Üleüldine isamaa ajalugu/I.A.VI
VI. Hariduse seis.
Haridusest nüüdse aja mõõdu järele ei wõi meie kõneleda, sest seda ei olnud kellegil põhja pool Europas elawal rahwal. Kui Sakslased Liiwimaale tuliwad, siis leidsiwad nad täitsa harimata rahwad eest. Aga enne seda oliwad nad kõrgemal hariduse astmel olnud 1). Seda tunnistawad mitmed riismeed, mida wali ajahammas ära pole jõudnud häwitada 1). Eestlased tundsiwad kunst-töösid. Surnud maeti rikka warandusega maha 2). Nende haudadest leitakse mitmesuguste töö- ja sõjariistade seas wäga kenaid brongs ehteid 3) ning kaunid sawipotid, kus sees surnute tuhka 4) ehk sööki 5) hoiti. Need on oma maa töö 6). Pottisid ei saadud kaugelt sisse tuuagi; selleks oliwad nad liig õrnad. Metallide tundma õppimisega siginesiwad sepad rahwa sekka, kes oma kunstis kaunis kaugele on jõudnud 7). Kõigi kunsti tööde tarwis oli oma jumal — Ilmarine, kes ise suuri kunsttöösid tegi 8) ning kõigi kunstide üle walwas. Tema sepa wasara all walmines terwe sinine taewawõlw eluandja päikese, särawate kuldtähtedega ja sätendawa hõbe-kuuga 9) ning tema töö oli ka Wanemuise kasutütre Juta kuld-silma wari 10). Eestlasel on sepp täna päewani meistri asemel 11). Wanal ajal oli nende pea töö sõjariistade walmistamine. Mõned nendest awaldawad juba kaunist osawust 12).
Suurte tööde sekka wõime linnade ehitused lugeda. Juba materjali wedamme üksi oli hiigla töö, kui arwame, et ühe ainsa linna ehitamiseks ligi 100,000 koormat 13) kiwa waja oli. Ja niisuguseid linnasid oli igas kihelkonnas wähemalt üks 14). Teine suur töö on sildade ehitamine põhjatumatest soodest läbi linnade juurde 15) ning maanteed 16) kindlal maal. Teed läbi soode oliwad enamiste tamme pakkude 17) peale tehtud, mis otseti maa sisse oliwad löödud.
Saarlased ja ranna-Eestlased ehitasiwad ise enestele laewad, milledega nad kauged mered läbi sõitsiwad 18). Oma ehituse wiisi poolest oliwad nad kahesugused: sõja- ja kauba ehk rööwlaewad 19). Sõjalaewu oli neil sadade kaupa. 1211 aastal kaotasiwad Saarlased ja Ranna Eestlased Koiwa jões 300 suuremad sõjalaewa 20) ning 4 aastat pärast seda kuuleme neid jälle 200 laewaga 21) Sakslaste wasta sõtta minema.
Oma aja haridusest wõib üksi see rahwas täitsa ilma olla, kes metsades ehk niisugusel maal elab, kus ta teiste rohkem haritud rahwastega kokku ei puudu. Eestlased elasiwad aga mererannal ning pidiwad wõerastega kokku puutuma, kui neil selleks ka tahtmist ei oleks olnud. Aga nende oma kasu juba pidi neile seda soowitawaks tegema, sest wõerad maksiwad nende kauba eest head hinda. Pealegi käis wana-aegne suur hommikupoolne kaubatee (Austurweg) Eestlaste ja Liiwlaste maalt läbi Hommikumaale 22). Skandinawlaste ja Byzanzi linna wahel oli elaw kaubaühendus, nii et kõik Skandinawia ja teiste põhjamaarahwaste kaupmehed, kes Wahemerd kaudu hommikumaale ei tahtnud reisida, Düüna jõe kaudu oma asju ajasiwad 23). Nendega puutusiwad Eestlased kokku maal ja merel ning läbikäimine wõerastega tõi isegi mõista ka oma jao selle aja haridust ühes ja laiendas silmaringi. Merewaigu pärast otsisiwad kauged lõunapoolsed rahwad 24) Eesti ranna üles ning tegiwad tutwust ja sõbrust Eestlastega 25), sest et wägiwallaga kaubariisumiseks kaupmeestel jõudu ei olnud. Isegi wägewad Rooma keisrid pidasiwad nendega sõbrust 26) ning wahetasiwad kirjugi 27). Rikkust — suuri loomakarjasid 28), kallid kasukaid 29) ja metsloomade nahkasid, hõbedat 30) ja kulda 31) leiame nende juurest juba pagana ajal.
