Alutaguse metsades/Kundast Suursaarele

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

KUNDAST SUURSAARELE

Sõidan Kundast Suursaarele.

Istun aegsasti Suursaare meeste silgujaala pardal ja ootan ärasõitu. Mõlemad kaptenid — laevaomanikud — on läinud „üles“, nagu öeldakse siin rannas, s. t. on läinud maale, Kunda alevisse ostusid tegema. Laevas askeldab ainuke madrus ja ühe laevaomaniku kümneaastane poeg Vilho.

Vilho jutust selgub, et ta on kevadel lõpetanud alakoulu — soome algkooli alama astme — ja sügisel on juba kansakoulu — rahvakooli — poiss. Jah, pea need aastad lähevad, ega ta nii noor enam olegi, kevadel sai kümneaastaseks. Nüüd tuli isaga siia Virusse, et vaadata, kuidas siin ka elatakse ja mis tehakse. Madalad maad siin igal pool ja palju rukkipõlde.

Käis isaga ka Rakveres laadal ja nägi seal tohutu palju hobuseid, üks ilusam ja väledam kui teine. Neil seal Suursaarel oli talvel ainult üks hobune — talvisel postivedajal. Vastu kevadet lõppes seegi ja siis ei olnud kogu saarel ühtki hobust. Nüüd on küll jälle kolm hobust, sest tehakse teed kahe küla vahel, ja seal on hobustel tööd. Tema palus küll isa, et see ostaks siit ühe varsa, kellega võiks ratsa sõita, aga isa ei olnud nõus — heina piisab ainult ühele lehmale, ja kus selle varsaga sõitagi — kodus puha kõrged kaljud. Selle spordikampsuni isa talle küll ostis siit ja tolle kirju mütsi.

Vilho läheb maale luusima, mina vaatlen sadama elu ja tegevust. Need on kõik vanad tuttavad kohad ning teerajad, kus jooksin poisikesena pikad päevad otsa. Kuid ometi on kõik põhjalikult muutunud! Siis kees sadamas suved läbi vilgas elu ja töö. Ikka seisis reidil mõni kümme, viisteist purjekat, oodates tsemendilaadungit, või eemal tohutu suur inglise aurik söelaadungiga vabriku tarvis. Auriku tulek oli sündmuseks kogu sadamale ja ümbruselegi. Aurikule sõitis loots vastu ja tõi ta sadamasse, aurik andis kolm korda tulles ja minnes jämedat vilet, mis oli kuulda mitme kilomeetri kaugusele. Inglise madrused käisid maal, ja neid sai õige vaadata — pikad piibud suunurgas või tubakarullid põses, sülitasid kollast virtsa sadamasillale ja tee äärde, kust läbi läksid. Aurikuil saime ka meie, poisid, teenistust — vintsi juures, mis vinnas söekorve laevaruumist üles. See oli kerge töö, tuli aga kraani käänates vints käima lasta või seisu panna, nii kuidas vaja. Rubla maksti päevas, ja see oli kuulmatu hea teenistus.

Päris pidupäevad sadamas olid kevadel ja sügisel, kui saaremehed, s. t. soomlased Suursaarelt, Tütarsaarelt, Lavassaarelt või ka Soome rannamailt, sõitsid siia oma jaaladega silku tooma ja siit kartuleid ning vilja viima. Kuid sellest olen juba mujal kirjutanud pikemalt.
041 Kunda sadam.jpg

Kunda sadam.

Nüüd on elu sadamas soigus ning surnud. Vabrik saadab oma tsemendi turule peamiselt raudteed mööda, harva kui mõni suurem laev eksib sadamasse.

Sõja ajal põlesid maha vanad viljaaidad, pikad tsemendikuurid lagunevad iseenesest või lammutatakse, et päästa, mis päästa saab. Töölisi ei näe sadamas ühtki, vana puksiirlaev roostetab kaldal ja „Kajaka“ kõrtsi akendele on lauad ette löödud.

