Üleüldine isamaa ajalugu/I.A.V.B

by Andres Saal

←I.A.V.A

Üleüldine isamaa ajalugu Andres Saal

I.A.V.D→

EPUB

B. Jumala teenistus.

24. Preestrid.

Nagu iseenesestki mõista ei wõinud üleüldiste pidude ja pühade peal mitte igamees jumalatele ohwerdada ega nende tahtmist teada saada. Sellepärast pidi ka niisugusid inimesi olema, kes preestri aset täitsiwad ja tema ametit pidasiwad. Läti Hindrek ei räägi oma kroonikas kuskil preestritest, waid nimetab kord üht tarka ¹), kes Toreidas munga ohwerdamist juhatas ning hobuse selga puhtaks laskis pühkida, kui see elujalaga üle oda astus. Herodot kirjutab aga selgemalt. Tema ütleb: Maa oli kihelkondadesse jagatud, mille üle wanem walitses, kes ohwerdamist kui ka pühadel pidustamisi juhatas ²). Nyenstädt kirjutab oma ajaraamatus ³): „Pagana kuningad olid ka nende ebajumalate preestrid, ja sõjajuhatajad.“ Wistist täitsiwad wanemad ühtlasi ka preestri kohusid, küsisiwad jumalatelt suurtes asjades nõuu ⁴) ja kuulutasiwad seda rahwale. Siiski aga on üks iseäralik seisus ka olnud, kes jumalate tahtmist ja waimude salawägesid paremine tundsiwad, kui teised surelikud. Need oliwad targad, lausujad, nõiad. Nõidumise kunsti pärast oliwad Eestlased kaugel kuulsad. Wulfstan arwas juba 9. aastasajal, et nad ise külma wõiwad teha ⁵), mispärast surnud kaua matmata wõiwad seista. Igast ilma nurgast tulla sinna inimesi tarkade ettekuulutusi kuulama, kõige rohkem Hispanlased ja Greeklased ⁶). Juba Herodot räägib Skiitidest, et nad wäga suured nõiad ja targad olla. Haigetele kuningatele pidiwad nad ütlema, kelle süüpärast nad haiged olla, kes siis tapetud saiwad: Ei teadnud targad süüdlast üles anda, siis kaotasiwad nad ise oma elu ⁷). Nõiduses oliwad kõik Soomesugu rahwad kuulsad. Rootslased nimetasid Kweenisid Laplasteks-(nõidadeks, sest et need nende kuninga poja Amundi kõige ta sõjawäega ära tapnud ⁸). Tarkade seas oli kolm klassi. kõige alamal seisiwad sõnatargad, soolapuhujad, lausujad, pobisejad ja sortsid. Sõna sees oli imetegew wägi ja niisuguste sõnade rääkimist nimetati lausumiseks. Sõnatark korjas öösi kuuwalgel 9 seltsi rohtusid ja keetis neist rohtu ⁹). Selle ja mitme muu imeliku abinõuu ¹⁰) waral toimetasiwad nemad oma asju. — Sõnatarkadest kõrgemal seisiwad tuuletargad, tuuleema pojad ¹¹), kes tuuletiiwul ümber rändawad. Soome tuuslar ¹²) oli niisugune tuuletark. Kõige kõrgemal seisiwad Maanatargad, kes kõik nõidused wõisiwad nurja ajada ja korda saata ¹³), nii kuidas neil tahtmist oli ja kuidas inimesed seda oma kasuks jõudsiwad wõita. Niisugune tarkus, salawägede tundmine ja nõiduse wõim oli wähedele osaks antud ning need wõisiwad seda wäge surmawoodil ainult ühele oma perekonna liikmele päranduseks jätta. Mihkli kihelkonnas elas mõne aja eest üks wanamees pagana aja preestri seisusest ¹⁴). Lapsepõlwes oli ta kord oma wanaisa wäljal ühe suure kiwi ees põlwili näinud. Tema läinud juurde ja küsinud, mis ta seal tegewat. Wihaga annud wanaisa talle mööda kõrwu ning ütlnud: „Katsu et sa oma suu pead ja kellegile sellest sõnakestki ei lausu et mind siin oled näinud. Tea aga seda, et meie preestrite pühast sugust oleme ja sel wiisil oma jumalaid peame auustama.“ Mõned uuema aja uurijad on tõendanud ¹⁵), et pagana aja Eestlastel küll oma preestri seisus olnud ja et see wanema auuga ühenduses seisnud. Wanemad ajaraamatute kirjutajad räägiwad ka tihti Eesti rahwa juures auusamast seisusest ¹⁶), ilma et seda ütleksiwad, kes need auusama, kõrgema seisuse liikmed oleksiwad.