31. Tähe teadus.
Kauged meresõidud tõiwad nagu iseenesest mõista, hea jao ilmade tähelepanemist ning täheteadust ühes. Inimesed lageda mere peal oliwad sunnitud taewa tähti tähele panema ja nende seisu järele oma teed seadima. Tähtis taewas oli ju öösel nende ainus teejuht ning seda teejuhti tundsiwad nad wäga hästi. Kelch 32) ütleb imekspanemisega, et Eestlased täheteaduses kaugemal oliwad, kui seda uskuda wõiks 33). Palju tähtede ja tähekujude nimesid 34) on weel tänapäewani suust suhu elanud ning wanad inimesed rehkendawad weel praegugi tähtede seisusest aega ja kohta. 70 aasta eest oliwad kord mitmed Saarlased, kes hulga paatidega merel kalu püüdmas oliwad, ööseks merele jäänud ja rahulikult magama heitnud. Õhtul oli ilus ilm olnud, aga öösel tõusis häkiste kange torm ja lume sadu ning kui mehed ärkasiwad, ei näinud nad enam kuskill endid peasta. Ühe lootsiku seest oli üks kalamees kord ühte tähte wilgatama näinud, mille järele ta kohe teadis, kus rand seisab. See paat peastis enese randa, kuna kõik teised, kes wistist seda tähte ei näinud, merel hukka saiwad 35). Niisuguse julgusega tunneb Saarlane ka ühest ainsast tähest oma seisukohta! Taewa tundmisega õppis pagana aja Eestlane ka juba ilmasid õigeste ette nägema, mis niisama meie ajani on kestnud. Rahwal on hulk teadusi ilmade kohta ja palju neist on äranägemise peale põhjendatud ning on sellepärast kaunis õiged ning käiwad uue aja teadusega ühte 36).
32. Kirjakunst.
Kirjutamise kunsti tundmist ei ole Eestlaste juurest leitud, wähemalt ei ole sellest kuskil ajaraamatus räägitud. Ka see jääb meile seletamata, kuidas Rooma keiser Theodorich suur 5. aastasaja lõpul Eestlastele kirja 37) kaasa andis, kui nad kirjutamise kunsti ei tunnud? Natuke selgust selle pimeda asja sisse toob meile wana Saarlaste kalender 38), kust kirjamärkisid leiame. See imeline kalender on pagana aja pärandus. Juba wanemad ajaloo kirjutajad 39) on sadade aastate eest teda rahwa käes näinud. Tema tundemärk, mis ta suure wanaduse kui ka selle eest räägib, et ta kellegi teise Europa rahwa oma ei wõi olla, on ta aruldane aasta ärajagamine 13 kuuks. Kellegil teisel rahwal ei ole 13 kuud aastas. Kaldea rahwal oli wanast 11 kuud ning Greeklastel koguni 19 kuud 40). Mehhikanlastel oli see arw otse ümber pöördud. Nemad arwasiwad aastas 28 kuud ja kuus 13 päewa 41). Kust wõtsiwad nüüd Eestlased oma 13 kuulise aasta, mis nii mõtterikkalt ja õigemine kokku seatud, kui meie praegune korratu 12 kuuline aasta? Ehk meie küll praegusel ajal weel seda rahwast ei tea näidata — ütleb üks meie praeguse aja õpetatud mees 42) — kes aasta 13 kuusse ja kuu 28 päewasse jagas, siiski ei ole Eestlased ialgi oma nii täielist kalendrit ise wälja mõtelnud, waid teda laenanud. Jah, nõnda katsuwad mõned õpetatud mehed ka meie ajalgi weel kõik, mis natuke waimu tegewust nõuab, meie esi-rahwalt ära waielda. See on nõnda ütelda uurijate haiguseks saanud. Eestlastest enestest ei wõinud midagi mõistlikku tulla. Nende muinasjutt „Koit ja Hämarik“ oli Eesti rahwa tarwis liig hea, sellepärast oli ta Greeka keelest laenatud 43); sõna „Jumal“ ei wõinud nad ise sünnitada, sellepärast on ta Hebrea keelest