70
„Ei tea weel,“ oli kolmesilbiline wastus.
„Teie ei tea?“ imestas Benno. „Muidu on ameriklasel just aja tarwitus kõige waljemini korraldatud — igal tunnil oma tähtsus, igal minutil oma ülesanne. Eks ole nii?“
„Europa naljalehtedes on see küll nii.“
„Aga tõsi on ometi, et sääl hoopis teist moodi tööd tehtakse. Igawust sääl ei tunta, ajawiitmiseks pole kellegil aega, elusate inimeste asemel on teil ainult töömasinad.“
„Tööd tehtakse Europas ka.“
„Tõsi küll, aga meie ei muutu masinateks ja meil on weel seltskonna kihtisid, kus tööd otse põlatakse. Mina näituseks pole õppinud tööd tegema, sellepärast ma teda ka mitte ei armasta. Minu arust ei ole keegi inimene töö tarbeks loodud.“
„See wõib olla, aga kui Teie süüa tahate, siis peab ometi keegi selle eest waewa nägema, sest et meie mitte enam paradiisis ei ela. Töö wihkamine wõib ju kena asi olla, aga kas Teie seda ka nendest kiidate, kes Teie eest tööd peawad tegema?“
Nüüd ei suutnud Luise kauemini kannatada — kole igawus sundis teda kaebama: „Paruni herra, kas Teil tõesti mitte paremat juttu pole, kui sest igawast tööst?“
„Kes seda oleks uskunud?“ hüüdis Benno tehtud imestusega. „Teie, preili Luise, ei armasta, et tööst räägitakse, ja ometi olete ise hommikust õhtuni wäsimata wirk!“
„Kes teab, kas ma nii wirk oleksin, kui seda mitte waja ei oleks,“ wastas Luise mokki kräsutades. „Meie oleme ka paremaid päiwi näinud.“
Luise ohkamisest selgus, kui wäga ta neid paremaid päiwi taga leinas ja weel paremaid ihaldas. Tema kahwatanud paledele asus häkiline puna ja tumedatest silmadest surtsas säde, mis neiukese aateilma heledasti walgustas. Benno märkas imestusega, kui kena see waewalt neiuks saanud laps õieti oli. Peenike ilutundja oli juba walmis Luised Pohligi tütardest kõige ilusamaks tunnistama — aga sääl astus Helene sisse ja Benno pööras oma uuriwa pilgu Luise näost kalgi hoolimatusega ära.