25. Kriiwe.

6—11. aastasajani elas Preisimaa rajal suur ja wägew paganate ülempreestar Kriiwe, keda paganad Elbest Emajõeni niisama auustasiwad, kui Katoliku usulised ristirahwa Rooma paawsti. Tema elukohta nimetati Romoweks ¹⁷). See oli juba wanemast ajast kui inimeste meeled mälestasiwad, Kriiwe eluase olnud ¹⁸). Kriiwet peetakse mitmelt poolt Littawlaste ja Lätlaste preestriks, kuna Voigt ¹⁹) teda üksi Preisi rahwa omaks teeb, aga seal juures ometigi tunnistab, et tema riik Ema jõeni ulatas, kus Eestlased elasiwad. Seega pidiwad siis ka Eestlased Kriiwet tundma ja auustama. See nimi tuletab elawalt Krewini ehk Kriiwitschi rahwast ²⁰) meelde, kes wanal ajal Eestlaste lõunapoolsed naabrid oliwad ning seal kohal elasiwad, kus Kriiwe elupaik oli. Krewini keel tunnistab lähedat sugulast Eesti rahwaga. Isameie palme algab Krewini keeles näituseks nõnda: „Meggi ise taiwas, jadku elka sinu senna. Tulop meggi tiwi siwukikki; Siwu meele se igganka, kui taiwas ni kas ma belli. Meggi arma leipe anna meli tennawa“ j. n. e. ²¹) Kas see Kriiwe mitte just Kriiwitschide wõi Kreewinide oma ülempreester ei olnud keda wahest ka Eestlased, Liiwlased ja Kuurlased kui oma sugulaste ning ka ise oma usuülemat auustasiwad? Kreewini rahwa riismeid elab praegugi weel Kuuramaal Bauske linna lähedal ²²). Sellest ajast saadik kui Kriiwe ära kadus, lõppis ka üks tähtjas ajajärk Läänemere paganate elus. Näib nagu oleks temaga kõik kokkuhoidmise waim rahwaste seast kadunud. Wanema aja sõdades leiame enamiste ikka Liiwlased, Eestlased, Kuurlased, Semgallid j. n. e. ühes koos ²³) waenlaste wastu astuma, aga Saksa ordu wastu sõdiwad Liiwlased, Kuurlased ja Eestlased üksikult ja ilma plaanita. Kas see nähtus ei puutu wahest Kriiwega kokku, kelle ärahäwitamisega üks üleüldine rahwa pühadus lõhutud sai, mis teda enne wõerastega nagu üheks perekonnaks oli teinud? Niisugune rahwaste üleüldine pühadus ei olnud sel ajal sugugi wõeras. Slaawlaste jumalate linn Nowgorod Ilmeni järwe kaldal oli Wolhowi jõe, Ladoga järwe Neewa jõe ja Baltimere läbi Soomlastega ja nende preestritega ²⁴) ühendatud. Lõunapoolsete Soomlaste pühapaik oli Saaremaal mis kuni 12. aastasaja alguseni põhjarahwaste esimene ohwerdamise koht oli. Keset saaremaad Salli mõisa all on praegu weel üks weike järw kõrge walliga ümber piiratud ²⁵), keda kaua aega ühe kustunud tulepurtskawa mäe suuks on peetud ²⁶). Järwest räägiti, et ta ilma põhjata olla ning Dr. Luce ²⁷) ei olnud oma lapse põlwes tal tõepoolest ka põhja leidnud. Pärast poole olla ta aga üsna madalaks jäänud. Järwe pikkus ja laius on umbes 60 sammu, wall 20 jalga kõrge pealt 10 sammu lai ning lehtpuu metsaga kaetud ²⁸). Juba Tacitus räägib oma kirjades ühest pühast paigast ühe saare peal kõrge walli ja kauni metsasalgaga ümber piiratud järwe ääres ²⁹), kus Redinid ³⁰) kõik ühes koos maa-ema ³¹) auustamas käiwad, kes nende usu järele inimeste saatust juhatab. See sünnib kõik Salu ehk Kaali järwe kohta. Kas nüüd Kaali järw just põhjamaa rahwaste üleüldine ohwripaik oli, seda ei wõi meie tõendada, aga nõnda palju wõime ütelda, et neil wistist üks üleüldine pühadus oli, millest mitmed rahwad osa wõtsiwad. Mone tõendab oma põhjamaa paganausu ajaloos ³²), et Soome preestrid mitte üksi Nowgorodi, waid ka Romowe Kriiwedega läbi käinud ning et õhtumaa rahwaste pea- kogupaigas Rügeni saarel esialgu Soomepreestrid olnud ³²), — Kust on nüüd Kaali nimi järwele saanud? Indias toodi hirmsale surmajumalale kelle nimi Kali ³³) oli, weriseid ohwrid. Wanad Iiri ja Schotimaa paganate templid on just niisamasugused olnud, nagu meie jaanilinnad ning Kaalijärw Saaremaal ³⁴) Iiri ja Schotimaal elawad Keltid keda kaugelt Eestlaste sugulasteks peetakse ³⁵). Et mõlemate rahwaste kodu Aasia on, siis wõiks arwata, et nad sealt mõned usukombed ühes on toonud. Tõendada ei wõi meie seda mitte.

