vanker Puidu mõisa õue oli jõudnud. Võitluse, võib-olla ka surma tund oli käes!
Villu kuulis sammude kõminat ja inimeste hääli, millede hulgas üks käsku andis, et puusärk saali pidi kantama. Puusärk hakkas kerkima, vajus aga kohe jälle raksatades tagasi.
„Tohoo, pime, kui raske!“ imestas keegi. „Ega ta ometi tinast ole?“
„Selge tammepuu,“ seletas teine hääl, „aga nad on talle hullupööra hõbedat peale ladunud, see'p ta nii raskeks teeb.“
„Vaata, kuhu nad kallist hõbedat loobivad!“ urises kolmas.
„Võtame kaane ära, siis on kergem kanda,“ andis neljas hääl nõu.
Mitmed käed hakkasid puusärgi kaane kallal krabistama. Sepa süda tuksus kuuldavalt. Juba andsid naelad järele. Sepp nägi prao vahelt tulelontide läiget. Ta südame tuksumine jäi korraga seisma...
„Mis te seal na kaua mängite?“ käratses eemalt vali hääl.
„Kohe võtke puusärk õlgadele ja kandke sisse!“
„Ta on kole raske; tahtsime kaane maha võtta,“ anti vankri ümbert vastuseks.
„Oh teie, laisad varesed!“ kärkis esimene hääl. „Kus kaigas on? Küll ma teie keresid kergitan! Nemad, lurjused, kipuvad härrade asju kangutama! Tohoo, pöörased!“
Veel selle kõne kestmise ajal vajutati puusärgi kaas ühe raksuga jälle kinni, puusärk kerkis uuesti, oleks jälle peaaegu vääratanud, liikus siis ähkivate meeste õlgadel pikkamisi edasi, vist mõnest trepist üles, sest et sepa jalad tükk aega taeva poole näitasid, ja pandi siis ühes kohas maha, kus kandjate sammud tumedalt kõmisesid. Sepp kuulis