Vähest elu ja liikumist sadamasse toovad soomlaste silgujaalad ja mootorpaadid, kuid endisi „saaremeeste pühi“ enam ei peeta. Silgulaadung kaubeldakse telefoni teel Rakvere ülesostjale ja see toimetab need veoautodel Rakveresse mõne tunniga. Sõbrakaubandus, kus soomlane müüs või vahetas oma silgud vilja vastu Viru sõbrale, on kadumas täiesti, ainult mõned Tütarsaare taadid peavad seda veel vanast harjumusest.

Praegu on sadamasilla ääres kaks jaalat ja paar-kolm mootorpaati. Kõik nad on sõitnud siia kas eile õhtul või täna hommikul. Silgulaadung on ära antud, kartulilasti saamine teeb viivitust, sest Viru maamehed oma kartulitega ei ole nii käepärast võtta nagu Rakvere ülesostja, muidu sõidaksid kõik tagasi juba täna õhtul.

„Jah, ajad on muutunud,“ seletab üks Suursaare vanamees, kellega sobitan juttu ja kes kõige rohkem mulle meenutab toda vana saaremeest, keda olen harjunud nägema poisikesepõlves. „Vanasti oli Lontova reis (ta tarvitab ikka seda Kunda sadama vana nimetust) suur sündmus, millele valmistuti kauemat aega ette ja millest pärast kaua räägiti, nüüd on see päevareis. Sõidad hommikul välja — kuus tundi põristab mootor üht otsa — õhtuks või järgmiseks hommikuks oled tagasi.“

Vanamees paneb tubakarulli põske ja heidab tüdinult käega, temale see rutt ei näi meeldivat. Vanasti võis ju ka soodsa tuulega selle maa viie-kuue tunniga maha seilata, aga tuli mõnikord ka päevade viisi teel olla. Siis oli ka aega selle maailma elu üle järele mõelda. Nüüd aina kihutamine ja rutt. Ei tea, kuhu nad peaksid kippuma, ühtviisi eluõhtule jõuavad kõik. Suursaares on praegu üle viiekümne jaala, igas jaalas on mootor sees, mõni mees ei tõmba kogu suve jooksul purje üles, ehk küll käib Stokholmis ja Riiaski kaubareisul.

Vanamees kaob tahalaeva, kohendab kokkupandud purje ja otsib muudki tegevust. Tal näib kahju olevat, et vanad head ajad on möödas.

Nüüd tulevad alevist minu reisulaeva omanikud. Mõlemad on alles noored mehed, moodsas linnariides — sinisest ševiotist ülikonnad, kollased kingad ja kaabud. Laevas pannakse kaabud ära, nende asemele tulevad inglise nokkmütsid. Ainuke madrus paneb selga sinisest puldanist moodsa tööülikonna. Jah, riietuseski on toimunud muutus. Minu poisikesepõlves käisid kõik saaremehed pikkade säärikutega, seljas olid kampsunid ja peas karvased talimütsid. Nüüd neid enam ei näe, kõik on muutunud.

„Võib-olla mõnel Tütarsaare taadil näete veel pikki säärikuid, karvaseid kampsuneid ja talimütse,“ seletavad meie laevaomanikud, kellega asjast juttu teen. „Meie saarel ei käida enam kalalgi säärikutega, asemele on tulnud pika säärega kummisaapad.“

Mehed päästavad silla küljest köied, tõukavad jaala eemale ja panevad mootori käima. Põrisedes hakkab jaala liikuma, purjesid muidugi üles ei tõmmata, tuul olevat selleks liiga vähene.

„Kuue tunni pärast oleme Suursaarel,“ lausub üks laevaomanikest ja asub tüüri juurde.

Jah, seda ma tean juba tollelt vanalt taadilt, tean ka, et see aeg on liiga lühike selleks, et maailma asjade üle järele mõelda.

Ühetooniliselt põriseb mootor ja kergelt künnab jaala merd. Möödume Letipää neemest ja Toolse lossi varemeist.