26. Templid.

Templid ei olnud pagana aja Eestlastel mitte. Kõpu kihelkonnas on küll üks wana tempeli rusu leitud, kuhu weel minewal aastasajal ohwerdati ja pagana kombe järele pidustati ³⁶), aga seda ei wõi pagana aja Eesti templiks pidada. Eesti jumalate teenimise ja auustamise paigad oliwad mäekingud kauni metsasalkadega, mida hiiedeks kutsuti. Hiiede peal kaswasiwad pühad puud (jee-puud), millede küllest keegi oksa ei tohtinud murda ³⁷). Püha paik oli aia läbi metsloomade eest kaitsetud ning ohwriks toodud waranduse hoidmiseks oliwad wahid aia taga, kes ühtki hinge oma loaga püha paika ei tohtinud sisse lasta ³⁸). Sinna wiidi ohwrid, seal tehti palweid. Kõige kuulsam hiis oli Hiiumaal, kuhu kaugelt kokku käidi, sest seal elas kõige püham Jumal ³⁸). Seal peeti kõige suuremad ja lõbusamad hiiepidud ³⁹), kus muude lõbude hulgas hiiekiigul ka kiiguti ⁴⁰). Sellest on saar ka oma nime saanud ⁴¹). Kreutzwald seletab aga Hiiu-maa nime nõnda ära, et see hiiudest (hiiglastest = suurtest meestest) ⁴²) tulnud, sest et seal tänapäewani weel suured inimesed olla ⁴³). Pühaid paikasid wõi hiisi oli wäga palju, wistist igal kihelkonnal, linnal ehk suuremal külalgi, kus ohwerdati ja jumalate õnnistust paluti. Ohwripaigad oliwad kõrged künkad ⁴⁴) hiiemetsades ja Uku kiwid ⁴⁵) metsa tukkade ääres ⁴⁶) ning ohwriks toodi wilja, kõiksuguseid loomi ⁴⁷), nagu weisid hobusid, lambaid, koeri j. n. e., hõbedat kulda ⁴⁸) ja ka inimesi ⁴⁹), aga wistist üksi sõjawangisid ja ostetud ehk riisutud inimesi ⁵⁰), kes ilma wigata oliwad. Herodot kirjeldab pikemalt, kuidas musta-kuue kandjad (melanchlänid) seda teinud ⁵¹). Nemad walinud selleks iga 100 sõjawangi pealt liisu läbi ühe mehe wälja. Esite raiutud ohwri parem käsi otsast ära ning siis walatud weri ohwri paigale ⁵²). — Niisugustel kohtadel oliwad wistist ka jumalate kujud üles seatud. Ebawere mäel Eestimaal olnud Taara kuju, mis sealt ristiusu preestrite eest ära peideti ning Saaremaale üteldi lendanud olewat ⁵³). Seal raiusiwad risti usu preestrid ebajumalate kujud maha ⁵⁴) ja paganad paniwad wäga imeks, et nende seest werd ei jooksnud. Biarmi rahwastel oliwad jumalate kujud, kelledel kuldkaus ohwrite wastu wõtmiseks süles seisis ⁵⁵). 