Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2212

Allikas: Vikitekstid
Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

II. Järk: Ristisõjad.

§ 128. Ristisõdade esinõuded.

Ristisõda.1. Iseäranis edusalt edendasiwad paapsti wõimust ristisõjad, mis pea pärast Gregoriuse VII. surma algasiwad. Sest tuhanded ja miljonid Kristlasi tõttasiwad, ilma et omas waimustuses seda märkasiwad, kuria tahtmist mööda idasse, ohwerdasiwad sääl oma elu, ilma et ise teadsiwad, Rooma piiskopi hääks, wõitsiwad paapsti kasu pääle püha haua ja Palästina maa islamiusulistelt ristiusule tagasi ning laiendasiwad seeläbi tema walitsust ning wägiwalda. Ning säherdust wõimust, kus terwe ristikogudus tõrkumata kuria käsku kuulas, püüdsiwad paapstid edespidigi, kui waimustus ja idamaine walitsus lõppes, kõigest wäest alal hoida. Sõjaks eneseks andsiwad islamiusuliste rõhumised asja, miska nad Kristlasi surusiwad, kes püha haua äärele, kelle sees Kristuse ihu arwati hinganud olewat, Jumalat paluma ning ka muile pühile paikadelle oma auukartust üles tunnistama Palästinasse rändasiwad. Rõhumised oliwad iseäranis rängaks sest saadik läinud, kui Jerusalem Türklaste käes: 1072.Türklased Jerusalema peremeheks saanud, ning rändajate kaebused riisumise, piinamise ja tapmise üle kaswasiwad aast aastalt.

Amiensi Petrus: 1094.2. Juba mõeldi Roomas Gregoriuse VII. päiwist järele, mil wiisil ristiusuliste waewa wähendada, kui pühalt maalt tagasi tulnud munk Petrus, Amiensi (l. Amiängi) linnast pärit, paapsti Urbanuse II. ette astus, talle elawal sõnal Kristlaste idamaiseid kannatamisi jutustas ning Jerusalema patriarchi palwekirja tema kätte andis. Seda kuuldes ning lugedes käskis paapst Petrust maa ja linna rahwast püha haua päästmiseks sõtta kutsuda. Ning sedamaid rändas munk, jämeda reisiriidega kaetud, kanepiköis wööl, pää ning jalad paljad, Kristuse kuju käes, ratsa eesli seljas maalt maale ning igal pool äratasiwad tema waimustatud jutlused waimustust: ‚abi wagadelle rändajatele!‘ kõlas noore ja wana suust.

Klermonti kirikukogu: 1095.3. Paapst Urbanus II. aga laskis Italia piiskoppide ning preestrite poolt otsuseks teha ‚sõjariistadega püha hauda wäärusuliste käest ära wõtta‘, ning kutsus siis suure kirikukogu Lõuna-Prantsuse maale Klermonti (l. Klermóngi) linna juure kokku. Laialine lagedik, kus kogu ära peeti, oli puupüsti rahwast täis: piiekoppisid, preestreid, munkasid, pääle selle muid inimesi igast seisusest ligidalt ja kaugelt, wiimaks lugemata hulk alamat rahwast oli sinna kokku tulnud ning kõik hüüdsiwad, kui paapst oma pisararikka ning elawa kõne sõnadega: „Igaüks salaku iseennast ära ning wõtku risti oma pääle, et ta Kristust osaks saaks!“ lõpetas, suure häälega: „Jumal tahab seda!“ Ja tuhanded langesiwad põlwili ning lasksiwad endid sõjateele õnnistada. Tunnismärgiks kinnitati teeleminejate parema õla pääle wäike punane rist, mispärast neid ristisõdijaiks ning sõda ristisõjaks hüüti. Osawõtjaid aga oli rohkeste ning nende hulk kaswas seda kiiremini, mida enam paapst täielist pattude andeksandmist ning igawest palka tulewas ja mõnesugust õigust ning kergitust siin ilmas kaasaminejaile tõutas.


§ 129. Esimene ristisõda: Gottfried.

