Üle piiri/3
3.
Emma juurest wälja astudes oli Hedwig igasuguseks otsusetegemiseks wõimetu. Ta tahtis ainult kusagile minna. Kuhu? Ega ometi Roberti juurde? Mistarwis sinna? Ja ta pööras uulitsasse, mis sugugi Roberti juurde ei wiinud. Natukese aja pärast leidis ta ennast aga tuttawalt uulitsanurgalt. Kuidas oli ta siia sattunud? Neiu seisatas. Mis nüüd? Noh, ta wõib ju sellest uulitsast läbi minna, ega ta ometi sunnitud pole mööda treppi ülesse ronima. Ta wõib isegi trepi pääle minna, ka ukse taga ära käia ja siiski mitte sisse astuda. Tal on selleks jõudu küll. Hedwig mäletab ju wäga hästi, kuidas nad mõnikord Robertiga pahased oliwad. Siis käis ta mitmel õhtul nooremehe akna all ja ometigi ei läinud ta sisse. Talle oli sellest küll, et ta ülesse walgustatud akna pääle pilgu wõis heita. Nii teeb ta ka nüüd: ta waatab ainult, kas aken kinni wõi lahti on. Wõi ei tohi ta enam ka seda, pole selleks õigust?… Neiu leidis enese kolmandalt trepiastmelt. Ta jalad nõtkusiwad, keha wärises, hing ähwardas rinnas kinni jääda. Weel mõned astmed, ainult paar astetki, tagasipööramiseks on ju weel aega küll. Ta läheb ainult silmapilguks ukse taha ja kuulatab. Seda ta wõib ju ometi?… Üks aste on weel. Neiu wõtab käsipuust kinni. Ta sõrmed wärisewad lõdwalt. Mispärast nad wärisewad? Ta läheb ju ainult ukse taha… Wiimane samm. Nüüd seisab ta ukse ees. Sääl pääl walendab endist wiisi paberitükk sõnadega: Robert Muidu. Kui raske õhk siin on! Ära tahab lämmatada. Pää läheb segaseks. Kärmesti alla tagasi! Aga ukselt kostab juba arg koputamine. Oli see Hedwigi käsi?
„Sisse!“ hüüab seestpoolt Roberti hääl.
„Jumalukene!“ mõtleb Hedwig. „Peab siis tõesti minema?“
Ja juba awab ta ukse ning astub tuppa. Ta jääb ukse kõrwale seina wastu toetades seisma. Waewalt tunneb ta omi jalgu. Robert seisab akna all. Tummalt silmitseb ta natuke aega neiut. Siis küsib ta:
„Mis sa tahad?“
Küsija hääl on kare ja walus. Ja kui ta asjata natukene aega wastust on oodanud, küsib ta uuesti:
„Miks tuled sa weel siia?“
„Sa ei oodanud mind?“ küsib neiu tasakesti wastu. Waewalt suudab ta neid sõnu wälja rääkida.
„Ei,“ wastab noormees. Peaaegu karjub ta selle lühikese sõna neiule näkku.
„Ma tulin siiski,“ wastab neiu waikselt, kuid kindlalt.
