Üleüldine ajalugu (Bergmann)

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

Üleüldine ajalugu.



Kolmes jaus

koolidelle ning igale teaduse nõudjalle



kirja pannud

J. Bergmann.



Esimene jagu:

Wana aeg.



Tartus.

Trükitud Schnakenburgi kuluga.

1879.


Üleüldine ajalugu.



Kolmes jaus

koolidelle ning igale teaduse nõudjalle



kirja pannud

J. Bergmann.



Teine jagu:

Keskaeg.



Tartus.

Trükitud Schnakenburgi kuluga.

1880.

[Vikitekstide märkus: ERB andmetel kolmandat jagu ei ilmunud.]



Eessõna.

Üleüldine ajalugu“ tahab Eesti rahwalle ajaloo õpetuse- ja õpiraamatuks olla. Õpetuse raamatuks, et ta igale ühele, kes teadust nõuab, olgu koolis ehk kodus, kõik tähtsamad maailmas tõeste sündinud asjad jutustawalt silma ette toob, talle näitab, mis maailma algusest meie päiwini inimese sugu on teinud, näinud, kannatanud, teda õpetab ära tundma, mis hää ja tulus ning mis paha ja kahjulik on. Õpiraamatuks, et ta koolis igale õppijalle tõutab abiks olla meeles pidada, mis koolmeister õpetusetunnis ajaloost on jutustanud ning seletanud, teda juhatada tähele panema ning aru saama, mis kaunis ja kasulik, lõbus ja mõnus on, tema waimu äratada ja ta mõistust teritada eluteele.

Wiimses ammetis, kui kooliraamat, tahab ta iseäranis tegew olla. Sellepärast on ta sisu juba trüki läbi kahte osasse jaetud. Suuremate tähtedega trükitud järgud ja paragrahwid esimesele ehk alamalle õppijatekogule, kes alles ajalugu õppima hakkawad; siin on kõige tähtsamad ja õpetlikumad lood wõimalikult eluloo kombel jutustatud, sest üksiku kuulsa mehe elulugu rõõmustab ja harib õppija meelt, äratab tema südames himu õppimisele ja edasipüüdmisele ja waimustab teda ennast kõigele hääle ja kaunile. Wähemate tähtedega trükitud järgud ja paragrahwid on nende õppijate kohta arwatud, kes esimese osa, elulood, juba on tundma õppinud, seega esimesest astmest ajaloo wäljal üle on saanud, kus silmaring laiem on ning aru üleüldist lugu suudab ära mõista. Esimese astme päralt on seega suuremate tähtedega trükitud elulood, „lood ajaloost,“ keda tarwilikult ühendada, kui wäikese kirjaga trükitud tükid wahelt wälja jääwad, õpetaja koolmeistri hooleks jätame. Teise astme päralt on kõik: elulood kui korrataw, wäike trükk kui uus juure õpitaw ja täiendaw õpetuse materjaal. Peaks aga keegi soowima raamatut kohe eest otsast wahele jätmata kunni lõpuni omas õpetamises tarwitada, siis ei keela seda raamatu olu mitte, päälegi kui, nagu meie kihelkonna koolides enamaste, õppijad aastate ja aru poolest kaunis täisealised on.

Raamat saab kolmes jaus wälja tulema. Esimene jagu, mis praegu teele astub, toob sõnumeid wanast ajast. Tema esimene osa räägib kõige wanemaist rahwastest, kes Asia ja Afrika maal elasiwad. Ta on teise astme kohta arwatud, kuid § 8 kõlbaks ka esimesele, päälegi et sääl nimed ette tulewad, mis piibli lugudest õppijalle ammu tuttawad on. Teine osa kõneleb Greeka rahwast wanemaist päiwist kunni Rooma walitsuseni. Siin on §§ 18—22, 25, 27, 30—31, 33—36, 41—42 esimese astme osaks. § 16 wõiks § 18 alustades ära seletada. Kolmas osa räägib Rooma riigist tema algusest kunni lõpuni. Selles osas on §§ 49, 54, 57, 59, 61—62, 68—70, 73—76, 79, 84 esimese astme jauks. Teine jagu saab keskajast kõnelema ja kolmas jagu uuemast ajast rääkima.