Suuril silmil vaatab väike Vilho kaugenevat rannapalistust ja pöörab siis silmad mere poole — Suursaar ei paista veel. Aga Kunda kõrgele kaldale paistis ta küll sinavate kühmadena — isa ise näitas ja ütles, et see on Suursaar seal kaugel mereseljal.

Vaatlen poissi ja püüan aimata ta mõtteid. Millest unistab praegu see kaluripoeg, kuhu kannavad teda ta mõtted ja unistused?

Kui palju kordi istusin ise poisikesena kõrgel kaldal, vaatlesin sinavat Suursaart ja üksikut purje merel. Tahaks veel kord tunda samu igatsusi ning soove ja mõelda samu mõtteid. Ei olnud siis piiri mõttelennul ega võimatut unistusil. Rändasin oma mõttekujutusis tormisel merel, kaugel põhjas ja palavas lõunas. Elasin mitmekordselt läbi kõik merimeestelt kuuldud ohud ja seiklused — nii tundide kaupa, päevade kaupa.

Millest unistab nüüd Vilho — kas merimehe, lenduri, sõduri või kinonäitleja kutsest? Suursaarel ei ole kino, võib-olla ei tunne ta veel selle võlu. Poiss keksib paar tiiru laevalael ringi, siis tuleb minu juurde ja näitab papist hobust, mille oli ise ostnud Rakvere laadalt. Võib-olla on Vilho unistused tulised täkud, lainetavad rukkipõllud — kõik see, mida kodusaarel ei ole. Kes teab.

Nüüd möödume Uhtju saartest, tumeda viiruna paistab Eesti rannapalistus, selle kohal musta pilvena Kunda vabriku suits. Eemal taevarannal tukub üksik puri, teisalt ilmub auriku suitsupilv, kuid kaob mõne aja pärast jälle.
045 Kunda tsemendivabrik.jpg

Kunda tsemendivabrik.

Päike on juba loojas, kui paremalt hakkab vilkuma Tütarsaare tuli. See on madal saar, tumeda viiruna paistab ta mereseljal. Tean selle saare kohta vana juttu, et vanasti olnud see saar ilma elanikkudeta, siis aga sattunud sinna üks merehädaline soome poiss ja eesti piiga. Need abiellunud ja nende järeletulijad olevat praegune saarerahvas. Seepärast olevat ka tütarsaarlaste keel midagi vahepealset eesti ja soome keele vahel.

Juba ilmubki põhja poolt silmade ette Suursaare siluett, esiti ähmaselt, siis ikka selgemalt ja selgemalt. Seisan jaalakeulas, vaatlen uhket kaljumürakat, mis süngena ning monumentaalsena üha selgemini joonestub taeva tagaseinal. Suveöö hämaruses paistab, nagu liiguks see hiigla-kaljusein ise meile aegamööda vastu ja nagu tõuseks ta mere rüpest ikka kõrgemale taeva poole.

Üks laevaomanikest tuleb minu juurde ja hakkab jutustama Suursaarest. See on üksainus suur kaljumürakas keset Soome lahte, kaksteist kilomeetrit pikk põhjast lõunasse ja kolm-neli kilomeetrit lai. See kõrgeim tipp on Lounatkorkia, ulatub 158 m üle merepinna, too tume sein seal keskpaigas on Haukavuori, 142 m kõrge; too kaugem kühm saare põhjaosas on Pohjoiskorkia, 106 m üle merepinna. Lounatkorkia ja Haukavuori paistavad sinavate kühmadena Viru randa, kuna nende vahepealne maa kaob mereselja taha. Nende kahe kühma järgi virulased sageli arvavad, et on tegemist kahe saarega, tõepoolest on aga üks ja sama Suursaar. Lounatkorkiale ja Haukavuorile paistab Viru rand, ilusate ilmadega Kunda vabriku suits, mujale Viru randa ei näe.

