Üleüldine isamaa ajalugu/I.A.V.A

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Üleüldine isamaa ajalugu
Andres Saal


V. Usk.

A. Kõrgemad wõimud.

19. Looduse auustamine.

Eestlaste jumala teenistus oli niisama looduse auustamine, nagu teistelgi looduse rahwastel 1). Helendaw wälk ja pikse paukumine õpetas, et nähtama wäeawalduse warjul nägemata wõimus walitsemas peab olema. Ta aimas, et maru, kes põlise tamme maha murrab ja mere pinna põhjani kõikuma paneb ning laineid pilwini pillutab, sellega sugulane peab olema, kes raksuwast taewast tulised nooled maha saadab ja waenlase hurtsiku tuhaks teeb ehk walmis wiljarõugud wäljal ära häwitab, kuna üks teine lahkem wõim suweõhtud oma hella hinge õhuga täidab, roosi õied ja neiu põsed nooruse koiduga punaseks maalib, rohud mulla seest wälja meelitab, lilled lehkama ja wiljawäljad lokkama paneb. Niisugused wäärdumata loomuwäed sundisiwad surelikku inimest auukartusele ja ta pidi oma nõdrust äratundes nende ette kummardama. Ta otsis nägemata wõimudele nähtawat keha. Sinine taewas pea kohal 2), päike, kuu ja särawad tähed 3) seal ilmotsatuses näitasiwad ikka lahked nägu ja usaldusega tõstis tema oma silmad nende poole üles, neilt warju ja kaitsmist häwitawate wägede wastu paludes 4). Nende kõrwal auustati ka tuult ja tuld, peeti pühaks hiisi ja hiie ehk jeepuid 5), loomi ja lindusid 6), hallikaid ja rohtusid ning kardeti mitmesuguseid waimusid 7), nagu seda paawsti Innocenz III. kirjast näha, milles ta kõik Kristlased Saksa ja Westfali maal Liiwimaa paganate wastu ristisõtta kutsub ning neile selle eest pattudest lahti saamist tõotab 8).


20. Jumalus.

Jumalaks nimetati kõige wanemal ajal nähtawat taewast, siis wiimaks seda ennast, kes seal sees ennast müristamise (kõmina-jumina) läbi awaldas 9). Mõned õpetatud mehed 10) seletawad et sõna Jumal Hebrea keele sõnadest Jom (päew) ja El (Jumal) tulnud, ning päewajumal tähendawat. Nad põhjendawad seda selle peale, et Gutslaf oma Eesti keele grammatikas 11) näidanud, ka et weel mõned teised sõnad 12) Hebrea keelest meie keedle olla wõetud.

Kõige ülem jumal oli Wanaisa ehk Taara, Uku ehk Äike, Kõo ehk Pikker 13). Kolm korda aastas tohiti seda paluda Taara tammikus 13). Nime Taara arwatakse Skandinawlastelt laenatud 14) olema, kelle ülemat jumalat „Thoriks nimetati. Kindel ei ole see arwamine mitte 15), ja kui see nimi ka laenatud oleks, siis ei järgne sellest weel sugugi, et nimega ühes ka jumalus ise laenatud pidi saama. See oli juba olemas. Tall oli tema wõimuse awalduste järele mitu nime antud — Wana isa, Kõo, Pikker jne. — ning nende juurde pandi weel Taara, ehk nagu Läti Hendrik teda nimetab, Taarapita ehk Taarawita 16) (Taara, awita 17). Saarlaste wana juta 18) ja mõne wana ajaraamatu 19) järele nimetas rahwas ise seda jumalat Taarapütaks (sõnadest taar ja pütt = taari nõuu 20). Taara esialgune asupaik oli Ebaweremägi Eesti maal 21). Sealt wiidi ta waenlaste pärast 22) Saaremaale, kus ta julgema koha peal arwati olema. Kui ristiusu preestrid küsisiwad 23), kuhu Taara jäänud, siis wastati neile, et ta ära lennanud 24). Saarlased hüüdsiwad teda oma kantsidest Sakslaste wastu sõdides appi 24). Tema auustamise paik ehk pühakoda oli ilus metsasalk ehk hiis, kus ta kuju pika puu otsas seisis 25). Hiie puud ehitati ilusaste ära 26) ja wiidi neile kulda ja hõbedat ohwriks 27). Wõib olla, et Hiio saar jumalate asupaik oli, et teda pühaks maaks, s. o. Hiie-maaks 28) nimetati. Üks niisugune püha paik oli Wohandu ehk Woo jõgi Wõrumaal. Temast käisiwad Lätlasedki tulewiku ettekuulutusi otsimas. Kui esimene kuulutus hea ei olnud, siis ohwerdati härg ära ja tehti uuesti proowi 29). Teisel korral ohwerdati teine härg, aga kolmandamal korral juba laps 30).

