"Egä tedä keägi es putu."
"Wai es putu."
Siis jäi isa ehk ema edikambrisse.
Kui isa jäi, siis jätkas ta juttu:
"Om nii tüdruku küll, ei jäta seda Jürit rahule; ei tiiä, kas na su armastase wai?"
Ja siis oli tüdrukute käes naeru all olla.
Roesu ajas wastu, enesel silmad aga särasiwad. Nimetas tüdrukuid õieti weidrate nimetustega, mis kaua meeles seisiwad ja mida kunagi tarwitada ei tohtnud, sest niisuguseid nimetusi tarwitawat ainult Roesu, ehk küll poisid omawahel mõnikord niisama ütlesiwad. Need oliwad nimetused ihuliikmete kohta, mida harilikult, kui tarwis oli, koguni teisiti nimetati ja mis sedasama tähendasiwad, aga kedagi ei pahandanud, ega keegi ütlemast ei keelanud. Et isa neid Roesu nimetusi ei sallinud, ei pannud ka mina neid tähele; Roesu ei saanud neid ka isa juuresolemisel palju nimetadagi, sest isa küsis siis ikka kähku wahele:
"Ei tiiä, kudas neist tüdrukutest õge walla saass?"
Siis oli aga wesi Roesu ratastel ja tema oleks peaaegu niisamasuguse kõne pidada wõinud, kui minagi wahel, kui ta mitte ühte alati wanduma ei oleks kippunud. Ja ta ütles ja wehkis korrates käega ja laskis nippi nii pliksti! lisaks.
"Kae, kui tules sõda, iks sõda jah. Siss kui sõda sõdis, iks sõdis jah. Kui siss tulessiwa
