Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1328

Allikas: Vikitekstid
Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

VIII. Järk: Pompejuse ja Cicero päewad.

§ 71. Pompejuse wõidud maal ja merel.

Pompejus.1. Pärast Sulla surma kogusiwad endid aristokratlased Pompejuse ümber. Tema oli rüütliseisusest pärit, ilusa näuga ja wiisaka kombega noormees. Ilma ette astus ta kohe, kui Sulla Asiast koju tuli, ja awitas teda Italias; pärast saatis teda Sulla Sicilia saarde ja Afrika maakonda säälseid Mariuse meelelisi ära wõitma. Ja see asi läks tal nii ruttu korda, et Sulla teda liignimega „Suureks“ hüüdis. Ka pärast Sulla surma käis õnn alati ta ees, auu ta kannul: ‚sagedaste lõikas ta, mis teised oliwad külwanud ja pani aita, mis teised kokku pannud‘. Seda tunnistawad kõik tema sõjad ja teud waenuwäljal.

Sertoriuse sõda: 75—72.2. Esimene wõit ehtis teda Hispania maal. Sääl oliwad Mariuse meelelised endid wapra Sertoriuse ümber kogunud ning tahtsiwad Hispania pinnal uut wabadriiki asutada. Pompejus saadeti teda ära wõitma; aga ei wõinud temagi Hispanlasele midagi teda, enne kui Sertorius kurja käe läbi langes. Siis ep olnud enam raske rahu teha. Maist maad mööda koju tulles juhtus ta riigi raja pääl Orjade sõda: 72—71.ära pääsnud orjade salgaga kokku ning kautas selle „riigi hirmu“ maa päält ära. Sest üks Thrakia maa ori, Spartakus, kes Kapua linnas rahwa rõõmuks, nagu sellel ajal wiisiks oli, elu ning surma pääle pidi wõitlema, pääsis mõne teisega põgenema, päästis orjade wangitallid lahti ning kutsus neid wabaduse eest wõitlema. Tema salk kaswis pea suureks ja Roomlaste wäehulgad, nende seas 2 konsulit, ei suutnud neid mitte keelda päälinna poole tungimast ja maad riisumast. Wiimaks sai konsul Krassus Silaruse jõe kaldal kardetawaist waenlastest wõitu, nii et aga üks wäike osa Gallia maale põgenema pääsis. Sellest osast sai Pompejus jagu ja kiitis ennast „orjasõja lõpetajaks“!

Mererööwli sõda: 67.3. Pärast toredat triumphust sai Pompejus konsuliks, ehk ta küll weel mitte üheski riigiammetis enne ep olnud; ta püüdis selles ammetis rahwa meelt oma hääks muuta seeläbi, et ta wolinikkudelle endise woli tagasi andis, mis Sulla neilt oli ära wõtnud, ja et ta seaduseks tõstis, et kohtunikud osalt senatoride, osalt rüütlite seast pidiwad walitud saama. Selle palgaks nimetas teda rahwas kaks aastat pärast konsuli ammetit mererööwlisõja ülemaks päälikuks. Sest mererööwlid oliwad endid Kilikia sadama- ja saarerikkasse randa hulkana pesitanud ning saatsiwad säält oma laewad wälja mööda Wahe merd ja tema randa riisuma. Iseäranis oliwad nad agarad suurtsugu mehi wangi wõtmas, keda nad senni kinni pidasiwad, kui nõuetud lunastusehinna kätte saiwad. Rooma walitsus oli küll juba aastat 20 tagasi nende wägiwalda püüdnud wähendada, aga nende südidus oli seeläbi weel enam kaswanud, nii et nad hiljuti Rooma silma all Ostia sadamas Rooma laewad ära häwitasiwad. Pompejuselle anti wolinikude nõuu pääle diktatori wõimus üle kõigi merede ja mererandade. Ta sai ka nii suure hulga wäge, wara ja laewu oma kätte, kui enne kellegille ep olnud ustud. Tema hakkas läänest pääle iga urgast ja kolgast läbi otsima ja kolme kuu pärast oli ta ida rannas ning Wahe meri rööwlitest puhas. Siis otsis ta rööwlipesad Kilikia mägede wahelt üles, wõttis nad wangi, häwitas nende hooned ja laewad tulega ära.


§ 72. Pompejuse wõidud Asias.

2. Mithridatese sõda:74—62.1. Waewalt oli Pompejus mererööwli sõjaga walmis, kui teda teise Mithridatese sõja ülemaks juhatajaks waliti ja wolitati kõik teha, mis riigile kasuliku ning tululiku arwaks olewat. Mithridates oli Rooma sisemiste tülide pääle lootes sõda alganud, et ümberkaudseid maid oma woli alla wõita. Aga Rooma prokonsul[1] Lukullus.Lukullus tõttas talle wasta ning sundis teda Armenia maale põgenema äialt abi otsima. Aga ka kahe kuninga wäed wõitis Lukullus ära ning tahtis Rooma walitsust juba Asia südamesse wiia, kui soldatid wasta hakkasiwad. Selsamal ajal waliti Pompejus päälikuks. Aga lühikesel wahe ajal sai Mithridates nii hästi kui ka Armenia kuningas mahti uut wäge koguda ja kadunuid maid tagasi wõita.