Jumalate eluase oli kõrge taewas. Sealt walitses wanaisa tuult ja pilwi, saatis wihma ja lund alla, jagas maale sigidust ja õnnistust elule, seal sõitis ta oma raudse wankriga 31) ja wiskas wälkusid wälja 32). Tema kodades säras päike kõrges ilus. Ta oli omale seltsiks kangelased loonud, kes talle tarka nõuu pidiwad andma ja ta aega lõbustama 33). Kõige wanem neist oli Wanemuine. Ta oli wanaks loodud, halli habeme ja hõbewalge juuksetega ja wanaduse tarkusega. Aga ta süda oli noor ja Wanaisa oli teda laulukunsti ja luuleannetega ehitanud. Wanaisa tarwitas tema tarka nõuu, ja kui kurbdus ja mure tema palget kattis, siis mängis Wanemuine tema ees oma imelise kandliga 34) ja laulis talle armsaid laulusid, et murepilwed otsaeest taganesiwad ning rõõm rinda asus. Ka sureliste inimeste juurde tuli taewalik laulumeister alla, laskis oma imekannelt kõlada ja õpetas inimestele wanaisa tahtmise järele „pühapäewa keelt 35) — kõrgemat kõnet — laulu ja luule kunsti. Wägewa mõjuga tungis tema laul kõikide südamesse, mitte üksi inimene waid ka terwe loodus õppis temast oma laulu wiisid. Tammiku puud pidasiwad jumala mahatulemise kohinat meeles, laululinnud pidasiwad eesmängu meeles iseäranis ööpikk ja lõoke. Ta laulis taewa suurusest ja maa ilust ning inimese soo õnnest ja õnnetusest ning lendas siis ülesse Wana isa eluhoonetesse, temale laulma ja mängima. Pühad kõrwad üksi wõiwad mõnekorra kõrgest ja kaugelt ta mängu heali kuulda. Et inimesed laulu ära ei unustaks, saadab ta aeg ajalt oma käskjalad maa peale. Ja kui inimesed siis laulawad, tungib nende laul südame põhja ja ülesse jumalate eluasemele. Kui õnn jälle maapealistel nurmedel aset wõtab, siis tuleb Wanamuine weel korra tagasi 36).

Teine jumalik seltsimees oli Ilmarin37), kõige tarkuste ja kunstide jumal. Tema seisis kõige paremas mehe wanaduses ja jõus. Tema otsa eest paistis järelemõtlemine ja silmadest tarkus. Kõik kunstid iseäranis sepakunst ja tuli ja wesi oliwad tema walitsuse all 38). Ta tegi Wanemuise kasutütrele Jutal39), kes oma peigmeest Endelt taga leinas, kuldse silmawarju, mille silmade ettepanemisega kõik äraelatud armsad mälestused nii elutruult waimu ette tuliwad, nagu oleksiwad nad tõeste weel käes 40). Hea neitsi laenab ka oma silmawarju inimestele, et nad mälestuste läbi möödaläinud õnnepäewadest oma kurwastust wõiksiwad unustada.

