Mine sisu juurde

Üle piiri/4

Allikas: Vikitekstid
3
Üle piiri
A. H. Tammsaare
5

4.

Nad jõiwad ja jõiwad, aga karikas tühjaks ei saanud: noorusejõud täitis ta uuesti, kuna lootus tulewikupurjesid paisutas. Nõnda teewad puud kewadel, kui leige tuul puhkewate pungade ümber uidab. Aga kewadest saab sügis ja tuulest torm, mis siis? Siis olgu ulualune, kus sa kurja ilmaga warju leiad. Ja Robert ehitas seda, lõhkus ja ehitas. Mis täna uus ja kindel, langes homme waremeteks kokku, kuid waremete pääle tekkis midagi weel uuemat. Kui ta sellest Hedwigile rääkis, pidi see sagedasti ütlema:

„Kauaks seda on.“

„Jah, aga mis teha. Wõimata on ju midagi üles ehitada, mida ära ei suudaks purustada. Wõi kui mina seda ei teeks, siis teeksiwad teised ometi.“

„Nõnda on ka parem, muidu hakkaks igaw.“

„Igaw?“

„Nojah, kui kõik kindel oleks, pole muud kui wõta küünarpuu ja mõõda.“

Ilm tõusis ilma järele ja kadus. Aga kõigist nendest näis midagi järele jääwat, mis üheks terweks kokku walgus. Nime tal ei ole — enne sündimist ei ristita ju lapsi, — kuid temas on midagi algupärast. Sellepärast armastab teda Robert. Olgugi wäike ja inetu, ta on siiski tema oma. Ja ta rääkis omast nimeta unistuse-ilmast neiule.

„Midagi suurt ja ilusat peab leidma,“ wastas see.

„Meil on ju kõik nii wäike ja wärwita.“

Aga Hedwig unistas siiski suurest ja ilusast. Ja kõige ilusam on see, kui weel midagi leidub, mille ees sa ennast alanduses paenutama pead. Sa oled suur ja tugew, kõik imestawad sinu jõudu, aga elada maksab ainult siis, kui keegi sind naeratades kokku wõib suruda, sulle näidata, et sa omas suuruses wäikene oled. Aga sõnades ei osanud Hedwig sellele kuju anda. Ta tundis ainult, ja waimustuses särasiwad ta silmad.

„Me peame üheskoos ehitama, siis tuleb midagi suurt ja ilusat,“ ütles kord noormees.

„Aga kui me lahku läheme?“ küsis neiu.

„Kuidas lahku?“ küsis noormees wastu, nagu ei saaks ta aru, mis neiu mõtleb.

„Lihtsalt lahku, näituseks, mina lähen mehele wõi sina wõtad naise.“

„Ma ei wõta ju.“

„Aga kui mina mehele lähen, mis siis?“

„Ega sa ei lähe ju.“

„Aga kui ma siiski lähen,“ ütles neiu kiuslikult, ja korraga sai Robertile selgeks, et see wõimalik on. Mis keelaks teda minemast. Ja nooremehe ette kerkis doktor Kalamaa naerataw kuju, kuna neiu silmist äraandew mõte ühes juba waremalt peituwa ja kawalasti warjatud tundmusega wastu helkis, mis sellest räägib, et Hedwig hingega ammugi kellegi teise oma on.

„Ma ei tea, mis ma siis teeksin,“ wastas noormees.

„Aga ma tahaksin teada.“

„Uudishimu pärast?“

„Olgugi ainult uudishimu pärast.“

„Noh, mine mehele, eks sa siis näe,“ wastas noormees tõsiselt.

Neiu naeris.

„Sa hakkad juba uskuma, et ma tõepoolest lähen,“ ütles ta.

„Kes sind teab, sul on mõnikord arusaamata tujud. Unistad ilusast ja suurest, nagu oleks ilmas midagi ilusat wõi suurt.“

„On jälle, peab olema.“

„Peab… Seda ütle iseenesele. Ole ise ilus ja suur, siis saab ka ilm selleks.“

Nad waikisiwad, nagu mõtleksiwad nad selle üteluse üle järele. Nooremehe rinda puges ikka kindlamini tundmus, et neiu temas midagi otsib ja seda mitte ei leia, aga ta otsib ja ihkab seda tungiwamalt, mida wähem tal leidmiseks lootust on. Esimene õrn wärin käib nooremehe hingest läbi. Kuulutab ta rõõmu wõi kurbtust?

