NELJAS OSA
«Kas tõesti kestab veel uni?» mõtles veel kord Raskolnikov.
Ta silmitses oma ootamatut külalist ettevaatlikult ja umbusklikult.
«Svidrigailov? Missugune lollus! Ei või olla!» lausus ta viimaks kuuldavalt, kuid ikkagi veel kaheldes.
Nagu näis, ei imestanud külaline mitte väga selle hüüde üle.
«Kahel põhjusel astusin teie juurde sisse; esiteks, soovisin isiklikult tuttavaks saada, sest juba ammugi olen teist palju kuulnud teile väga huvitavast ja kasulikust küljest; teiseks aga unistan, et te ehk ei põikle kõrvale võib-olla mind teatavas ettevõttes aitamast, mis puutub otseteed teie õekese Avdotja Romanovna kasudesse. Mind üksi, ilma soovitusteta, võib-olla ei lase ta nüüd eelarvamuste tõttu oma hoovilegi, noh, aga teie abiga, ümberpöördult, loodan ma…»
«Loodate halvasti,» pistis Raskolnikov vahele.
«Kas nad jõudsid alles eile siia, lubage küsida?»
Raskolnikov ei vastanud.
«Eile, ma tean. Ma ju ise jõudsin alles tunaeile pärale. Noh, kuulge, mis ma teile selle kohta ütlen, Rodion Romanovitš; ennast vabandada pean ülearuseks, kuid lubage öelda: mis selles kõiges siis minu poolt tõepoolest nii kuritegelikku on, tähendab ilma eelarvamusteta mõistusega otsustades?»
Raskolnikov jätkas oma vaikivat silmitsemist.
«Kas see, et oma majas kiusasin taga kaitsetut neiut ja «teotasin teda oma alatute ettepanekutega» – kas nii või? (Ise tõttan ette!) Kuid eeldage ometi, et ka mina olen inimene, et nihil humanum[1]… ühe sõnaga, et mind
- ↑ Ei miski inimlik… (lad. k.).
265