Kas on kogu saar kalju või on ka põllu- ja heinamaad? Puha üks kalju, põllulapikest siin ei ole, olgu siis, et mõni on oma aeda korvitäie kartuleid maha teinud. Aga heinamaad on. Kaljude vahele on aegade jooksul kogunenud maakamarat, nii et nüüd kasvatab heina. Kui aga seda heinamaa pinda veidi kaevata, leiad alt vana tuttava halli kalju. Iga kalur ühe lehm-mullika ikka peab ja oma perele sellest piimavalgusest piisaks, aga suvel tuleb siia palju suvitajaid Soomest, siis peab ka piima Soome mandrilt sisse vedama. Vilja ja kartuleid tuuakse Eestist, neil on oma tarviduseks nende ainete tollivaba sissevedu.

Millest siis elatakse, palju siin elanikke on?

Elanikke loetakse siin üheksasaja ümber kahe küla peale kokku. Jah, kaks küla on — saare põhjaosas Suurküla, lõunaosas Kiiskinküla. Nemad on Kiiskinkülast. Põhjakülas on kirik, kauplused ja valitsusasutised. Nüüd tuleb ka neil sõita esiteks Suurkülasse tollivalitsuses laeva klaarima, siis tuleb tagasi pöörduda oma külla.

Millest siin elatakse?

Meri on nende põld. See on küll tujukas ja petlik, kuid on leiba andnud isadele ja isaisadele ja annab neilegi. Peatulu on räimepüük, talvel käiakse hülgepüügil, suve jooksul saad ehk mõne kaubareisu teha Soome rannalinnade vahel ja nii elataksegi. Nemad on oma jaalaga tänavu teinud ühe Riia-reisu, ehk õnnestub saada veel mõni ots.

„Kas see sulisev, too valge vedelik on Suursaare meestele ka teenistust andnud?“ küsin naljatoonis.

„Sellest palju ei räägita,“ vastab samas toonis laevaomanik. „Võib-olla on mõnele teenistust andnud ka. Võib-olla on aidanud Suursaare meestele mootoreid jaaladesse muretseda… Praegu on saarel üle viiekümne jaala, ühtki ei ole ilma mootorita. Ega nüüd sellega enam teenistust ole.“

Sõidame mööda saare lõunaosast. Järsk hall kalju laskub otse merre, teisal on kalju küljest lahti murdunud suuremad ja väiksemad kaljupangad ning moodustavad rannajoonel rusuhunnikud. Suursaarlane seletab, et meri on siin õige sügav — paarkümmend meetrit rannast on mere sügavus üle neljakümne meetri. Ma peaksin nägema seda kaljurusulist kallast tormi aegu, siis keeb ja vahutab rand nagu Imatra, ei pääse siis ükski paat randa ega merehädaline kaljule, kõik peksab puruks vastu kalda kaljusid ja rahne.

Kuidas maabuvad siis omad kalurid, juhtuvad ju nemadki mõnikord tormi kätte jääma ja peavad randa pääsema? Külade all maabuvad, külad asetsevad lahesoppides, seal on tormide aegu vaiksem ja rand madalam.

Kell 12 möödume Kiiskinkülast. Suveöö hämaruses võib näha väikese lahe sopis kobara maju, kokkusurutuna kaljude vahel. Ümberringi kõrged hallid kaljud, keskel rannas küla — sellistena olen piltidel näinud Skandinaavia rannakülasid. Küla ees on väike laht, mis just eriti kaitstud ei ole tormide eest. Lahes kümmekond jaalat ankrus. Laevamehed ütlevad, et talveks viivad Kiiskinküla mehed oma jaalad Suurküla sadamasse varjule, mis on mere poolt tormide vastu kaitstud muuliga; tollirevisjonis tuleb alati käia Suurkülas.

Kui Suurkülasse jõuame, valitseb seal täielik öörahu. Kõik hääled on vaikinud, tuled kustunud, ainult tulepaak muuli otsal pilgutab oma valvsat silma mere poole. Siin on väike, kuid hästi kaitstud sadam, jaalasid ja mootorpaate täis. Meie jaala laseb ankru sisse ja jääb ootama tollirevidenti. Vilistatakse, hõigatakse, vibutatakse laternat, kuid tollirevident ei tule, nähtavasti magab kõige rahulikumat und. Viimaks sõidab meie laeva ainuke madrus maale, äratab tolliülema ja toob ta laevale. Nüüd vaadatakse läbi kõik toiduainete tagavarad, mis Eestist kaasa toodud. Kõik on tollideklaratsiooniga täpselt kokkukõlas, salakaupa ei ole.