1. ristisõda: 1096—1099.1. Suure waimustuse ning kindla kordamineku lootusega algas esimene ristisõda 1096. Iga seisuse poolt wõeti üpris elawalt osa. Waimustus.Keegi ei tahtnud koju jääda, waid kõik tõttasiwad, Issanda sõna „kes oma risti mitte oma pääle ei wõta ega minu järel ei käi, ep ole mitte wäärt minu jünger olla“ waljuste kuulutades, sõjateele. Päälegi täitis pattudest pääsemise rõõm ning taewase palga ja ilmaliku saagi lootus kõikide südamed ning meeled rääkimata waimustusega. ‚Isa lahkus lastest, laps wanematest, mees jättis naese, sulane isanda, käest andis põllumees adra, karjane lambad, kõik, naesed, lapsed, mungad, nunnadgi jooksiwad kokku ning tõttasiwad risti oma õlale wõtma‘. Kõige käritumad, nende seas Amiensi Petrus, ei läbenud senni oodata, kui würstid endid oleksiwad juhatamiseks walmistanud, waid tormasiwad kärsitult teadmata teele. Kuid sajasttuhandest ei näinud ükski Jerusalemma: rööwli kombel tee-äärsil mail riisudes leidis üks osa säälse rahwa keskel surma, teine langes Wäikses-Asias Türklaste mõega läbi. Wast kolm kuud hiljem oli ettewalmistamine möödas ning sõjakäik algas.

Gottfried.2. Sügisel 1096 astus ristiwägi teele. Eel käis wahwa, kindla waimuga ning auusameeleline Lothringia herzog Gottfried von Bouillon (l. Buljóng) oma kahe wenna ning 100,000 sõjamehega. Järele sammusiwad Normandia herzog Robert ja Toulouse (l. Tulûse) grahw Raimund oma hulkadega. Kõik tõttasiwad maist maad Ungria ja Bulgaria kaudu Konstantinopolis.Konstantinopoli, kus mereteed sinna jõudnud Tarentumi würst Bohemund ja tema wapper wennapoeg Tankred endid nendega ühendasiwad. Ning kui Greeka keisrille oliwad tõutanud ‚kõiki linnasid, mis muiste Ida-Rooma päralt olnud, ära wõttes temale anda‘, wiidi neid keelmata Greeka laewade pääl üle Bosporuse kitsuse, kus wägi üle loeti ning 100,000 ratsalist ja 300,000 jalameest suur leiti olewat. Nikäas.Nikäa linna ärawõtmine oli ristisõdijate esimene tähtjas töö. Niisamuti wõideti Frygia maal Doryläumi lahing: 1097.Doryläumi linna juures suur Türgi ratsawägi ära ning rutati Syria maale. Aga wahe ajal oli ristiwäe seas suur toidupuudus ning päälikute keskes sündinud segadused palju pahandust sünnitanud, nii et mitmed isepaika lahkusiwad; nii läks Gottfriedi wend Balduinus ida poole ning asutas Eufrati kaldalle, kus ta Edessa: 1097.Edessa linna ära wõitis, esimese ristisõdijate riigi. Pääwägi jõudis küll pärast mitmesugust wiletsust Antiochia: 1098.Antiochia linna alla, aga wast üheksakuise piiramise järel wõeti linn ära-andja abil ära. Kuid kõigest kolm päewa oliwad Kristlased puhkanud, kui arutu suur Türgi wägi wärawa ette ilmus. Pea oli linnas häda nii suur, et kõikide lootus kadus. Sääl leiti ühe Prantsuse preestri juhatamise järele Püha oda.„püha oda“, kellega Kristus ristisambas läbi pistetud, pääkiriku altari alt üles ning see leidus waimustas poolnälginud sõjamehi nii, et nad sedamaid lahingit algasiwad ja piirajad põgenema ajasiwad. Antiochia jäeti Bohemundi käe alla ning wägi sammus Jerusalemma poole edasi.

