Lehekülg:Kollid Bornhöhe 1903.djvu/52

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

52

ikka weel kena mees, päris saksa näoga ja pika, tumeda prohweti-habemega. Pühapäewa-riides ei olnud ta enam wiletsusega wõitlew käsitööline, waid endine wannutatud suurkodanik, gilde eltermann ja suure äri pidaja, kes seda weel imeks ei arwanud, kui mõni parun temale külaliseks tuli. Wõõraid oli ta kui õige Baltimaa poeg ikka lahtiste kätega wastu wõtnud, ja nüüdgi weel käisiwad endised tuttawad, kuigi nende elujärg palju parem oli, teda ja tema perekonda hää meelega waatamas, teades, et sääl ikka ladus wiis ja lahked näod leida oliwad. Harwa läks õhtu mööda, kui Pohligil wõõraid ei olnud, ja ikka pani ta neile ka midagi ette, olgu see ka wahel ainult leib, heeringas ja klaasike napsi.

Täna wõis ta oma kustumata igatsust jälle täita, see on: suurt saksa suurepäraliselt wastu wõtta ja ise saksa mängida. Alles nädala lõpul oli tal kibe käes, nõnda et teda üürimaksu wõlgnemise pärast peaaegu jälle kolima oleks sunnitud, kuid siis tuli korraga powestka ja Pohlig tõi posti päält suurema rahasaadetuse — sada rubla — ära. Raha saatja polnud ennast nimetanud, aga kes teine ta ikka wõis olla, kui see kena, kallimeelne noor rüütlipoeg? Sellepärast oli Pohlig ka nõuuks wõtnud, lahket andjat tänasel õhtul iseäraliku toredusega wastu wõtta. Raha oleks äri tõstmiseks küll palju hädasemalt waja olnud, aga kadakasaksa ohwrimeel on ju piirita, kui ta oma saksust niisugusele kahtlemata saksale, nagu noor parun Stern-Himmelshausen oli, näidata wõib.

„Ma palun heldesti wabandada, et silmapilguks ära lähen, aga mul on weel midagi muretseda,“ ütles ta, paruni kuju õrna pilguga paitades.

Benno jäi üksi rättsepa tütarde seltsi. Ta wõttis tooli ja mahutas enese Helene ligidale. Nad oliwad wanad tuttawad, aga nende wahe ei olnud selge. Seda märkas küll iga laps, et noor parun mitte ainult meistri toreda habeme ja ladusa jutu pärast siia ei kippunud, waid et tema silmad ikka Helened otsisiwad ja tihti mõtlewalt, küsiwalt, ihaldawalt tema pääl wiibisiwad. Ja ilus, uhke Helene, kes ühe käepaluja teise järele tagasi lükkas, oli Bennoga wäga lahke, wahest lahkem kui kellegi teise mees-