2. aastasajal kandsiwad Eestlased oma sõjariistade külles kultide kujusid ⁵⁶), milledest nad jumalate warju ja kaitsmist waenlaste eest lootsiwad. Saarlased ise wiskasiwad oma jumala Taarapita kuju linna wallist alla ⁵⁷), kui nägiwad, et see neid aidata ei jõudnud. Tallinnas Eestimaa wana asjade kogus on üks weike Eesti jumalakuju ning Tartu õpet. Eesti seltsi museumis mitmed weiksed riided, mida weel käesolewal aastasajal Tõnise wanale andeks on toodud. Ehk suudawad juba need näitused seda arwamist põhjendada, et pagana aja Eestlastel ka omad jumalate kujud oliwad.

27. Ohwer ja palwe.

Ohwrite läbi loodeti jumalate heldust enese poole wõita ja wiha ära pöörda. Sellepärast ohwerdati iga suure toimetuse eel, nagu sõtta minnes. Selleks toodi ohwriloom kokku tulnud sõjawäe ette ning tapeti ta seal ära. Langes ta paremale poole, siis oli õnn nendega; pahemale käele langemine tähendas õnnetust ette ⁵⁸). Ka liisk ⁵⁹) ja mitmed muud märgid kuulutasiwad tulewikku ette, mida nii kaugele teada taheti, kui maapealne elu ulatas. Mis pärast seda sündis, see oli saatuse asi, mida keegi wõimus, ei ka jumaladki, muuta ei jõudnud. Sellepärast leiame ka ainult palweid, mis maapealse õnne ja hea käekäigi kohta käiwad, nagu:

„Tule, tule tuulekene
Käi hella hingekene,
Löötsu looja leilikene,
Wii wetta wilja pealta,
Kastet kaera kõrre pealta:
Wili wihmalla idaneb,
Rohi märjalla mädaneb!“ ⁶⁰).

Ehk jälle palwe Pikse wastu:

„Wooda ⁶¹) Pikne! Härja anname palwuses kahe sarwega ning nelja sõraga, künni pärast, külwi pärast; õled wask, terad kuld! Tõuka mujale mustad pilwed, kanna suure soo ja laia laane peale. Anna sigitawat ilma, mee hoogu meile kündjale, külwajale. Püha Pikne, hoia meie põld hüwa õlge all, pikk hüwa pea otsas ning hüwa tera sees! ⁶²).“