Õigestkirjutamise poolest on hoolega püütud üleüldise wiisi järele grammatika põhja pääl sõnu silmale nähtawaks teha. Kui siin raamatus seisab „kuningalle,“ aga „asjale,“ siis ep ole see sugugi grammatika wasta, waid kindla seaduse järele, mis Dr. Weske õpetab, kuda rahwas Eestimaal räägib, ka Soome keelele lähem on, kui üleüldine ühe l-ga kirjutamine. Wõerad sõnad, nimed ja nimetused kirjutati nagu põhjuskeeles, muud kui et C asemelle Ladina keeli nimedes K pandi, kui teda K kombel wälja räägitakse; kus aga C=Z on, sinna on ta seisma jäänud. Nimede ja wõeraste sõnade üle saab raamatu lõpul nimekiri seisma, kus esiteks wäljarääkimine ära seletatakse, teiseks kätte juhatatakse, kus lehekülje pääl ta leida on. Kui nime kirjutamine nime wäljarääkimisest koguni teist wiisi on, nagu Prantsuse keele sõnades, saab pääle selle raamatu enese sees, klamrite wahel, nime enese kõrwal tema wäljarääkimine seisma, nagu „Toulouse (ütle: Tulûs).“ Märgid ′ ja ^ tähendawad hääle rõhku, esimene äkilist ja lühikest, teine pikalist ja wenitawat. Seega ep ole wõerais sõnades mitte tarwis kahekordist täishäälelist kirjutada, mis nime isenägu muudaks, kus seda sellel kombel ei sünni, nagu: Hêrakles, Diógenes, Afrikânus.

Lõppeks tänan kõiki, kes mulle raamatu toimetamisel oma nõuuga on abiks olnud; iseäralikku tänu palun wasta wõtta, auustatud lektorit Dr. Weske ja rahwakoolmeistrit P. Undritz’i herrat, kes mind wäsimata nõuu ja teuga on toetanud.

Et mingu siis seegi raamat rahwa sekka, leidku sõpru ja lahket wastawõtmist koolis ja kodus, külwaku ta oma osa õpetuse seemet wälja, loogu wilja ning toogu tulu ja kandku kasu kõigele rahwalle!

Tartus, Lehekuul 1878.

Wälja-andja.


Sisu.

Juhatuseks.


Esimene jagu.

Wana aeg.

Esimene osa: Ida maa.

I. Järk: Esiaeg.
  § 1. Ajaloo algus.
  § 2. Ida maa rahwaste iseloomus ja isewiisid.
II. Järk: Hami sugu rahwad.
  § 3. Äthiopia rahwas.
  § 4. Egiptuse rahwas.
III. Järk: Jaweti sugu ehk Airja rahwad.
  § 5. Sendi rahwas.
  § 6. India rahwas.
  § 7. Meda rahwas.
  § 8. Persia rahwas.
IV. Järk: Semi sugu rahwad.
  § 9. Assuri rahwas.
  § 10. Kaldea rahwas.
  § 11. Fönikia rahwas.
  § 12. Israeli rahwas.
V. Järk: Muud tähtsad rahwad.
  § 13. Hiina rahwas.


Teine osa: Greeka rahwas.

Esimene piir: Greeka kangelaste aeg.

I. Järk: Greeka maa ja tema rahwas.
  § 14. Greeka rahwa eluase.
  § 15. Greeka rahwa sugude aru.
  § 16. Greeka rahwa usk ja jumalateenistus.