„Sa tahtsid, ja ma tulin,“ lisab ta natukese aja pärast juurde. Hing tahab tal rinnas kinni jääda, siiski astub ta paar sammu nooremehele lähemale ja jääb mahalöödud pilgul tema ette seisma. Kui ta aga üürikeseks omad silmad üles tõstab, siis arwab noormees säält kurblikku haledust ja emalikku õrnust wälja lugeda wõiwat. Ja nüüd on Robertil tundmus, nagu sirguks neiu silmanähtawalt suuremaks, pikemaks. Warsti on ta pää juba teinepool pilwi, ainult rind paistab weel. See wõitleb hingeldades. Ja jalad… need nõtkuwad, nagu walmistaksiwad nad põlwililangemist ette. Imestuse ja alandusega silmitseb noormees seda kaswawat kuju. Ja kui neiu uuesti oma pilgu tema pääle tõstab, siis langeb ta toolile, surub käed silmade ette ja nutab. Tahab aga neiu temale läheneda, siis kargab ta kui ussist nõelatud toolilt ülesse ja karjub:
„Ära puutu mind!“
Nendest sõnadest kostab hirm ja walu. Maa alla tahaks noormees neiu eest langeda. Miks tuli ta alles täna! Ja nüüd tahab ta teda weel endisel wiisil puutuda. Aga nooremehel on tundmus, nagu seisaks ta lumelagendiku ees. Lagendik on määratu lai ja lumi helewalge. Siit peaks Robert üle minema, aga ta kingad on mustad, nad jätaksiwad lumewaipa puutudes inetud, hooletult astutud jäljed maha. Robert kisub nad jalast ära, aga ka jalad pole puhtad. Mis nüüd? Noormees jääb nukralt seisatama ja meelde tuleb talle, kuidas ta lapsepõlwes tuisu ajal särgiwäel lumehange jooksis. See oli nii hää, sest ta tegi seda salaja. Kuni põksuwa rinnani ulatas külm lumi. Aga siis ei jätnud ta jalad musti jälgi maha. Wõi kattis tuisk nad kinni? Ehk toob tuisule järgnew sula nad wälja?… Aga kui ta nüüd siiski läheks, kus jääksiwad tema mustad jäljed peatama? Ja noormees tunneb, et see koht tema rinnas, tema unistuste pühamas paigas on. Peab ta tõesti sellele nõnda lähenema?
Neiu wahib hirmunud pilgul nooremehe pääle.
„Nüüd mitte enam!“ lisab noormees juurde.
„Sa põgened minu eest ära,“ ütleb neiu.
„Täna on minu käes kord.“
„Ma tulen sulle järele.“
„Miks ei tulnud sa ennemalt?“
Ja nad seisawad nõutult üksteise ees.
„Sa oled hiljaks jäänud,“ sõnab noormees.
„Hiljaks jäänud,“ lausub neiu.
„Ma ootasin päewa, ootasin teise, ja kui sa õhtul ega hommikul ei tulnud, siis läksin ma…“
Sõnad jääwad rääkijal kurku kinni.
„Kuhu?“ küsib neiu.
„Alteri juurde.“
„Ja siis?“
„Sinna mägedele, kust meie abi tuleb.“
Põlgtuse ja waluga wiskas noormees wiimased sõnad neiu ette, kes aknapuu najale wankus ja sinna jõuetult seisatama jäi, nagu tahaks ta alla sinawale merele waadata, kus kewadetuul rõõmsaid purjesid paisutas ja lained kelmikalt päikesele kiirgawaid sädemeid silma pildusiwad. Wiimaks langes neiu toolile.
Noormees mõistis neiu hingepiina. See walas tema walust ja häbist lõhkewasse rinda kibedat rohtu. Nagu kiuslikus jonnis ja pääsemata paratamatuses oli ta eila kodust lahkunud. Ta oli unustanud, et teised teda filosofiks hüüawad, ja oli nendega ühte rada astunud, kellede jaoks tal waremalt ainult põlgtust leidus. Nüüd hakkas ta enese ees madalamale wajuma. Jõuetu, iseteadwuseta, tõsise uhkuseta, enesest lugupidamiseta — nõnda nägi ta ennast. Ja kui Hedwig üle läwe sisse astus, siis tundis noormees, et ta iseennast niisamuti põlgab kui omasarnaseid teisi. Kuid miks ei põgene Hedwig tema toast wälja? Mida ootab ta weel? Tahab ta oma puhtusega uhkustada? Ja Robertil tõuseb tundmus, nagu oleks Hedwig kõiges süüdi. Tema süü seisab selles, millega ta uhkustada püüab.
„Miks ei lähe sa ära?“ küsib noormees poolwihaselt ja karedalt.
Neiu ei wasta. Ta katab ainult silmad kätega kinni.
„Ma olin ju sääl,“ räägib noormees edasi, „sääl on kõikidele armu, kõiki wõetakse sääl wastu, kõikide wastu ollakse ühetasa lahke — maksu eest. Sääl näed naise südant ja tema laiu armuhõlmasid. Kõikide palwet wõtab ta kuulda, kõik on kutsutud külalised, ühegi eest ei põgene ta ära.“
„Robert!“ hüüab neiu paluwalt.