Jerusalema all: 1099.3. Kewadel 1099 paistsiwad Emmause kinkudelt Jerusalema tornid ristisõdijate silma. Ärarääkimata rõõm täitis kõiki: nad langesiwad põlwili, andsiwad maapinnale suud ning laulsiwad kiituselaulusid. Aga kõige rängem töö seisis alles eel: linn oli wäga kindel, hulk sõjamehi sees ning ristiwäe hulk nii kokku sulanud, et waewalt 20,000 jala- ning 1500 ratsameest mõeka kanda suutsiwad. Ometi hakati ju teisel päewal Piiramine.piiramisega pääle, ehk küll tarwilistest masinatest, toidust ja weest suur puudus oli. Jerusalema ärawõtmine: 15. Julil 1099.Siiski tungis 39 päewa hiljem kahepäewase tormijooksmise järele ristiwägi suure häälega hüüdes: „Jumal tahab seda! Jumal on meiega!“ Jerusalema linna sisse 1099. Nüüd algas hirmus Werewalamine.werewalamine: ei hoolitud noorest ega wanast, naesest ega lapsest, ühelegi wäärusulisele ei antud armu! Ühes ainsas moschees tapeti 10,000 Türklast, kunni wereojad ustest wälja woolasiwad ning surnute auur hukkajad eemalle hirmutas. Juudid põletati ühes oma synagogaga ära. Surnuwirnad, wereojad, maha löödud liikmed täitsiwad uulitsad ning hooned. ‚Ep olnud niigi palju Muhametlasi ja Juutisid elusse jäänud, kui surnumatmiseks tarwis.‘ Aga siis tõttasiwad kõik, sõrmed risti ja pääd katteta, kiituselaulusid lauldes Ülestõusmise kirikus.ülestõusmise kiriku“ ning ‚kiitsiwad ja auustasiwad silmaweega Jumalat, kes nende kätetööd korda saatnud‘.

Jerusalema kuningriik: 1092.4. Nii pea kui poolkuu asemel päätempli torni otsas hiilgaw rist säras, oli würstide esimene mure, linnale kindlat walitsust muretseda, kes teda uute pääletungimiste wasta suudaks kaitseda. Ja nõuukogul nimetati Palästina maa kuningriigiks ning waliti Gottfried esimeseks Jerusalema kuningaks. Aga alanduses ei wõtnud tema seda nime mitte wasta ega ‚tahtnud sääl mitte kuldkrooniga oma pääd ehtida, kus Õnnistegija kibuwitsakrooni kandis‘; ta nimetas ennast „püha haua kaitsjaks.“ Ja kaitsjat oligi waja, sest juba astusiwad Egiptuse wäed Jerusalema poole. Neile tõttas Gottfried wasta ja ajas nemad Askaloni lahing: 1100.Askaloni lahingis põgenema. Aga noore riigi kahjuks Gottfriedi †: 1100.suri ta juba teisel aastal; tema luud maeti püha haua kirikusse maha. Järgmiseks walitsejaks nimetati Gottfriedi wend Balduinus I., kes ‚Jerusalema kuninga nime ning krooni‘ wasta wõttis, mis mõlemad 88 aasta sees seitsmelle kuningalle järgimööda osaks saiwad.


§ 130. Teised ristisõjad pühal maal.

Rüütliordod.1. Ehk küll Balduinus I. ja niisamuti tema onupoeg Balduinus II. wahwad würstid ning osawad walitsejad oliwad, sellegipärast pidi Europast iga aasta abi saadetama, sest et Muhametlased ühtepuhku oma endist omandust kätte püüdsiwad. Abitoomist toimetasiwad Venedigo, Genua ja Pisa laewad, kes kauba pärast sagedaste wana Fönikia sadamates käisiwad ning igakord ka sõjamehi pühale maale kaasa wõtsiwad. Weel suuremat abi sai noor riik waimulikkude rüütliordode poolt, sest et need sinna jäädawalt elama jäiwad. Neid oli esmalt kaks, Joannese ja templi-ordo, kellele hiljemini kolmandaks Saksa ordo juure asus. Kõige kolme osalised pidiwad, kui neid rüütliks nimetati, wandega tõutama eluks ajaks otsegu mungad ‚waeseks, naesetuks, sõnakuulelikuks jääda‘, pääle selle ‚surmani wäärusuliste wasta sõdida‘. Ja suurte kingituste läbi saiwad ordod pea rikkaks ning wägewaks. Abi tarwitus.Siiski ei ulatanud wäiksel mõedul läänest tulnud ning rüütlite abi üheskoos igakord mitte sajatuhandete waenlaste wastapanemiseks, nii et paapsti hüüdmise pääle aeg ajalt weel kuus suuremat ning mitu wähemat ristisõda ette wõeti.