Sõjajumal oli Turis, kes kõrges pilwedes oma taewapasunat kuulda laskis 41). Et Wanaisa, Uko, ehk Pikne ise ka müristas ning noolisid taewast alla saatis, mille eest kõik kurjad waimud põgenesiwad 42), siis ei saa tema ametit ülemast jumalast Wanaisast mitte lahutada. Rahu ajal toodi temale elajaid ohwriks, sõjaajal aga wärwis inimesteweri ohwripaikasid 43) sest siis ei leppinud Turis elajate ohwerdamisega 44). Juba Herodot kirjutab: Kõige auusamad ohwrid oliwad inimesed sõjawangidena. Iga 100 sõjawangi seast otsiti üks mees liisu läbi ohwriks. Esiti raiuti ta parem käsi otsast ära ning weri walati ohwripaigale 45). Ohwriks wälja walitud inimene pidi täitsa terwe ja ilma wigata 46) olema.

Rõõmus ja lustiline noormees, alati lõbus ja ja wallatu oli Lämeküüne ning jahipidamise õnne andis jahijumal Wiboane. Peale nende oli weel weewalitseja Ahti, ja Tuuleema, palju teisi weiksemaid jumalaid ning terwe legion häid ja halbu waimusid.

21. Alamad waimud.

a. Kõige tähtsam neist oli weewaim, mere- ehk weteem47). Temale ohwerdati ka weel ristiusu ajal. Igal aastal sõideti mässawa mere kohale ning heideti wiina ja õlut laenetesse. Enne wõtnud ta iga aasta ise ühe nooremehe enesele ohwriks, aga sest saadik leppinud ta inimestega ära ja jätnud seda tegemata kui noored mehed ise priitahtlikult talle ohwrid wiinud 48). Kalamehed hüüdwad nüüdki weel (Muhumaal), kui saak hea on: „Olgu Jumal tänatud, täna on jälle mereema maha tulnud“ 49). Weewaim on wäga õiglane ja aitab inimesi, aga häda neile, kes petta katsuwad ja ahnuse pärast temalt abi tulewad otsima. Kui ükskord 50) üks waene puuraiuja oma kirwe kogemata jõkke pillas ja ise kahju pärast kaldale nutma jäi, tõi helde jõewaim kuld- ja hõbe kirwed weest wälja ning pakkus neid mehele. Õiglane mees ei tahtnud aga muud kui oma kirwest. Sellepärast kinkis waim talle kõik kolm. Seda kuuldes läks üks rikas ja ahne mees jõe äärde, wiskas oma kirwe meelega jõkke ning hakkas nüüd ka waese mehe moodi kaebama. Kui jõest kuldkirwest näidati, hüüdis mees kohe, see on minu. Wihaga wiskas jõewaim kuldkirwe jõkke tagasi ning ei toonud ka tema oma kirwest enam wälja.

b. Maja ümber elasiwad head waimud majawarjajad ehk hoidjad 51), hoonehoidjad ehk õnnetoojad 52). Neilt loodeti kodust õnne ja auustati sellepärast, kui ülemaid heategijaid. Neile ohwerdati pidude peal pidujoogist:

„Wahtu waga warjajale,
Kauni õnne kandijale.“

d. Iseäralist õnne loodeti ussidest, keda kodus hoiti ning maja sõrbaks peeti. Ennemuistsete juttude järele on nad maja laste kaitsjad ja headegijad. Olai Magnus ütleb, et ussid Eestlaste juures nõnda taltsad olla, et lapsed nendega tihti ühest kausist sööwat. Eestlane ega Lätlane ei tapa ialgi ussi ära 53). Ruuriku jutus kuuleme: „Metsast tuli uss wälja ja elas inimestega ühes majas. Ta mängis lastega ja need armastasiwad ussi 54). Neid salliti hea meelega majades, lasti lastele hoidjateks olla. Nemad sõiwad lastega ühes mängisiwad nendega, kõnelesiwad nendega inimese keelel, hoiatasiwad neid õnnetuse eest ning juhatasiwad neile wiimaks mõnda suurt waraudust ehk kinkisiwad muud õnne 55). Ka wanadele tõiwad nad õnne, naistele kodus, meestele metsas. Sõjas jäi ikka see mees wõitjaks, kellel uss kodus oli. Kodu-ussid oliwad mitmet karwa. Kõige paremateks peeti walgeid ja siniseid, sest:

Walged wara jägajad,
Sinisest sitkust (jõudu) saadakse 65).

Üksi mustad ussid peeti õnnetuse toojateks, keda waenlased salaja majasse kandsiwad, et nad seal kahju teeksiwad. Ka Ruriku jutus räägitakse sinisest ussist, mida wennaste isa metsast leidnud ja koju toonud. Sellepärast olnud wendadel suur jõud, et nad malkadega ja rusikatega waenlasi maha wõinud lüia 57). Laewa mehed kandnud weel käesolewa aastasaja algul ussisid enestega laewa peal ühes, et õnn hea oleks 58).

e. Iinimeste teenistuses oliwad waranduse kandjad waimud: Krat, Wedaja, Lendaja, Tulihänd, Pisuhänd, Puuk 58). Nemad warastasiwad oma isandatele wara kokku orjasiwad ahnust ning oliwad nõndasama nagu nende peremehedgi wana kurja teenistuses. Ühe niisuguse waranduse wedaja sünnitamise juures pidi see, kes teda enesele ihaldas saada, oma hinge kurjale ära lubama 59). Nende kokku kantud wara oli ülekohtune, mida õiglane inimene ei igatsenud. Nemad wõisiwad endid iga loomaks ehk asjaks muuta. Enamiste nähti teda jookswate tähtede, tuulekeerete, tuulehagade ja musta kuke näol j. n. e. 60)

g. Paljupahemad ja kardetawamad oliwad need waimud, kes kurja nõuga inimeste seas ümber hulkusiwad 61). Nendest oliwad iseäranis tuttawad: tondid ja kodukäijad, luupained ja maa-alused, näkid ja metsikud ning wiimaks wana tühi ehk sarwik ise. Need tungisiwad ikka paha mõtetega inimeste tööde ja toimetuste wahele. Neid meelitati ohwrite läbi ehk hoiti targa sõnadega ehk pettusega eemale. Metsik elas metsas ja tema käes oli loomade sigidus. Igal kewadel peeti tema auuks püha. Selle tarwis tuli küla rahwas seatud päewaks kokku, toppis mehe riided hõlga täis, mille peale wanem Metsiku terwe küla rahwa saatusel karjamaale kandis. Seal pandi ta puu otsa, mille ümber tantsiti ning ohwrid ja palweid toodi 62). Tema kuju tehti ka rukki wihkudest ja seati kõrwalisesse kohta mõnda aia nurka ehk metsa pika puu otsa üles. Niisuguseid kujusid nimetati ka wilja neitsideks ja paluti neid: „Kulla neitsid, ärge tehke paha 63).

h. Kui kõwersilm metsakaj64) jahimehe ehk rändaja ära eksitas, siis sai see jälle õigele teele, kui ta paremale poole huikas ja ise pahemale poole läks ehk lustilist laulu wilistas. Öösi wäsitasiwad teekäijat Teejätkajad, kes jalgade alt teed edasi kiskusiwad 65). Abi selle wastu oli: saapad tagaspidi jalga!