„Unusta see nimi,“ wastab noormees.
Nüüd wõtab neiu käed silmade eest ära ja wahib laial nõretawal pilgul nooremehe pääle. Natuke aega wiibiwad nad üksteise silmades, siis ei suuda noormees ennast enam pidada. Ta unustab põlgtuse enese wastu, unustab ka puutumata puhta lumelagendiku ja läheb langeb neiu ette maha. Nõnda seisawad nad tükk aega sõnalausumata. Siis hakkawad neiu käed nooremehe juukseid katsuma, neid wiimaks kiskuma, kõwasti ja walusasti. Noormees aga katab neid walutegewaid käsa ja wärisewaid põlwi suudlemistega ning sõnab:
„Nüüd tean ma, et sa mu wastu ikkagi weel hää oled, et sa mulle andeks oled andnud.“
Aga neiu kisub weel walusamini. Weel pole ta kõike andeks andnud, ta ei mõtlegi andeksandmise pääle, ta tahaks ainult unustada.
„Sa tulid ometi,“ sosistab noormees.
„Sa tahtsid, ja ma tulin. Ma nägin ööpimeduses su silmi ja kuulsin surmalikus waikuses su häält. Ja ikka kutsusid, hüüdsid sa mind ning olid kurb, kurb. Wiimaks ei jõudnud ma enam wastu panna. Mul oli, nagu seisaksid sa kõrbes wõi kusagil kõrge ja järsu mäe otsas ja ükski ei kuule su hüüet wõi kes kuulewad, need ei julge läheneda…“
„Ja sina ise olid nende argade seas.“
„Aga nüüd olen ma ju siin.“
Noormees suudleb ikka weel neiu käsa. Sääl juures tundub mõlemile, et räägitud sõnad nii wähe ütlewad. Waikimine on mõtterikkam. Waja ainult üksteise lähedal olla, üksteist puutuda, see on kõige ilusam luule, kõige kõlawam muusika. See lepitab kõik, lunastab kõik. Ununeb aeg. Silmapilk loob igawiku ja igawik muutub silmapilguks…
Kui nad enne lahkumist üksteise najale toetades aknast alla merele waatasiwad, millesse punetaw päike ööseks suplema läks, siis näis seda loodusepilti täna iseäralik helk katwat. Ei, ei! Niisugusena polnud nad merd ja päikest weel kunagi näinud.
„Pilwed on nii punased,“ sõnas Hedwig.
„Rahwas ütleb, et see tuult tähendab,“ lausus Robert wastu.
Nad waikisiwad.
„Purjed muutuwad mustaks,“ ütles neiu natukese aja pärast.
„Õhtu on.“
Nad surusiwad endid üksteisele weel lähemale.
„Meri muutub määratuks, saared kaowad öö widewikusse,“ rääkis noormees nagu iseenesele.
„Aga pilwed punawad ikka weel,“ wastas neiu niisama.
„Ja tuul puhub.“
Nad waatasiwad üksteisele silma ja tundsiwad, nagu asuks nende rinda kurbtus. See pole ka kurbtus, waid midagi pakitsewat, mis walu teeb ja mida sa siiski ihaldad. Oleksid nagu lõpmata palju andeks andnud ja kahetsed, et sul enam midagi andeks anda pole. Tühja hingega seisad sa. Nii hää on, kui sääl midagi pakitseb ja täitmist ootab: see sünnitab igatsusi, äratab tahtmisi. On aga kõik täidetud, siis tunned, et kõige täitmine — põhjani tühjendamine on. See tundmus saab ääretuks, nagu liuglewaid laewu õõtsutaw meri. Tuhandest küljest wõid käed wälja sirutada, aga igalt poolt haigutab sulle tühjus wastu.
„Tuled sa jälle?“ küsis noormees lahkumisel.
„Ma tulen,“ wastas neiu.
Ja kõwasti wõtsiwad nad üksteise ümbert kinni, nagu ihkaksiwad nad omi sõnu kinnitada.