2. ristisõda: 1147—1149.2. Teine ristisõda algas, kui sõnum Europasse jõudis, et Edessa linn ja riik Türklaste kätte läinud. Prantsuse kuningas Ludwig VII. ning Saksa keiser Konrad III. astusiwad suure wäega teele. Aga ep olnud õnne: suurem osa wäge sai Greeka teejuhtide pettuse, toidu ja wee puuduse ning tõbede läbi juba teel surma; riismed jõudsiwad küll Palästina maale, aga ei suutnud sääl, sest et Damaskuse linn oma wärawaid lahti ei teinud, midagi tähtsamat asja ette wõtta. Tusasel meelel pöörsiwad kuningad koju tagasi ning jätsiwad Jerusalema riigi, kus sisemiste segaduste läbi ühine tugewus ju ammu kadunud, iseenese hooleks. Ja pea ilmus talle wägewam waenlane. Sest Egiptuse sultan Saladin.Saladin ühendas Muhametlaste wäed oma käe alla ning warsti piiras tema walitsus Kristlaste riigi kolmest küljest ümber. Ometi tõutas ta ‚ristirahwa maad nii kaua puutumata jätta, kui nemad tema omandust rahule jätawad‘. Aga selle tingimise wasta eksis üks Rööwrüütel.rüütel, kes oma abilistega Arabia killawoori paljaks riisus. Nüüd tõttas Saladin wiibimata Palästina maale, wõitis Tiberia lahing: 1187.Tiberia lahingis ristiwäe täieste ära, nii et kuningas ja palju ülemaid wangi sattusiwad, sundis hulga linnasid wärawaid oma ees lahti tegema ning kolme kuu pärast Jerusalem langeb: 1187.langes Jerusalem 1187. Ära wõidetud linnas kisuti ristid maha ning häwitati kirikuriistu, aga linna rahwasse ega tema omandusesse ei puutunud keegi. Seega oli risti 88 aastane walitsus Jerusalemas otsas.

3. ristisõda: 1189—1192.3. Rääkimata suur oli Europa rahwaste ehmatus, kui korraga kirikutes kuulutati: „Püha haud on jälle wäärusuliste käes!“ Aga warsti ep olnud waimustus ka mitte wähem: põhjast ja lõunast, igalt poolt ning igast seisusest tõttasiwad Osawõtjad.lugemata hulgad mehi, sõjariistad käes, kokku ‚püha linna ära päästma‘. Saksa keiser Friedrich I., Prantsuse kuningas Philipp II. ja Inglise kuningas Richard I. astusiwad kolmanda ristisõja eele. Ometi oli suure ettewalmistamise ning ränga waewa wili märka wäike, seda suurem teeleminijate kahju: Saksa keiser uppus Wäikses-Asias Selefi jõkke, wägi sai teel suuremalt osalt surma, Akkoni linn oma sadamaga langes alles kaheaastase piiramise järele, kus päälegi teised würstid Inglise kuninga kõrkuse pärast koju läksiwad. Richard üksi jäi weel sinna ja sai hulga wõitude järele paljalt mereranna Akkonist Joppeni kätte, pääle selle luba pühades paikades keelmata palwel käia. Aga Jerusalem jäi täieste Muhametlaste kätte ega lastud üht ainust ristirändajat tema wärawast sisse.