II. Järk: Üksikute kangelaste teud.
  § 17. Deukalion.
  § 18. Herakles.
  § 19. Theseus.
III. Järk: Ühendatud kangelaste teud.
  § 20. Argosõitjad: Iason.
  § 21. Troja sõda: Achilles.
  § 22. Eksisõidud koduteel: Odysseus.


Teine piir: Greeka rahwa kaswamise aeg.

I. Järk: Udulahkumine ja arutegemine.
  § 23. Doorlaste rändamine.
  § 24. Greeka rahwa ühendajad ja walitsejad.
II. Järk: Doorlaste tööd ning teud.
  § 25. Sparta linn: Lykurgus.
  § 26. Messene sõjad.
III. Järk: Joonlaste tööd ning teud.
  § 27. Athena linn: Solon.
  § 28. Pisistratus ja tema pojad.


Kolmas piir: Greeka wõimuse wõtmise aeg.

I. Järk: Persia sõjad.
  § 29. Joonlaste mäss.
  § 30. Esimene Persia sõda: Miltiades.
  § 31. Teine Persia sõda: Themistokles.
II. Järk: Athena auu ja wõimus.
  § 32. Athena ühendus.
  § 33. Perikles.
III. Järk: Peloponnesuse sõda.
  § 34. Sõja hakatus, Athena häda, Nikia rahu.
  § 35. Uus waen: Athena langemine.
  § 36. Sokrates.
IV. Järk: Doorlaste suurem wõimus.
  § 37. Sparta ülem wõimus.
  § 38. Thebä tõus ja ürike õis.


Neljas piir: Greeka wõimuse kahanemise aeg.

I. Järk: Makedonia wõimuse kaswamine.
  § 39. Makedonia rahwas.
  § 40. Greeka wabaduse wõitlemine ja surm.
II. Järk: Makedonia-Greeka maailma riik: Aleksander Suur.
  § 41. Aleksandri Persia sõda.
  § 42. Aleksandri India sõda.
III. Järk: Greeka-Makedonia riigi lagunemine.
  § 43. Tülid Aleksandri päranduse pärast.
  § 44. Riismeriikide elu ja Greeka ja Makedonia surm.

  § 45. Greeka rahwa waimuwara.


Kolmas osa: Rooma riik.

Esimene piir: Kuningriik.

I. Järk: Rooma riik ja tema rahwas.
  § 46. Rooma rahwa eluase.
  § 47. Rooma rahwa sugude aru.
II. Järk: Rooma linna esilugu.
  § 48. Latini riik.
  § 49. Rooma linna asutus: Romulus.
III. Järk: Rooma riik kuningate all.
  § 50. Seadused ja õigused kuningate ajal.
  § 51. Kolm Sabini ja Latini sugu kuningat.
  § 52. Kolm Etrurlaste sugu kuningat.


Teine piir: Wabadriik.

I. Järk: Patrizide walitsus.
  § 53. Riigiwalitsus ja kord.
  § 54. Sõjad Tarquiniuse pärast: Kokles ja Skävola.
II. Järk: Wõitlemine patrizide ja plebejide wahel.
  § 55. Wõitlemine maa ja hääle õiguste eest: Menenius Agrippa.
  § 56. Wõitlemine kindlate seaduste eest.
III. Järk: Rooma wõitlemine ja wõit Italias.
  § 57. Veji ja Gallia sõda: Kamillus.
  § 58. Samniti sõjad.
  § 59. Tarentlaste sõjad: Pyrrhus.
IV. Järk: Rooma wõitlemine ja wõit Afrikas.
  § 60. Esimene Puunlaste sõda.
  § 61. Teine Puunlaste sõda: Hannibal ja Scipio.
  § 62. Kolmas Puunlaste sõda: Afrikanus Noorem.
V. Järk: Rooma wõitlemine ja wõit Greeka maal ning Asias ja Hispanias.
  § 63. Illyria ja Makedonia sõjad.
  § 64. Syria sõda.
  § 65. Hispania sõda.
VI. Järk: Rooma sisemised tülid.
  § 66. Sisemine elu ja olu.
  § 67. Gracchuste püüdmised ja takistused.
VII. Järk: Mariuse ja Sulla päewad.
  § 68. Jugurtha sõda.
  § 69. Cimbri sõda.
  § 70. Esimene kodusõda.
VIII. Järk: Pompejuse ja Cicero päewad.
  § 71. Pompejuse wõidud maal ja merel.
  § 72. Pompejuse wõidud Asias.
  § 73. Cicero.
IX. Järk: Cäsari aeg.
  § 74. Esimene triumviratus.
  § 75. Teine kodusõda.
  § 76. Cäsar diktator.