i. Luupaine ehk luupainaja waewas inimesi ja elajaid, tallas neid öösiti ja katsus ära lämmatada. Enamiste oli ta ikka kas mõne õela inimese ehk nõia waim, kes mitme surnud asja ehk ka elawa looma wõi koguni inimese näol inimeste peale tuli. Kui waewataw oma suurt warwast sai liigutada 66), siis oli luupaine wõim otsas ja ta pidi kaduma. Kui kõik augud kinni saadi panna, kust ta ära wõis põgeneda, siis muutis ta ennast mõneks surnud asjaks 67). Kui niisugust asja wigastati, siis oli see inimene, kes luupaineks käinud niisamasugust wiga saanud. Ükskord leiti hobuse peal suur nööp nõel, mida kõweraks murti. Hommikul leiti ühel wanal naisel jalawarwad suhu käänetud 68). Peeti niisugune asjaks muudetud luupaine kinni siis muutis ta päewal ennast inimeseks tagasi, ning igaüks wõis näha, kes ta olnud 69).

k. Kõige õelam pahadest waimudest oli Sarwik (wanapoiss, paharett, wanakõhn, tühi, pergel). Tema eluase oli all-ilmas 70), ning tema teenijad kõik pahad waimud. Rikkust ja wara on tal lõpmata nii et ta kulda külimituga wälja jagab 71). Tema tahtmine on kuri, ta jõud suur, aga selle juures on ta „küla wasika sarnane rumal“ 72), nii et kõik targad, nõiad ja isegi ka igapäewased inimesed tema kurjad nõud kawaluse läbi tühjaks teewad. „Kawal Hans“ Eesti muinasjutus mängib temaga kui lollikesega ja wõidab teda iga kihlweo juures 73). Igal pool on tema naerualune 74). Huntisid ja müristamist kardab ta surma wääriliselt 75), kuke laul ehmatab ta iga ettewõtte 76) juurest tagasi ning hõbekuul wõib ta maha lasta. Ristiusuga on temast kurat ning tema elukohast põrgu saanud. Inimesi omale saada, oli ta pea toimetus. Kõige paremine läks see tal korda ahnete juures, kelledele ta niipalju wara andis kui need aga tahtsiwad, mille eest nad aga oma hinge pärast surma temale pidiwad lubama. Seda kaupa pidiwad nad omalt poolt nimetse sõrme seest antud kolme tilga werega kinnitama 77). Eksinud inimestelt katsus ta wälja wiimise palgaks nende lapsi omale saada 78), astus hingede eest ka heameelega inimeste teenistusesse 79) ning wahetas ristimata lapsed oma laste wastu ümber 80).


22. Maailma loomine.

Ülemad jumalad elasiwad kaljuwallas. Wana isa nimetas neid oma lasteks ja nad elasiwad kui wennad. Seal wõttis Wanaisa nõuuks ilma luua, ja enne kui lapsed magamast üles ärkasiwad, oli ilm juba walmis 81). Nüüd heitis loomise tööst wäsinud wanake puhkama. Selle aja sees wõttis Ilmarine tüki kõigeparemat terast 82) ja tagus sellest taewa wõlwi, laotas ta üle maa ning kinnitas hõbedast tähed ja kuu sinna külge. Siis tõi ta Wanaisa eeskojast walgustaja ja pani selle sel wiisil taewa lae külge et ta seal ise üles ja alla … käib. Wanemuine tuli rõõmu pärast oma kandliga maa peale laulma ja mängima. Kõik laululinnud käisiwad ta jälgil, ja kuhu ta jalg puutus, sinna tärkasiwad lilled; kus ta kiwi peal istus seal kaswasiwad puud ja laululinnud lasksiwad nende otsa ja laulsiwad jumaliku laulikuga ühtlasi. Lämeküüne hõiskas metsas ja mägedes ja Wiboane katsus wiboga oma käe osawust. See kära äratas Wanaisa unest üles. Kui ta silmad lahti lõi ja enese ümber waatas, tundis ta meel waewalt oma loodud ilma ära, sest kõik oli hoopis teise näo saanud. Rõõmuga rääkis ta: „Lapsed, see on hea, mis teie olete teinud! Teie kohus on maad ilustada. Ma tahan elajaid ja inimesi luua, kes tema üle peawad walitsema. Aga teie peate inimestega sõbrust pidama ja nende sekka elama minema, et tugewam sugu sigiks, kes mitte kurjale wõitu ei annaks. Kurja ei taha ma mitte ära kaotada, sest tema on hea mõõtja ja kihutaja“ 83).


