Mine sisu juurde

Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/210

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

üle neljasaja, uhked, tüdimata mehed, suurelt osalt harkpüssimehed. Ja nende talupoegade pealik oli Ivo Schenkenberg, ühe Tallinna müntmeistri poeg, wapper, südikas noor mees, kes oma talupojast sõjarahwa igasugu käskude ja ametite kaudu Saksa korra ja wiisi järele wälja oli õpetanud. Ja need talupojad, ühes Saksa ja Rootsi maasulastega, ei tunnud midagi armsamat, kui igal päewal ja ööl wenelasega taplust pidada, kus nad siis sagedasti ka wõitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenberki need, kes kadedad olid, Hannibaliks nimetasid ja tema talupoegi Hannibali rahwaks. Selle Hannibali ja tema rahwa wastu olid wenelased iseäranis waenulikud ja wihased. Ka oli see nimetatud Hannibali lipp seatud tulekerasid walwama nõndamoodi, et nemad pidid päewad ja ööd mitmes salgas head wahti pidama, ja kui mitu tulekera keegi linna sõjaülemale pidi wiima, nii mitu 3 marka, see on, nii mitu orti kulda pidi ta iga kord saama; ja kui nad juhtuwad tulekera märkama mõne kodaniku maja peal, kus wahti pööningul ei ole, pidid nad selle kodaniku maja peale kohe kokku jooksma ja tulekera ära summutama ehk luugist alla uulitsale wiskama. Ja selle eest pidi see kodanik, kes mitte wahti ei olnud pidanud, kohustatud olema neile kohe poole taalrit andma igal ajal, quia spe commodi movemur omne (sest meie kõik liigutame end kasulootuses). Siis oli meestel tuju hea ja kihutasid tulekerade järele ööd ja päewad, just nagu poisid uulitsal wurrpalli mängiwad, nõnda et mõnigi, kes kurb ja nukker oli, selle üle rõõmsaks läks ja naerma pidi. Neljandaks pidi igaüks oma pööningul märgi härjanahku, sõnnikuga külmanud katlaid ehk toobrid käepärast pidama, et nendega tulekerasid summutada, sest et wesi selleks mitte hea ei olnud. Peale selle olid kõik pööningud Tallinnas laiade paatega kaetud ja üsna paksult mulda peale pandud, et kui ka tulekerad peale langesid, nad siiski mitte nii ruttu ei wõinud läbi põleda. Niisuguse ettewaatuse ja hoolsa walwuse pärast ja et ka juba harjuma hakati, ei pandud tulekerasid pärast enam rohkem tähele kui lindu lendamas.

Mis kiwikuulidest ütelda, siis ei wõinud ka need iseäralist kahju teha, sest et majad Tallinnas pea kõik kolm lage kõrged on ja iga pööning wägewatest palkidest kõwasti on punnitud ja pealt laiade paatega kaetud ja paksult mulda peale kantud. Ja kui ta ka ühe lae läbi lõi ehk läbi kukkus, siis jäid teised kaks ometi puutumata. Sellepärast oli iga kodanik oma toas üsna julge ja mureta nende pärast. Aga mis kahju neist kiwikuulidest on sündinud, olgu pärast seda lühidalt jutustatud.


100