Mine sisu juurde

Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/91

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

90

Bertha kärsutas nina.

„Noh, mõistlik wõib ta olla, aga lõbus mitte — seda tead isegi. Ta wõiks parem kutsumata jääda.“

„Aga kes siis? Ma olen Teie sellid juba üsna ära unustanud.“

„No, kõige pealt Mathias Lutz,“ hüüdis mamsel Bertha healega, millest nagu pahandus õe asjata küsimise üle wäga kuuldus. „See on ju iseenesest mõista!“

Emand Wittelbach oli täna hommiku, nagu tihti pealegi, teadmata põhjusel tusane. Nüüd anti talle aga asja, oma pakitsewat südant weidi wälja puistata. Ta wõis ühte jutlust edasi pida, millega ta juba paar korda ennemine algust teinud. Mida teised silmad majas nägiwad, nägi tema silm ammugi. Selleks oli ta ema ja — emand Wittelbach peale kauba.

„Wõi ‚kõige pealt‘ — wõi ‚iseenesest mõista,‘ algas ta, kuna ta käed plaksudes laua peale lõi. „Kas kuuled, Georg! ‚Kõige pealt Mathias Lutz!‘ ‚Iseenesest mõista, et Mathias Lutz!‘ Mathias Lutz siin, Mathias Lutz seal! Mathias Lutz täna, Mathias Lutz homme! Ilma Mathias Lutzita ei ole enam midagi ilmas — ilma temata ei wõi enam wäljasõitugi ette wõtta!… Georg, see on sinu tütar, kes nõnda mõtleb, ja sinu õde, Emilie! Ja see kestab nüüd juba pikemat aega — see häbi, see — see nurjatus… Mathias Lutz peab preilile laternaga järele minema, kui see pimedani kuskile külaliseks jääb, ja preili jääb ikka pimedamini, sest siis on Mathias Lutzil asja, preilile järele minna… Juba laenatakse Mathias Lutzile raamatuid lugeda, juba küsitakse tema käest uute wäljaõmbluste kohta nõuu, juba aetakse temaga ukseläwel juttu, juba kutsutakse teda pühapäewa pärastlõunal kohwile… Läheneb aga Mathias Lutzi sündimise-päew, siis