23. Elu pärast surma.

a. Inimese hing ei surnud mitte ihuga ühes ära, waid elas taga haua edasi 84). Seda uskusiwad Eestlased niisama kui Soomlasedki 85). Et surnul tulewas elus mitte suurt puudust ei oleks kannatada, anti temale kõigetarwilisemad asjad ja ehted hauda kaasa 86). Weel 70 aasta eest pandi Saaremaal surnule peahari ja kirwes, nõel ja niiti puusärki ühes ning räägiti seal juures: „Mine nüüd teise ilma ja walitse Sakste üle, nagu need enne sinu üle on walitsenud“ 87). Ka söökisid ja jookisid on surnutele ühes pantud 88). Nende hinged rändasiwad maa peal loomade 89) sees ümber ehk kohutasiwad inimesi kui tondid ja kodukäijad 90), ning aastas korra tuliwad kõik hinged kodu tagasi, kus neid waikse auustamisega wastu wõeti ning söögi ja joogiga talitati 91). Tihti kuuleme lapsi wanematega kalmu alla rääkima ja neile haudadest wastusid antama 92).

b. Nende tunnistuste järele ei wõi meie enam kahewahele jääda, et pagana aja Estlased hinge edasi elamist pärast surma uskusiwad. Aga tumedaks jääb meile see, missugune hingede elu pärast surma oli. Soomlastel oli nende tarwis kaks kohta — õnnemaa toonela ja kurb warjuelu maa — all — maanala 93). Maanalas ei olnud lõbu ega lusti, ei kuuldud seal inimeste ega loomade heali, ei laulnud seal linnud ega haukunud koerad 94). Kõik käisiwad waikselt ja kurwalt. Üks ainus kord aastas lasti hinged sealt maa peale omaste juurde tulla, kus neile sel ajal 9 päewaline waikne pidu 95) peeti. Soome mythologia 96) järele oli maanalas Alamaa järw, milles wee asemele tuli lainetas. Sealt oli tuli ka maa peale toodud. Wäinemöinen püüdis seal järwes kord kala kinni, kelle sisikonnas tuli seisis 97). Kaugel põhjas woolas hirmus Inari jõgi 98), kus kõik pahad waimud asusiwad ja igawene pimedus walitses. Selle riigi peremees ja walitseja oli Maana, üks kõigewägewam wõimus 99), mis inimeste üle walitses ja mille teesid surelikud ei tunnud. Isegi Jumalatel ei olnud tema üle wõimust. Tema seisis kõrgemal headust ja kurjust 100). Ta ei wõtnud ühtegi palwet kuulda ega annud ühtegi süüdi andeks, ta ei maksnud headele palka ega karistanud kurjategijaid, teda ei liigutanud headus ega äritanud õelus, waid ta walitses kui südameta saatus kõikide üle ühesuguse waljusega. Sellepärast ei toodud temale ka ohwrid ega palutud teda kuskil. Tema nimigi näib unustusesse langenud olema. Wäga harwa leiame ta nime muinasjuttudes 101) ning Kalewipojas kuuleme temast üksi kaks korda 102). Kõige rohkem wistist leiame temast Dr. Bertrami Ilmataris 103).

d. Toonela walitseja, kuhu maanalast peasenud õndsad hinged 104) wastu wõeti, oli Wanaisa wõi Uko. Tema wõttis nad oma riiki wastu, muutis nad kalliskiwideks ning pani nad siis enesele ehteks ümber kaela 105).