049 Suurküla Suursaarel.jpg

Suurküla Suursaarel.

Tolliülema paadiga pääsen ka mina maale. Lahked laevaomanikud soovivad kõike head, kutsuvad end külastama ega taha sõidutasust kuuldagi. Märgin üles nende aadressi ja luban Vilhole Eestist saata toreda hobuse pildi ja kui soovib, siis ka rukkipõllu pildi.

Tolliülem viib mu reisubüroosse, kust mõninga otsimise järel mulle juhatatakse korter. Selgub, et Suursaare külastamine ja seal suvitamine on Soomes praegu moes, seepärast registreerivad kõik majaomanikud oma vabad toad reisubüroos, et sissesõitjail oleks kerge korterit leida.


*

Kui järgmisel hommikul ärkan, on esimene käik randa. Kalapaadid on merelt juba tagasi. Rannal kalaaitade ees istuvad naised ja roogivad kalu. Saak on tänavu üldiselt hea, kuid kevadine räim on lahja ning rihmjas. Liigun aitade ridade vahel, sobitan juttu ja vaatlen tööd. Mind lubatakse õhtul kaasa võtta võrku laskma ja hommikul loomust ära tooma, kui viitsin aga vara ärgata.

Rand haiseb kalaroogetest ja soolasilkudest. See on tuttav lõhn juba poisikesepõlvest, selle tõid soomlased alati endaga kaasa, kui tulid Kunda „saaremeeste pühale“, see oli nende riiete juures külaski käies, kui käidi kaubasõpru vaatamas. Nüüd on neil aga kalasoolamisel ning rookimisel seljas erilised tööriided, mis hoitakse siinsamas kalaaitades, koju neid ei viida. Jah, näen ka seda, et pikkade säärtega soome saapad on kadunud, mehed kõnnivad aitade ümber kõrgeis kummisaabastes.

Kogu küla kalaaidad on koondatud küla servale randa, kuna mujal on rand puhas ja isegi liivane. Liivarand ulatub Suurküla alt üle neemeselja kuni järgmise laheni, umbes poole kilomeetri pikkuselt. Selles lahes käivad suvitajad suplemas. Seal neemeseljal liivamäes on ka saare kalmistu — kuhu nad muidu oma surnuid mataksid? Teist liivaküngast nägin küla taga kiriku läheduses, kuhu olid koondatud kogu küla kartulikoopad. Ka Kiiskinküla lähedal on väike kruusamägi, kust võetakse kruusa uue tee sillutamiseks.

Muidu on aga Suurkülale samuti hallid kaljumäed raamiks nagu eile merelt nähtud Kiiskinkülalegi. Valged ja punased majakesed — täiesti soome laadi ehitusega — on korratult kobaras. Külatänavad on igal pool paari meetri laiused jalgteed. Ja millekski siin laiemad tänavad, ei ole siin hobusemehel teist mööda lasta — kogu Suurkülas ei ole ühtki hobust. Need kolm hobust, kellest Vilho kõneles, asuvad Kiiskinkülas ja on töös uue, ehitatava tee juures. Siin ei ole hobuse kabjajälge ega rattarööbast teel. Ja mis siin hobusega tehagi — põldu ei ole kellelgi lapikestki ja kogu hobusega sõidetav tee saarel võib olla kilomeeter pikk, rohkem mitte, Suurkülast saare põhjaossa Pohjoisrivile. Kui kord uus tee kahe küla vahel valmis saab, võib juba 6 km hobusega sõita. Nüüd toimetab kalur heinad küünist koju suvel kaarikuga, mida ise veab eest ja naine tõukab tagant, talvel veab aga hülgepüügi-kelguga. Samuti ei ole siin rattasõiduteed rohkem kui sama kilomeeter maad Suurkülast Pohjoisrivile. Üht jalgratast silmasin saarel, mis vahet pidamata tegi sõite mainitud kahe punkti vahel. Kogu liiklemine saarel ja ühenduse pidamine kahe küla vahel toimub kas jala üle kaljumägede või paadiga merd mööda. Rohkem vist küll paadiga, sest alati, kui ronisin üles küla taha kaljule, nägin mootorpaate, mis põrisedes sõelusid kahe küla vahet. Talvel käiakse merejääd mööda. Tahaks teada, kuidas liiklevad nad siis, kui merd mööda ei saa ja kaljud on libeda lörtsi või jäätisega kaetud.