wõetud 44), isegi meie Pärnu linna nimi olla Rootslastelt saadud, sest Rootsimaal on ühe maakoha nimi Perno 45). Sukka kudumise olla Sakslased ja Rootslased meile laenanud 46) jne. jne. Nüüd on aga õnnetus suur, et rahwast leida ei ole, kelle käest Eestlased oma imelise kalendri oleksiwad laenanud. Hiärne 47) ütleb: seda on nad Rootslastelt saanud. Meie aja õpetlane 48) lisab sinna juurde: See on wäga õige, et Rootslased oma kalendri Eestimaale on toonud, aga siiski jääb see ära seletamata mõistatuseks, kudas Eestlased oma 13 kuud 28 päewaga ja 45 tähtpäewa Skandinawia kalendrisse on wõtnud. Ometi räägib ta kõige pealt ise selle arwamise wastu ning ütleb 49), et Eestlased selle Skandinawia kalendri juba Aasiast Mongolide ning Hiinlaste käest ühes toonud. Imelik on aga see, et ei Mongolid ega Hiinlased oma aega taewa kuude järele ei arwa, nagu Eestlased enne ristiusu siia jõudmist. Et need seletused meile mitte selgeks ei jõua teha, miks see kalender mitte Eestlaste oma ei wõi olla, siis ei ole meil asja teda wõeraks pidama hakata. Mitmest Soome-Eesti sugu rahwastest, näituseks Jürjanidest, teame, et neil oma kirjatähed 50) on olnud, milledega nad mitmesuguseid asju üles tähendasiwad. Ka Eestlastest ütleb Hupel 51): Nad mõistawad imekspanemise wäärt osawal wiisil keppide ja pulkade peale sadasuguseid asju ülestähendada ja alal hoida. Mis märkide waral tähendasiwad nad neid sada sugu asju üles? Kas need ei olnud wahest niisama sugused märgid, nagu nende kalendris nädala päewad üles on tähendatud?
Weel üks asi räägib selle eest, et Soomesugu rahwad ja wahest ka Eestlased kirjatähti on tunnud. Kuulus Soome uurija Castrén 52) leidis kaugelt Siberimaalt Minusinski maakonnast 53) Soome sugu rahwaste haudadelt hauakirju kiwide sisse raiutud. Pärast Castréni surma on prof. Aspelin 54) neid haudasid ja hauakirju uurimas olnud. Kirjad on koguni iseäralised ja wõerad. Aspelin on 4 niisugust haua kirja 848 tähega ära joonestanud ning ühes toonud. Nende seas on 43 isesugust märki. Mõlemad uurijad on selles kindlas arwamises, et need Soome sugu rahwaste hauad on ning rehkendawad nende wanadust 3000 aasta peale. Aspelinile on weel mag. Appelgren appi läinud. Kui nad nende kirjade saladused kord kätte saawad, siis wahest saame kuulda, kas meie esiwanematel on kirjatähti olnud wõi mitte ja kas nad on mingil wiisil oma mõtteid kirja panna oskanud wõi mitte. Wahest suudawad nad Soome-Eesti halli muinasaja sisse walguse kiiri saata ning meile mõndagi mõistatust seletada.
33. Luule ja arstimise kunst.
Luule poolest on Eesti rahwas wäga rikas. Laulud oliwad tema trööstijad kurwastuses ja õnne ülendajad pidupäiwil. Aasta sajad läbi helisesiwad laulud Eesti hurtsikutes ja wainudel, aga keegi ei pannud neid tähele. Alles meie aastasajal hakati neid üles kirjutama. Esimest hakatust sellega tegi Rosenplänter 1818 55) ning H. Neus 1852 56). Plaani järele tööle hakkas juba Dr. Fählmann 57) ning tema on meie Kalewipoja laulule põhja pannud, kuna Dr. Kreutzwald 58) pärast Fählmanni surma meile walmis Kalewipoja lugulaulu 1857 ette pani. See oli sündmus, mis Eesti rahwale ühe hoobiga kultura ajaloos hoopis teise seisukoha andis.