Wiimsed ristisõjad.4. Oma jõuuga ei suutnud rüütlid kaua wasta panna: wõidetud linnad wõeti jälle ära ning üksi Akkon oli weel Kristlaste käes. Sääl alustasiwad Prantsuse ja Italia rüütlid 4. ristisõda: 1202—1204.neljat ristisõda, ei saanud aga kaugemalle kui Konstantinopoli, kus nad Greeka keisri ära wõitsiwad ning „Ladina keiserriigi“ asutasiwad (§ 140, 2). Palästina ise jäi kaua aega nägemata. Laste ristisõda: 1212.Küll tõttas korra poisikesi tuhandete kaupa Prantsuse ja Saksa maalt teele, aga muist saiwad juba surma, ennegu Italia sadamatesse jõudsiwad, muist wiidi laewadega Afrikasse ning müüdi pärisorjaks. Niisamuti ei ulatanud Ungria kuningas Andreas II. kaugelle. Wast keiser Friedrich II. sai 5. ristisõda: 1228—1230.wiiendas ristisõjas jõuu ning nõuu kaudu Jerusalema kätte ning pani säälse krooni pähä 1230. Aga et kirikuwanne teda koormas (§ 134, 3), ei saanud ta Europast ega rüütlitelt tarwilist abi, nii et ta pooleli töölt pidi tagasi pöörma. Ju 15 aasta pärast sattus Jerusalem ühe toore Türgi suguharu kätte, kes linna laastasiwad, püha haua kiriku ära häwitasiwad ning kuningate luudgi haudadest wälja kiskusiwad. Säherdusi sõnumeid kuuldes tõttas Prantsuse kuningas Ludwig IX. 6. ristisõda: 1248—1254.kuuendas ristisõjas Egiptusse, mis ta enne pühale maale minekut ära tahtis wõita, aga sattus pärast Damiette linna ärawõtmist wangi, kellest wast wõidetud maa tagasiandmise ning suure hinna läbi pääsis. Ometi läks ta paarkümmend aastat hiljem weel korra püha sõtta: 7. ristisõda: 1270.seitsmes ristisõda wiis tema Afrikasse Tunise linna alla, kus raske tõbi ta enesegi elule otsa tegi, kuna wäeriismed koju ruttasiwad. Sest saadik jäiwad Ristisõdade ots.ristisõjad soiku ning 1291 langes Akkoni linnaga wiimne Kristlaste idamaine omandus Muhametlaste kätte.


§ 131. Ristisõjad muil mail.

Ristisõjad paganate wasta.1. Selsamal ajal, kui miljonid ja tuhanded ristitähe all idasse rändasiwad ning kõigest sajad tagasi tuliwad, peeti paapsti käsu pääle ka Lääne-Europas põhjas ning lõunas ristisõdasid. Nimelt sündis seda Hispanias Muhametlaste wasta, kuhu Portugalia riik asutati (§ 138, 2), Ida-Saksa maal pagana-usku Slaawlaste seas, kõige wõimsamalt aga Liiwi (§ 149) ja Preisi maal.Preisi maal. Wiimses paigas elas wanaste Littawi sugu waba Borussi rahwas: oma würstide ja pääpappide juhatuse all haris ta põldu, kaswatas karja ning auustas hoolega oma loodusejumalaid. Aga ristiusku ei tahtnud nad mitte wasta wõtta: Böömia piiskopp Adalbert: † 997.Adalbert, kes nende seas armuõpetust kuulutada püüdis, saadeti surma, Poolakad, kes neid ristiusu läbi oma walitsuse alla suruda nõudsiwad, aeti wägiwallal tagasi. Sääl paluti paapstilt abi paganate pimeduse kautamiseks. Ning Innocentius III.: 1198—1216.Innocentius III., kes kõigist Petruse auujärjel istujaist kõige wägewam oli, käskis Boruslaste wasta ristisõda alustada. Ometi ei mõjunud ristisõdijate riisumised enne, kui Liiwi „mõegawennaste ordo“ kombel (§ 149, 4) Saksa ordo sinna jäädawalt elama asutati. Sest siis algas maa pärisrahwaga wõitlemine elu ja surma pääle, mis ordomeistri Hermann Balk: 1230.Hermann Balki ajast pääle 50 aastat wältas, kunni Borussi rahwas ära kautatud, maa ordo omaks saanud ning wiimsed endise rahwa riismed Sakslaste sekka ära sulanud oliwad.