X. Järk: Wabadriigi wiimne eitlemine ja surm.
  § 77. Teine triumviratus.
  § 78. Wõitlemine walitsuse pärast.


Kolmas piir: Keisririik.

I. Järk: Augustuse suguwõsa walitsus.
  § 79. Augustuse walitsus ja õitsew aeg.
  § 80. Augustuse sugulased auujärjel.
II. Järk: Walitud keisrite walitsus.
  § 81. Soldatikeisrid troonil.
  § 82. Hääde keisrite walitsus.
  § 83. Wägiwaldiste walitsejate aegsed rasked päewad.
III. Järk: Ristiusku keisrite walitsus.
  § 84. Konstantinus Suur.
  § 85. Theodosius.
  § 86. Rooma riigi wiimne ots.

  § 87. Rooma rahwa waimuwara.
  § 88. Ristiusk ja tema tunnistajad Rooma riigis.



Sisu.

Teine jagu.

Keskaeg.

Esimene osa: Rahwaste eitlemine elu pärast.

Esimene piir: Rahwaste rändamine.

I. Järk: Keskaeg ja tema olu.
  § 89. Keskaja alus.
  § 90. Keskaja rahwaste iseloomus ja isewiisid.
II. Järk: Germani sugu surujad.
  § 91. Germanlane ja tema olu.
  § 92. Lääne-Gothi rahwas: Alarich.
  § 93. Ida-Gothi rahwas: Theodorich.
  § 94. Vandali rahwas.
  § 95. Angelsaksi rahwas.
  § 96. Franki rahwas: Klodwig.
  § 97. Longobardi rahwas.
III. Järk: Mongoli sugu pääletungijad.
  § 98. Hunnlased: Attila.
IV. Järk: Wana Ida-Rooma riik.
  § 99. Wiimne wõimus: Justinianus I.
V. Järk: Semi sugu ärawõitjad.
  § 100. Arabia maa ja rahwas.
  § 101. Muhamet.
  § 102. Islami wäljalautamine.
  § 103. Islami tähtsus ning mõju.


Teine piir: Riikide kinnitamine.

I. Järk: Karli Suure aeg.
  § 104. Pipinid Franki rahwa walitsejad.
  § 105. Karl Suur.
  § 106. Karli Suure riigi lagunemine.
II. Järk: Saksa maa.
  § 107. Riigi asutus.
  § 108. Saksi sugu keisrid: Otto I.
  § 109. Franki sugu keisrid: Heinrich IV.
III. Järk: Prantsuse maa.
  § 110. Karli Suure järeltulijad.
  § 111. Hugo Kapetus ja tema järeltulijad.
IV. Järk: Inglis maa.
  § 112. Alfred Suur.
  § 113. Normanlased Inglise auujärjel.
V. Järk: Lõuna-Europa riigid.
  § 114. Pyrenäi poolsaar.
  § 115. Appenninuse poolsaar.
  § 116. Balkani poolsaar.
VI. Järk: Normanlased.
  § 117. Normanlane ja tema olu.
  § 118. Normanlaste asutused põhjas.
  § 119. Normanlaste asutused lõunas.
VII. Järk: Slaawlased.
  § 120. Slaawlane ja tema olu.
  § 121. Poolakad.
  § 122. Wene riigi asutus.
  § 123. Ristiusk ning riigiseadus Wene maal: Wladimir I. ja Jaroslaw I.
  § 124. Jaguwürstid Wene maal.
Lisa: Waimuwald.
  § 125. Kunst ja teadus.