Kord istusiwad nad mere ääres kiwi otsas, mida mööda kerged lained loksudes üles poole püüdsiwad. Eemal näis merepind nahaga ületõmmatud olewat: ta liikus, aga wirwendusi ei sünnitanud.

„Millal istusime meie esimest korda siin?“ küsis neiu.

„See oli ammu, aga siiski, nagu alles eila,“ wastas noormees niisuguse häälega, nagu kostaks see kaugete mägede tagant.

„Mäletad, mis me siis tegime?“ küsis noormees natukese aja pärast.

„Ma wõtsin saapad jalast ära ja mu teine sukk oli katki, suur warwas wahtis wälja… taewa poole,“ naeris neiu, ja see naer kõlas õudselt nooremehe meeleolusse.

„Pärast küsisin ma sinult, kas keegi su jalgu on suudlenud,“ ütles ta, ilma et ta neiu pääle oleks waadanud.

„Ja ma wastasin: ainult päike ja lained.“

Neiu ajas oma pää uhkustawalt, toredusega püsti. Ja kui noormees omad silmad tema pääle tõstis, siis oli, nagu otsiksiwad nad üksteise pilkudest ammu kadunud aegu.

„Ja nüüd…“ hakkas noormees nukralt, kuid neiu ütles kärmesti wahele:

„Ja nüüd wastaksin ma sellesama küsimise pääle: päike, lained ja Robert Muidu.“

Jälle naeris neiu imelikul häälel, mis kui pilge pühaduse üle wõi Cake-Walk kiriku altari ees helises, kus pääl Lunastaja kannataja-ihu ristipuus ripub. Naerulained tormawad wastu kumeraid kiwiwõlwisid, põrkawad säält nagu aietades tagasi, sattuwad eeskiriku suurde ruumi ja kõlawad siin kõrgete akende taga ning koori pääl oreli ümber kui Wanapagana inetu hirwitamine.

„Üks teine kord olime mõlemad palja jalu,“ püüdis Robert endisel wiisil unistades edasi rääkida. „Siis mõõtsime, kumma jalad suuremad on.“

„Sul oliwad suuremad, aga mul ilusamad,“ wastas neiu.

„Selle eest kuiwatasin ma neid oma taskurätikuga.“

Need sõnad sundisiwad neiut oma endist naeru unustama, tema asemel ärkasiwad imelised tundmused elule.

„Ja seda rätikut ei andnud sa pesusse, ta lõhnas mereweest.“

„Ta on ikka weel pesemata,“ tähendas noormees.

„Ja ikka lõhnab?“

„Ei tea.“

„On ta sul kaasas?“

„Ei ole.“

See kurwastas neiut. Mis ajast saadik ei kandnud noormees enam seda rätikut kaasas? Ja mispärast?

„Sa oled ise siin, sellepärast pole rätikut waja,“ rääkis noormees, nagu mõistaks ta neiu mõtteid. „Kui sind enam pole, siis…“

„Siis kui ma mehele lähen.“

„Jah, siis kui sa mehele lähed.“

Nad waatasiwad kurwal pilgul üksteise pääle. Miks tuletasiwad nad seda kõike täna meelde? Oliwad nad nii wanaks saanud, et ainult minewik midagi armsat warjas?

Weel pärast päikese loojaminekut istusiwad nad kiwi otsas, mille ümber lained öörahu otsides liikusiwad. Üle punawa merepinna waatasiwad kauged saared unistawas rahus tumedate metsadega. Purjepaadid suikusiwad tuult oodates. Aerutawast lootsikust tõusew hääl liugles üle weelagendiku ja karjatas wastu kallast põrgates waluhoos.


*  *

*

Nad oliwad mäetipul olnud, aga säält wiisiwad kõik teed ainult allapoole. Peata üürikeseks, waata tagasi, ja lase siis soowid ning unistused puhkama, mäest alla wiib tee nendetagi!

