Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/44

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tusest pisut rõõmu, aga niipea kui oli asja üksinda endamisi arutanud, langes vanainimese süda ära.

Indrek oli omal ajal olnud nagu kogu Vargamäe au ja uhkus ja nüüd tuleb ta siia tagasi nagu läbilastud vares. Just neid sõnu tarvitas isa mõttes, kui ta nokitses mõrra suupuu kallal. Peab siis tõesti kõik see, mis tema, Andres, algatanud, nii-öelda rappa jooksma?

Muidugi, kui inimene ei saa linnas hakkama, sest et tal on see õige maa veri — linna kont ja maa veri, nagu Indrekul, — las ta siis tulla pealegi siia, kus hakkab kas või kraavi kaevama, sest kes võib siin halli taeva all ütelda, kus on kellegi inimese õnn, kus leiab keegi oma hingeõnnistuse. Näe röövelgi ristipuus läks taevariiki, ristipuu oli tema taevaredel. Samuti võib inimene ka kraavikaevamisega taeva saada — kraav on jälle tema taevatee. Aga kuulata, kuidas peremees Sasski muiates ütleb: „Ohoh, linnasaksad hakkavad maale tükkima! Kas linnas juba peenike peos? Riik võttis mõisad, linnasaks hakkab talusid üle võtma!“ — Jah, seda kuulata vana Andres rahuliku südamega ei suutnud. Tema ei suutnud oma vana peaga taibata, et peremees Sass ei rääkinud sugugi paha pärast, vaid tema mõtles poliitikat. Sass oli pisut uuema aja inimene, kellele lehed ja parteid olid juba ammugi selgeks teinud, et maa ja linn seisavad vastamisi kui kaks vihaseimat venda, kes tülitsevad päranduse kallal. Enne ei seisnud, aga niipea kui mõisad tükeldati, nüüd seisavad. Seisavad ja katsuvad üksteist ära neelata.

Nõnda on uuema aja asjad, millest vana Vargamäe Andres hästi aru ei saa, ja sellepärast on tal Indreku pärast nii raske. Teeb juttu siit ja sealt ja lõpuks ei saa ometi kelleltki õiget vastust. Indrekki, kes asus tema juurde sauna, põikleb tühiste sõnadega kõrvale, võiab oma

44