Mine sisu juurde

Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/45

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

44

„Isa ei tea, et — et ma linna tahan minna,“ kogeles Mait.

Parun tegi suured silmad.

„Mis? Su isa ei teagi sellest? Miks sa siis isale pole rääkind?“

„Kartsin, et ta mind ära ei lase.“

„Siis ei tea isa seda ka, et sa minu juure tulid?“

„Ei.“

Paruni nägu muutus walidamaks.

„Waata, poiss, see pole sugugi ilus temp, mis sa oled teind! Sinu herra ei luba sind linna ja oma isast tead ka, et ta ei luba, ja sina läheb wõera saksa juure — see pidada sind wallast lahti aitama — su herra ja su isa tahtmise wastu!… Kuule, poiss, sa oled ju jooksik! Ma peaks su kinni pidama ja haagrehi juure saatma“…

Mait jäi aga kaunis rahuliseks.

„Ega paruni herra seda siis tee!“ ütles ta üsna kindlaste.

„Kui sa mulle sõna annad, et siit ilusaste koju tagasi lähed ja jälle tööle hakkad, siis tahan sulle andeks anda.“

„Paruni herra ei taha mind siis mitte aidata?“

„Ei.“

„Ma palun paruni herrat kõigest hingest!“

„Ma ei wõi.“

„Aga ma olen paruni herra poeg!“

Mait oli seda öeldes saksale ligemale astunud — nii ligidale, et ta soe hinge-aur peaaegu herra põske puutus…

Parun Riesenthal kähwas tooli pealt üles, nagu oleks teda nõel torganud.

„Mis sa ütlesid?“

„Ma olen paruni herra poeg,“ kordas Mait pikkamisi; ta wahtis sellesama tungiwa, usutawa, puuriwa