Mine sisu juurde

Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/79

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tingimusi ja ettepanekuid maksu asjus, tulid nad tühjalt jälle koju ning teadustasid seda oma walitsusele, mis Liiwimaa seisustele hakatuses suurt muret tegi. Pärast määrati kohe teised saadikud moskwalasele läkitada, nimelt Johan Bockhorst ja Otto Grothusen heermeistri poolt ja Wolmer Wrangel ja Diderik Kafer Tartu piiskopi poolt. Need saadikud reisisid 1554 kolmandal pühal paastus ära Moskwa minema, kus nad muud midagi kui aina moskwalase ülemäära nõudmise kuulda said. Sest moskwalane laskis neile ilmwõimata ning rasket maksu mälestamata ajast peale oma kantsleri ja nõumeeste läbi meele tuletada ja seda kätte nõuda, mispeale saadikud siis jälle wastasid ja küsisid, et mis põhjusel suurwürst seda maksu liiwimaalastelt nõuab, sest et ta iialgi liiwimaalaste isand ei ole olnud ega liiwimaalased ka tema maksualused. Ka ei olla suurwürst seda maad iialgi ära wõitnud ning liiwimaalastele lääniks annud ega kunagi wõidu wõimust maksu peale pannud, nagu wõitjal wiis on wõidetuga teha. Ja wõidawat ka tõeks teha ja kätte näidata, et liiwimaalased wanast peale wenelastega sagedasti suuri sõdasid on pidanud, aga ometi mitte ühtki sõda maksude pärast ei ole alganud, ja et ka üheski rahusobituses maksudest ei räägita.

Moskwalase kantsler ja nõumehed nõudsid ikka peale ja seletasid, kuda Tartu stift juba wanast peale igal ajal maksu on maksnud, mis aga piiskopi saadikud täiesti waleks ajasid, üteldes, seda mitte tõeks ei saa teha, et Tartu stifti omad iialgi Moskwa suurwürstile maksualused on olnud. Sellepärast ärgu nõudku suurwürst midagi uut ja iseäralist, ja olla ilus kristlikust walitsejast, et ta mitte ei nõua, mida temale wõlgu ei olda, ja et ta seda, mida ta ise omale ei oleks tahtnud, ka teistelt ei ootaks.

Selle peale wastasid nemad jälle, et suurwürst nõuab maksu ja ei taha sellest mitte karwawäärt taganeda. Saadikud nõudsid nüüd jälle kõige agarusega, et näidatagu neile kirjadest ning dokumentidest, et Tartu stifti omad suurtvürstile maksu wõlgu on rahas wõi muis annetes. Selle peale wastasid moskwalase kantslerid jälle, et kirjades ning dokumentides olla leida, et Tartu piiskopid on suurwürstile annud dan’i, mis nende keeles maksu tähendab, aga mis näol ja kui palju seda olnud, seda ei tahtnud nad seal nimetada. Peale pikka waidlemist said saadikud wiieteistkümne aasta peale rahu tehtud selle otsusega, et kõik tüliasjad Wenemaa ja Liiwimaa wahel ühes maksuküsimusega kolme aasta jooksul peab selgeks tehtama.


79