Teine osa: Rahwaste wõitlemine usu pärast.

Esimene piir: Kiriku wõimus riikide üle.

I. Järk: Kiriku liigwõimus.
  § 126. Kristliku kiriku kaswamine keskaja algusest.
  § 127. Paapstite auuahnus ning üleliigne wõimus.
II. Järk: Ristisõjad.
  § 128. Ristisõdade esinõuded.
  § 129. Esimene ristisõda: Gottfried.
  § 130. Teised ristisõjad pühal maal.
  § 131. Ristisõjad muil mail.
  § 132. Ristisõdade tähtsus ning mõju.

III. Järk: Paapsti wõimus Saksa maal.
  § 133. Keisri ja paapsti wastastikune seisus.
  § 134. Keisrite wõitlemine ja langemine: Barbarossa.
  § 135. Saksamaa sisemine elu wahewalitsuse ajal.
IV. Järk: Paapsti wõimus Prantsuse maal.
  § 136. Kapetuse sugu kuningad.
V. Järk: Paapsti wõimus Inglis maal.
  § 137. Plantageneta sugu kuningad.
VI. Järk: Lõuna-Europa riigid.
  § 138. Pyrenäi poolsaar.
  § 139. Appenninuse poolsaar.
  § 140. Balkani poolsaar.
VII. Järk: Skandinavia riigid.
  § 141. Daani maa.
  § 142. Rootsi ja Norra maa.
VIII. Järk: Slaawlased.
  § 143. Poolakad.
  § 144. Wenelased: Mongoli ike.
IX. Järk: Soome sugu rahwad.
  § 145. Soome rahwad ning nende olu.
  § 146. Magyarlased.
  § 147. Soomlased.
  § 148. Eesti rahwa esilugu.
  § 149. Eesti rahwa eitlemine priiuse pärast: Albert I.
  § 150. Eesti rahwas orjaikke all.


Teine piir: Üleüldine wõimuse raugemine.

I. Järk: Saksa maa.
  § 151. Habsburgi Rudolf I.
  § 152. Walitud keisrid Saksa auujärjel.
  § 153. Habsburgi sugu keisrid Saksa troonil.
  § 154. Lisa: Helvetia rahwa südidus ning priius.
II. Järk: Prantsuse maa.
  § 155. Valois sugu kuningad.
  § 156. Karl VII.: Johanna d’Ark.
III. Järk: Inglis maa.
  § 157. Lancasteri ja Yorki sugu kuningad.
IV. Järk: Lõuna Europa riigid.
  § 158. Pyrenäi poolsaar.
  § 159. Appenninuse poolsaar.
  § 160. Balkani poolsaar: Konstantinopoli ärawõtmine.
V. Järk: Skandinavia riigid.
  § 161. Kalmari ühendus.
  § 162. Rootsi, Norra, Daani iseriigid.

VI. Järk: Slaawlased.
  § 163. Poolakad ja Leedulased.
  § 164. Wene maa waba: Joann III.
  § 165. Lisa: Nowgorodi wabadriik.
VII. Järk: Soome sugu rahwad.
  § 166. Magyarlased.
  § 167. Soomlased.
  § 168. Eesti maa.
VIII. Järk: Kunstide leidused ning maade ülesleidmised.
  § 169. Tähtsate kunstide leidused.
  § 170. Amerika ülesleidmine: Kolumbus.
  § 171. Üksikute maade ülesleidmine.
IX. Järk: Usupuhastuse teetasandajad
  § 172. Usupuhastuse ettewalmistajad.
  § 173. Wana aja tarkuse ülesäratajad.
Lisa: Waimuwald.
  § 174. Kirjandus ja luuletus keskajal.
  § 175. Keskaja tähtsus üleüldises historias.