Asjata otsis noormees peatust. Talle kippus tundmus rinda, et neiu temast üle kaswab, temast korraga palju wanemaks saab. Ta waatab sagedasti poolpilkawa naeratusega nooremehe pääle ja ta silmis waritseb luuraw uudishimuline tähelepanemine, kui noormees talle woogawate tundmuste sunnil õrnustega läheneb. Wõi on see ehk ainult ettekujutus? Noormees aga tunneb enese weel enam neiu külge köidetud olewat. Ja õrnatundeliseks, peaaegu lapsikuks muutub ta. Ta tunneb, kuidas neiu wõimus tema üle kaswab, kuidas ta juba neiu silmist tema tahtmisi püüab lugeda ja ennast nende järele seada, kuna ta tema õrnustes häätegu kippub nägema. Neiu sõnades otsib ta salajat mõtet, kuuleb peidetud, mõistu-öeldud märkust. Kõik teeb haiget, ja walust tõusewad uued unistused.

Kui ta ükskord jälle kokkusaamisest rääkis, ütles Hedwig:

„Homme pole mul wõimalik.“

„Miks?“ küsis Robert wastu.

„Pean kodus olema, doktor Kalamaa tuleb meile, ja papa ei taha, et ma seks ajaks ära läheksin.“

„Jääb ta siis terweks päewaks?“

„Ah ei! Ta tuleb alles pärast lõunat, aga enne on waja ühte ja teist korraldada.“

Noormees waikis ja mõtles:

„Ja jah, on waja tema wastuwõtmist ette walmistada. Aga kas minu wastuwõtmist ka ette walmistatakse?“

Ta naeratas kibedalt.

„Mis sa naerad?“ küsis neiu.

„Niisama, sulle on ju see ükskõik.“

Alles mõne päewa pärast puutusiwad nad jälle kokku.

„Praegu pole mul aega, aga homme wõi tunahomme tulen ma sinu poole, oota mind,“ tõttas neiu seletama.

„Homme wõi tunahomme,“ kordas noormees iseeneses. „See tähendab — ma pean teda kaks päewa hommikust õhtuni ootama. Aga ma ei oota, ega mul tast häda ole. Lähen kodust ära wõi mis kõige parem — jään koju ja panen ukse lukku. Nõnda jah.“

Kui ta aga ühe päewa oli oodanud ja kui ta alles teisel päewal pärast lõunat tuttawat koputamist kuulis, siis ei suutnud ta ennast pidada: ta jooksis äraminewale neiule trepi pääle järele ja ütles:

„Wabanda, ma magasin.“

See wale sünnitas talle enesele piina, alandas teda. Umbes niisamasugune tundmus wahtis ka neiu silmist wastu.

„Mul ei olegi täna palju aega,“ rääkis neiu külmalt, „ma astusin ainult silmapilguks sisse.“

„Sul kipub aeg üleüldse napiks jääma,“ ütles Robert waikselt.

„Ma ei wõi ju ometi Emmat asjata oodata lasta, kui ma minna olen lubanud,“ wastas Hedwig terawalt.

„Muidugi mitte.“

Nad waikisiwad piinlikus rahulolematuses.

„Räägi midagi,“ ütles neiu siis.

„Ei ole midagi rääkida. Räägi sina, sul on uudist, puutud inimestega kokku. Mis neiu Kalamaa teeb? Kuidas ta wenna käsi käib?“

Neiu waatas küsiwalt nooremehe pääle.

„Huwitab sind doktor Kalamaa käekäik?“ küsis ta.

„Ja… nii, nii.“

„Eila käisime mere ääres, Neero oli ka…“ hakkas Hedwig elawamalt.

„Neero?“ küsis Robert wahele.

„Nojah Neero, doktor Kalamaa koer. Ta on wäga naljakas. Ja tark on ta! Päris inimese silmad, kui ta waatab.“

„Silmist on koerad ikka inimese moodi, ainult magawad omal wiisil: kõweras, keras, nina tagumiste jalgade wahel,“ tähendas Robert tõsiselt, mille pääle Hedwig naerma hakkas ja nagu walusalt puudutatult ütles:

„Sinuga on wõimata rääkida.“

„Eks siis laula.“

Neiu naeratas jällegi.

