Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/90

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Nõnda oli selles talus: vanaisa oli isa vastu ja isa poja vastu, kuid isa ja poeg olid üheskoos vanaisa vastu. Aga neid talusid leidus vähe, kus olid asjalised vanaisa, isa ja poeg. Enamasti vanaisa puudus. Sagedasti puudus ka poeg, nii et oli ainult isa tütardega. Seal oli kõne lihtsam. Kuskil leidus poeg emaga, seal oli veel kõige lihtsam, sest poeg kui uuema aja inimene ütles kohe, et miks mitte! Miks mitte hakata jõge puhastama, kui raha saab. Võib ju ükskõik mis teha, kui antakse raha ainult selleks, mitte aga mõneks muuks otstarbeks. Peaasi, peab raha vastu võtma, kui pakutakse. Paljud on võtnud. Ega ta mööda külge maha jookse. Eriti, kui pole tarvis tagasi maksta.

Niisuguseid ja ka teissuguseid inimesi Indrek nägi ja kuulis ümberringi, kui ta luusis mööda metsi ja astus vahetevahel kuhugi sisse kas jooma, jalgu puhkama või lihtsalt asjast juttu tegema. Pärast soode ja rabade üksilduses kodu poole tulles oli tal ikka tundmus, nagu oleks ta käinud savi sõtkumas — jutuajamisega nimelt. Peaaegu kellelgi polnud esimeseks küsimuseks, mis kasu tema ise ettevõttest saab, vaid mis saavad teised. Ning kui võis arvata, et teiste tulu on ehk suurem kui temal, kõnelejal, siis vaibus huvi asja vastu — vaibus isegi siis, kui teised üldse tulu said, mitte tema üksi. Oh jaa! Milleks siis mina, kui teistel kasulikum! Las nemad teevad ja toimetavad! Mina ootan, kuni minul kasulikum.

Nõnda pooldasid enamasti kõik ootamist, tahtsid näha, mis asjast välja tuleb. Kui veab, eks siis löö sekka. Muidugi, kui riik maksaks kõik, mis vaja, siis muidugi, sest mis siis veel arutada, aga… Mingisuguse aga taha jäi ikka kõik peatuma.

90