Ristisõidud ketserite wasta.2. Niisamuti põlesiwad Innocentiuse III. ajal ristisõjad „ketserite“ wasta. Sest juba ammu oliwad siin ja sääl mõned mehed katoliku kirikust, kelle õpetusi nad kõiki tõeks ei suutnud pidada, ära lahkunud ning enam ehk wähem kirja põhja pääl uusi ususeltsisid asutada püüdnud, mis aga piiskoppide hool korda ei lasknud minna. Kuid Lõuna-Prantsuse maal oli, iseäranis Toulouse grahwiriigis, 12. aastasajast saadik hulk rahwast Rooma kiriku maha jätnud ning isekogudusi asutanud; üks osa neist, Waldalased.Waldalased, toetasiwad endid enam apostlite õpetuse pääle ning püüdsiwad nende eeskuju järele oma elukorda ära seada; teine osa, keda nende pääpaiga järele Albylased.Albylasiks hüüti, segasiwad ilmalikka ning waimulikka õpetusi segamini ning lautasiwad õpetusi, mis hoopis kirikuwastased oliwad. Mõlemaid noomiti piiskoppide poolt kiriku warju alla tagast pöörda; aga kui seda kuulda ei wõetud, käskis Innocentius Albylaste sõjad.Albylaste wasta ristisõda kuulutada. Ning 20 aastat woolas ketserite weri, kus ühelegi armu ei antud, kunni niihästi Albylased kui Waldalased ära kautatud oliwad ning mõned ainukesed kõrwalistesse Alpi orgudesse peitu pääsesiwad. Et aga kirikust lahkujate arw edespidi mitte enam nii ei kaswaks, asutas paapst Gregorius IX. hirmsa Inquisitioni kohus.inquisitioni kohtu, kellel ammetiks oli piinariistade abil ketserisid üles otsida, tunnistamisele sundida ning ühes nende abiliste ja salgajatega surma saata.


§ 132. Ristisõdade tähtsus ning mõju.

Ristisõdade tähtsus üleüldse.1. Ehk küll ristisõjad pääle 7 miljoni inimese elu ja lõpmata palju kulu maksnud ning rääkimata ahastust ja kahju kodu- ning wõeralle maale oliwad sünnitanud, sellegipärast ep olnud nemad mitte asjata ebausu sünnitused ega ilma jäädawa tähtsuseta maailma historia kohta. Sest pääle selle, et elaw waimustus kaasaminejate hinge ajuti kõrgemate mõtetega ning tundmustega ülendas, muutsiwad idaskäigud ristirahwa elukorda ning seisust koduses ja awalikus elus, edendasiwad kunsti ning teadust, mõjusiwad usu ja kombete, korra ja walitsuse asjusse mõnesugusel wiisil, osalt kahju tuues, osalt kasu luues. Üleüldse aga on ristisõdade lugu üks kõige tähtsamaist lehekülgedest nii hästi üleüldises kui ka hariduse ajaloos.

Tähtsuse awaldused.2. Kõige päält andsiwad ristisõjad asja hulga ristiusku riikide asutamiseks: mitte üksi Uued riigid.möödaminewaid kuningriikisid ning würstiwaldasid ei sündinud nende abil idas, waid ka jäädawaid läänes, nagu Portugalia kuningriik (§ 138, 2), Liiwi (§ 149) ja Preisi (§ 131, 1) ordowalitsused. Hoopis suuremal mõedul weel mõjusiwad idaskäigud Europlaste Waimu elu.waimu-elusse: õpiti wõeraid maid ning rahwaid, nende kombeid ja haridust tundma, mis silmaringi igapidi laiendas, uusi mõtteid äratas ning tegewuses käekäiki, teadust, iseäranis maadeteadust, ning kunstisid, ühe sõnaga, haridust edendas. Seesama lugu oli Üleüldine elukord.üleüldise elukorraga. Rüütlid jäiwad kaua kottu ära ehk saiwad waimulikuks ordoliikmeks, mis läbi ühelt poolt würstide wõimus kaswis, teiselt poolt üks jagu talupoegi, osalt sõttaminejate armu, osalt sõjast osawõtmise, osalt ärakargamise läbi, pärisorjusest pääsis ning waba põlluharija seisust alustas, kuna põllutöö idast kaasa toodud toidutaimede läbi uut jõudu sai. Linnad iseäranis kosusiwad laialisema kauplemise ning käsitööde kaswamise abil. Paapst ja kirik.Kõige suurem kasu aga oli paapsti päralt, kelle käsku terwe Lääne-Europa kuulma õppis. See wasta oli usule ja kombetelle ida maade tutwustus kahju toonud: armutu werewalamine toetas südame toorust, kaasa toodud „pühad asjad“ edendasiwad ebausku, idamaised kõlbamata kombed oliwad mitmelle meele jäänud ning püüdsiwad kodumaal kaunist eluwiisi rikkuda.