„Kord olnud üks neiu Neero pääle kade,“ rääkis ta siis. „Ta arwanud, et doktor Kalamaa koera rohkem armastab kui teda.“

„Seda ilusat juttu soowitan kõikidele neidudele päheõppimiseks.“

„Sina ole wait wõi räägi mis sa tahad, aga doktor Kalamaa on wäga huwitaw ja naljakas, papale meeldib ta wäga.“

„Kui mamma elaks, siis meeldiks ta temale weel rohkem.“

Jälle rebenes jutulõng. Nooremehe silmis wärises piin, neiu waates haigutas igawus. Ta tundis, et temas midagi mureneb, pudeneb, kaob. Rinnas liigub uus elu, mis kaugele ja kõrgele kutsub. On selles ehk doktor Kalamaa süüdi? Mispärast siis just tema? Aga siiski — temast räägitakse igal pool. Isegi linna pimedamatesse urgastesse on tema nimi tunginud: waesed, keda ta iga nädal üks kord maksuta wastu wõtab, on ta sinna kandnud. Mammad naeratawad teda nähes, tütred suruwad punastusi ja ohkeid tagasi. Ka Hedwig tundis iseäralist pitsitust rinnas, kui ta ühel häätegewaks otstarbeks toimepandud pidul, kus Kalamaast kõik waimustatud oliwad, tema kõrwal läbi saali wõis sammuda, kuna kõikide silmad neid saatsiwad. Robert, kes seina ääres istus, näis suutuks ununenud olewat, ja kui Hedwig temaga pärast juttu ajas, siis pidi ta imestama, kui igawad ja waimuta nooredmehed mõnikord wõiwad olla. Seda ei suuda kunagi unustada, nagu ka see meelest ei lähe, kuidas ümberseisjate tädide ja emade silmad wälkusiwad ja neidude pilgud nõretasiwad. Juba ainult see maksab midagi. Kõik soowiwad sulle müristamist ja wälku, aga sina teed, nagu oleks mõni tasakesti nina nuusanud wõi sulle austrite söömiseks hääd isu soowinud. Tundmused saawad weel kõrgema kuju, kui kellegi hallid silmad su liikmeid kiirgawate sädemetega üle kallawad. Oleks ainult armastuse ihkel kuiwa südant waja, ja siis wõiksiwad sädemed kui taelasse kinni hakata, lõõmaks loituda, mille üle punased, walgete wurrude alla peitu pugewad huuled hääl meelel naerataksiwad ja kahte rida pikki, hästi hoitud hambaid laseksiwad wälja waadata. Et aga elu näole juba jäljed maha on jätnud, see annab temale iseäralise mehisuse ja huwituse.

Seda tundis Hedwig siis iseäranis selgesti, kui Kalamaa esimest korda neile wõõrsile tuli. Ta püüdis iga joont doktori näos tähele panna ja murdis pääd selle üle, mis need jooned küll tähendada wõiksiwad ja mida nad eneste taga warjawad. Kas sääl wast aimatud ja ihatud unistuste-ilm ei peitu?

Tütre meeleolust näis ka wana Stern aru saawat, sest ta küsis temalt pärast Kalamaa äraminekut hiilgawal pilgul naeratades:

„Noh, mis sa ütled?“

Aga tütar ei öelnud midagi. Ta pööras naerdes Anna poole ja küsis sellelt:

„Tädi, kas sinul midagi ütelda pole?“

Aga ka tädi waikis.

Aegamööda oleks Hedwigil siiski ikka rohkem doktor Kalamaa kohta öelda olnud. Temas leidus midagi, kuhu püüdma pidi, kuhu üles wõis waadata. Weel ei paendu Hedwig alanduses, aga ta tunneb, et tal mõnikord keha nagu hirmul wärisema lööb, kui doktor tungiwa pilguga tema pääl peatab. See on midagi iseäralikku. Ka wana Stern tunneb seda seletamata mõju, mis doktor Kalamaast wälja woolab, ja ta muutub oma tütre wastu hääks ning lahkeks, teda sagedasti omaks ainukeseks nimetades wõi temale nagu wargsi, häbipuna tagasi surudes, raha peosse pistes. Ise aga teeb ta sääl juures mehise näo ja räägib julgustades: „Pillata meil ju pole, aga puudust ei pruugi sinul ikkagi kannatada, selleks olen mina oma eluaja poeleti taga wahtinud.“