Suursaar on Soomes praegu moes, seda kinnitati mulle mitu korda. Siia tullakse suvitama kauemaks ajaks või lõbureisule paariks päevaks. Alalist ühendust saare ja Helsingi ning Kotka vahel peab aurik kolm korda nädalas, kuna laupäeviti ühepäevasuvitajaid tuleb kahe-kolme aurikuga. Suvituselu on koondunud Suurkülasse, kuna Kiiskinkülas mõni üksik rahulikku puhkust otsib. Suurkülas on ka mõnusused, mida moodne suvitaja vajab — restoran jazzbandiga, kohvikud, kauplused ja post, kuna Kiiskinkülas need puuduvad. Mõni ühepäevasuvitaja ei saagi kaugemale kui aurikult restorani, kus siis kogu päeva lõbutseb, kuni aurikuvile ärasõidule kutsub — on ikkagi Suursaarel käinud.

Erilisi suvilaid siin ei ole, küll on aga kalurite oma elamud nii sisse seatud, et neid võib suvitajaile välja anda kas tubade viisi või kogu maja, kuna ise kolitakse suveks saunakambritesse ja aitadesse.

Uitan mööda külatänavaid, vaatlen elu ja tegevust. Kohalikud elanikud on tagasihoidlikud, askeldavad omaette saunakambrite ja aitade ees, kuna tooniandvad on suvitajad, silmapaistvalt suvitusriides ja nooremad veidi lärmika käitumisega.

Saan jutule paari külapoisiga ja kutsun neid kaasa küla taha kaljudele ronima. Poisid harjutavad parajasti noort kutsikat istuma ja käppa andma, on minu vastu esiti umbusklikud, et mis sinna mägedesse ikka minna, on seal küllalt ronitud; ma vaadaku parem, kuidas koer mõistab juba käppa anda, üleeile ei saanud ta veel sellega hakkama. Kui aga poisid kuulevad, et olen Virust, siis jäävad nõusse, peavad veidi aru ja otsustavad mind viia Pohjoiskorkiale.

053 Pohjoiskoirka.jpg

Pohjoiskorkia.

Sinna läheb teerada põhjapoolselt külaservalt. Turistide tarvis on teesildid ning -viitad üles löödud puude külge. On ka väga tarvilik, sest teerajast kaljul ei ole suuremat asja, ei jää ju kaljule jalajälge ega kulu sinna mingit rada. Sammaldunud kaljupinnal tunned veel kohta, kust sammal rohkem kulunud, aga kus sammalt ei ole, seal kaotad teeraja kohe käest. Poistel ei ole vaja viitaid ega teerada, nagu hirved hüppavad nad mu ees mööda kaljukülgi ja viivad Pohjoiskorkiale kõige otsemat teed. See on kõrgeim tipp saare põhjaosas. Ida poolt pääseb üles mööda lausikut külge õige hõlpsasti, aga lääne poole laskub mäekülg alla äkiliste terrassidena. Mäe tipus on tuletorn ja piirivalve vahipost. Parajasti on käimas mere-kaitseliidu õppused ja Pohjoiskorkial on nende laager. Mehed askeldavad telkide ümber, määravad sekstandiga kaugusi, kuna lotad-naiskaitseliitlased keedavad sööki.