Pompejus Pontuses.2. Pompejus tuli ja wõitis öö ajal waenlase wäe Eufrati kaldal ära; Mithridates põgenes, wõitja ajas teda taga. Aga Musta mere kaldalt pööris ta ümber, wõttis Armenia kuninga alandlikku allaheitmist kuulda ning tõttas lõunasse. Sääl Syria surm: 64.lõpetas ta esmalt Syria riigi ära teda Rooma maakonnaks muutes. Siis läks ta Juuda maale, wõttis Jerusalemas: 63.Jerusalema hingamisepäewal ära, käis templis: ka kõige pühamasse paika tungis Juuda rahwa suuremaks südamewaluks wägewa wõitja silm. Jeriko all leeris olles toodi talle Mithridatese †.Mithridatese surma sõnum: kaugel Tauria (nüüd Krimmi) poolsaarel, kuhu ta oli põgenenud, oli ta oma poeg teda sundinud surmarohtu wõtma; aga et kihwt mitte ruttu ep olnud mõjunud, oli üks ori talle mõegaga otsa teinud. Sedamaid tõttas Pompejus Pontuse maale, wõttis teda kui maakonda täieste Rooma walitsuse alla, seadis kõik Asia asjad oma aru järele korda ning ruttas Rooma senatilt seadmiste kinnitust nõudma.

Triumphus.3. Koju jõudes pidas Pompejus imetoreda triumphuse: hulk suurtsugu wangisid käisiwad eel, tema ise, kullatud Aleksandri Suure kuub seljas, mis ta Mithridatese warakambrist oli leidnud, sõitis uhkemal triumphuswankril järel. Wara, mis ta kaasa tõi, oli otsatu, ja riigi tolli sissetulek oli tema läbi kolmas osa kaswanud. Kaks maakonda oli ta juure wõitnud ja 8 riiki Roomlastele maksu maksma sundinud.


§ 73. Cicero.

Cicero.1. Selsamal ajal, kui Pompejus wägewaid tegusid Europas ja Asias tegi, sai Cicero Rooma linnas kuulsaks ja tähtjaks meheks. Tema oli rüütliseisusest, lapsest saadik hoolega õppinud, mis sellel ajal õppida wõis, esmalt Roomas, pärast Greeka maal. Tema oli kõnemeheks loodud: seda ütles talle Greeka kõnekunsti õpetaja, seda tegi ta ise oma elu sees tõeks. Kohtu ees ja rahwa ees, senatis ja turu pääl, igal pool mõjus ta sõnawägi. Ja kui kõnest mahti sai, uuris ta mõttetarkust ja kirjutas hulga raamatuid, mis enamiste meie ajani on järel jäänud. Sääl kõrwas tõusis ta, ehk ta küll „uus mees“ oli, riigiammetites alamast astmest ülemani. Cicero konsul: 63.Konsul olles aga päästis ta terwe Rooma linna ja riigi oma agaruse ja osawuse läbi.

Katilina: 63.2. Katilina, suurtsugu aga kõlwatumate kombetega, wõlgadesse sattunud endine Sulla abiline ja timukas, oli mitme omasugusega ühte nõuusse heitnud: konsulid ära tappa, walitsust ümber lükata, linna põlema süüdata, ja siis ise uut riiki oma tahtmise järele asutada. Aga konsul Cicero sai asja jälgedelle, uuris järele ja surus tugewa käega kurja nõuu maha: päämees ja osalised saiwad Pistória lahingis surma. Senat aga andis Cicerole „isamaa isa“ auunime.

3. Pärast konsuli ammetit tegi Cicero isamaa hääks wäsimata tööd, enamaste kirjapõllul ja kõnetoolis kaebusealuste eest kostes. Korra pidi ta linnast wõeralle maale taganema ühe rahwakihutaja wiha pärast, aga säält kutsuti teda pea tagasi. Aga kui wabadriik pärast Antoniuse läbi näitas surma saawat ja tema oma terawais okkalistes kõnedes seda meest „Italia Philippuseks“ nimetas, saatis see palgatud mehed wälja teda ära hukkama. Cicero põgenes laewaga ära; aga kui ta teel korra raasukeseks ajaks maale läks, saiwad taga-ajajad tema kätte ning nende päälik, keda Cicero üks kord kohtu ees oma kõne läbi oli nuhtlusest päästnud, Cicero †: 43.raius ta pää otsast maha ning wiis ta Antoniuse kätte. See waatas südame rõõmuga oma wastalise kustunud silmi ja ta naene torkis surnu keele nõelaga puruks!

  1. Prokonsuliks kutsuti niisugust konsulit, kes pärast oma ammeti aega üht maakonda läks walitsema.