemad peawad minust lugu. Alles eila nikutas Stewardi kontori esimene raamatupidaja, kes kümmetuhat rubla aastas palka saab, mulle juba kaugelt pääd ja raeherra Puss andis mulle kätt. Ma olen juba suurte sakste juures lõunatgi söönud — tjah, katsu, kas sina ka sellega toime saad!“

„Ma ei oska weiderdada,“ wastas Kilk. „Aga kui sa neist sakstest nii suurt lugu pead, miks sa neid siis lehes kolumatsideks maalid?“

„See ei tee neile midagi, sest lehte nad ei loe. Lehes selgitan rahwa silmi, aga elus pean ma oma enese hää käekäigu eest muretsema.“

„Maasikal on täiesti õigus,“ kiitis kaupmees Teiermann. „Las’ ta tõrwab neid saksu, et nende uhkus kahaneks, aga igapäewases elus me ilma sakste abita ja Saksa keeleta läbi ei saa. Mina olen wõltsimata isamaalane, aga äri on äri.“

„Ja mis peaks kunstist saama, kui meil saksu ei oleks?“ seletas akademia õpilane Pintslar. „Saksa kunst on meile kõige õppimise ja waimustuse hallikaks, Saksa kunstiasutused on kõige täielikumad maailmas, saksad ise meie maal