„Vaadake nüüd sinna,“ seletavad poisid õige asjatundlikult ja veenvalt. „Sealt paistab Soome rand, aga Viru randa siia näha ei ole. Kui lähete Haukavuorile ja Lounatkorkiale, siis näete ka Viru randa.“

Nad jäävad oma koeraga kaitseliitlaste telkide juurde, mingu ma nüüd Pohjoisrivile ja sealt mööda merekallast külla tagasi. Pohjoisrivi on siit kiviga visata, otse trepist alla, mööda kaljuranda ikka edasi; sealt läheb lai tee külla.

Jätan poisid sinnapaika kaitseliitlaste juurde askeldama ja sammun trepist alla, nagu juhatatud. Pohjoisrivilt viib tõepoolest sile ning ühetasane teerada külla — küllap see poistel kõik teada on. Siin ongi too ainuke teerada kogu saare kohta, kus saab jalgrattaga sõita, kilomeeter maad või veidi enam.


*

Õhtul käin kaluritega võrku laskmas. Umbes päikese loojamineku ajal sõidavad kõik kalurid välja, võrguribid korralikult paadis. Kogu saare ümbrus kihab mootorpaatidest, vaikne merepind kannab mootorite põrinat edasi nagu hiiglasuur trumm. Meri on sügav, ei olegi vaja kaugele sõita — kilomeeter, kaks, rohkem mitte, ja juba võid võrgud lasta nii sügavale kui tahad.

Parajal kaugusel jäetakse mootor seisu, üks paadiosanikest haarab aerud ja hakkab sõudma aeglases taktis, kuna teine alustab võrguribi vettelaskmist. Võrgud lastakse kaunis sügavale, sest pinnal on vesi soe ja räim ei liigu väga soojas vees. Osavalt harutab mees võrgukangast ja laseb libiseda üle parda vette, ikka üks ribi teise järel, ainult kupud erimärkidega jäävad merepinnale, millest igaüks oma võrgud tunneb.

Kas on juhtunud, et torm mõnikord võrgud purustab ja neid kätte enam ei saagi? Mis seda rääkida, kõike on juhtunud. Meri on tujukas, meri annab, meri võtab. Alles möödunud sügisel kaotas üks paat kõik oma võrgud, pani küll saare lähedale vette, kuid torm purustas ankrunöörid, uhtis võrgud randa ja peksis puruks vastu kaljusid. Palju kahju teevad ka hallid hülged, kes lähevad võrkudest kalu saama, takerduvad sinna ja lõhuvad meetrite viisi võrke. Kõike juhtub, miks ei juhtu. Meri on küll nende põld, kuid ta on palju tujukam ning petlikum kui Viru meeste maalapike. Paljud leiavad oma viimse puhkepaiga külmades voogudes — see on juba nende saatus, peab leppima. See kaljune kodu ja petlik meri on leiba andnud nende isadele, küllap annab neilegi.

Järgmisel hommikul sõidan samade meestega loomust välja võtma. Nüüd ütleb vana Matti, et ta eile võrgud sisse lasknud minu õnne peale — saab siis nüüd näha, kui hea õnn mul on. Tõrjun naljatades tagasi: seda ei oleks ta pidanud tegema, võib-olla ei ole mul üldse kalaõnne, võib-olla rikun ära tema püügiõnne kogu suveks.

Matti vaid muheleb habemesse, kuna mina muutun kärsituks nagu hasartmängus — kas on õnne või ei ole? Ehk on haruldaselt hea saak, siis tänavad virulast veel kaua tagantjärele.

Juba paistavadki nende kupud. Mootor jäetakse seisma ja vana Matti hakkab ise võrku paati tõmbama. Erutatult vaatlen, milliseid tagajärgi annab minu õnne peale tehtud püük. Tasa ja targu libiseb võrgukangas paati, siin ja seal silmuseis helgivad hõbedased kalad, paiguti õige tihedalt, paiguti hõredalt. Võrgukuhi kasvab, kalad visklevad silmuseis, soomuseid pudeneb paati ja vette Matti aga tõmbab ja tõmbab. Viimaks on lõpp, ankur sikutatakse paati.