Kirjanik Dr. Bertram wõrdles Kalewipoja ilmumisel õpetatud Eesti seltsis Eesti rahwast sandiga, kellele üteldakse, et ta kuninga poeg olla 59), sest missugune teine asi olla weel olemas, mis kindlamalt ja wasturääkimatalt ühe rahwa ajaloolisest tähtsusest tunnistada, kui kangelase lugulaul (Epopöe) 60). Saksa muinasjutu kirjanik Jakob Grimm oli wäga waimustatud, kui ta Eesti rahwa epose Kalewipoja oma kätte sai 61). Kalewipoja ilmumine oli ühe uue, tähtsa ajajärgu algus. Waimustusega astusiwad nüüd haritud rahwa pojad isamaa tööle, asutasiwad „Eesti kirjameeste seltsi“ ning hakkasiwad kõige pealt meie sel korral weel weikest kirjawara kaswatama. Seltsi kauaaegne president Dr. Hurt, keda Dr. Kreutzwaldi wälja antud Kalewipoeg iseäralise waimustusega oli täitnud 62), hakkas nüüd suure hoolega rahwalaulusid korjama, milledest ka 7 annet juba trükis on ilmunud. Mõne aasta eest laiendas ta oma korjamise tööpõllu nii, et sellest üleüldine wanawara korjamine wälja tuli. Ligi 700 kaastöölist 63) rahwa seast on talle laulusid, muinasjutte, wanusõnu, mõistatusi, usukombeid ja kõik, mis milgi wiisil wanawarasse puutub, wäga suurel arwul kätte saatnud, nii et ta käsikirjade kogu juba mitme tuhande poogna 64) peale ulatab. Juba aastate eest, kui wiimane üleüldine wanawara korjamine weel alganud ei olnud, paniwad kodumaa õpetatud mehed 65) Eestlaste luulerikkust wäga imeks. Pariisi õpetatud seltsis 66) on Eesti wanawarast kui aruldasest nähtusest kõnet peetud ning tema korjajale auustaw õnnesoow Peterburisse saadetud. Oma esiwanemate peale wõime meie uhked olla. Meie oleme üks nendest kuuest rahwast 67) ilma peal, kellel oma rahwa lugulaul (epos) on. Mitte üksi meie rahwa wanad laulud, waid ka muinasjutud ja usk on imekspanemist äratanud, mis wõeraid tihti selle otsuselle on awatelenud, et need mitte tema oma, waid wõerastelt laenatud olla 68). Kui meie wanawara ait kord kõigile awatud saab, küll siis mitmedki wõereti kohtumõistjad selgust saawad ning oma eksitusi ära tunnewad. — Kui kõrget lugu Eestlane laulust pidas, seda näeme juba sellest, et ta laulu pühapäewa keeleks nimetas ning et teda Jumal ise õpetas 69). Laul wõitis waenu ja tungis südame põhja. Kui Eestlased kord Läti kantsist ilusat laulu kuulsiwad, jätsiwad sõdimise seisma ja läksiwad lepitatult koju 70). Kõrge ja püha oli talle oma laul ja muinasjut ning wana aja mälestus 71).
Arstimist haiguse korral toimetati kolmel wiisil: 1) nõidumise wõi sõnade, 2) nõiarohtude ja 3) loomuliste rohtude läbi 72). Arstid oliwad targad, lausujad nõiad. Nende juurde läksiwad haiged, tegiwad nende õpetuste järele ja wõtsiwad nende rohtusi sisse. Haigused oliwad kas maast saadud, kurja silma tehtud ehk hiiest antud 73). Kui haiguse põhjus esiti wälja oli uuritud, siis algas arstimine, nagu haigus tarwitas. Kõige kolme haiguse seltsi wasta anti abi sõnade lugemisega ehk nõiarohtudega. Haawasid ja muid haigusid, millede hakatus mitte arusaamata ei olnud parandati loomuliste rohtudega. Peaasi oli siiski kunst, sõnade lugemine ja nõidus. Nõiduses ei olnud mitte üksi Estlased, waid kõik soomesugu rahwad kuulsad 74). Norwegi rikkad ja suurestsoost mehed saatsiwad oma pojad Soomlaste juurest nõidust õppima, sest seal oli nende nõiduse kunsti ülikool 75). Thoner Hund peasis Bjarmide käest nõia kunsti abil ära, mis ta Soomlaste käest õppinud 76). Ka Bjarmid ise, ehk nad küll Soome sugu rahwas oliwad, käisiwad Soomemaal nõidumist õppimas 77). Kõige suuremad arstid tundsiwad ikka nõiakunsti saladusi ja parandasiwad inimesi selle abil 78), mis weel tänapäewai ulatanud.