„Noh, kuidas on? On mul hea õnn?“

„Pole viga, tavaline.“

Sõidame randa. Siin on nüüd terve paatide laevastik, kõigil on saak olnud tavaline. Naised on rannas vastas, algab kalade noppimine võrgusilmustest, rookimine ja soolamine. Pikkade puukünadega toovad naised räimi, kükitavad siis kuuri seina äärde ja õige osavalt napsavad näppudega kala kurgu alt rooked maha. Ei jõua täpsemalt jälgidagi seda tööd, nii kiiresti ja osavalt liiguvad naiste näpud. Matti ise soolab ja seletab mulle, et paari nädala pärast võib nendega juba Virusse sõita.

Lõpuks tunnistab vana Matti mind tükk aega ja küsib siis, kust mehi ma olen ja mis asju siin ajan. Nüüd selgub üllatavalt, et Matti on tundnud minu isa.

„Tean küll, miks ei tea,“ muheleb vana kalur ja seab piipu. „Lühike jässakas vanamees hallisegase habemega. Vedas Lontova sadamas vaguneid väikese kõrvi ruunaga. Oli va’ otsekohene ja mõnus mees.“

Edasi selgub, et ta on mitu korda meil koduski käinud ja isaga kaubasõprust pidanud. Pingutan mälu, püüan meelde tuletada, kus ja millal nägin poisikesepõlves Matti-taolist soomlast. Ei tule meelde. Neid käis ju meil palju, pealegi võis Matti siis olla 30- kuni 35-aastane mees, ilma halli habemeta ja kortsudeta silmanurkades. Kes teab, ehk olen mitu korda söönud Matti poolt sõbrakingituseks toodud kuivatatud kalu ja vesikringleid. Sinna on ju nüüd nii palju aega tagasi.

Aga nüüd pean küll isa vana kaubasõbra poole sisse astuma ja tassi kohvi jooma.

Matti elumaja on Helsingi suvitajaile välja antud, elatakse aidas ja saunakambris. Seal talitab minia, vana perenaine puhkab juba paar aastat saare kalmistul, poeg on praegu jaalaga Kotkas.

Kohvilaud kaetakse välja aida ette. Minia toob kohvikatla lauale — see on ikka samasugune vaskne kohvikatel, mis nad tõid kaasa oma jaalades Viru randa juba minu poisikesepõlves, ja millest nad võõrustasid kohviga kõiki maamehi-kaubasõpru.

„Kuidas elatakse nüüd Virus?“ pärib Matti nagu jutujätkuks. Tema käib seal nüüd harva — juba sellest on kulunud aastat viis-kuus, kui viimati seal käis. „Lontovas olevat elu surnud ning soigus. Ei ole enam seda õiget kauba-ajamist, mis vanasti. Poeg põristab oma mootorjaalaga paar reisu suves ikka ära käia.“

Miks siis Matti enam ei käi?

Vanamees heidab tüdinult käega. Mis tema nüüd — ajad on muutunud. Seal uus põlv üles kasvanud, keegi ei tunne teda, tema ei tunne kedagi. Temaealised kõik juba läinud või talitavad kodu ümber oma väikesi asju nagu temagi siin. Paari aasta eest käis veel hülgepüügil kaasas — rohkem küll nõuks kui abiks —, nüüd jooksva enam ei lase.

Nüüd jooksevad suure vutiga õue Matti pojapojad, ajades koera taga.

„Küllap varsti hakkavad need minu asemel käima,“ osutab vanamees poistele. „Eks see ole nii olnud juba maailma algusest saadik — ühed lähevad, teised tulevad asemele.“

Taat süütab piibu ja jääb mõttesse. Poistel ei näi aga alul muud probleemi olevat, kuidas saaks väherdava koera enese alla maha käänata või kuidagi sabast näpistada.

Need on huvitavad koerad siin Suursaarel, kõik puhast tõugu hülgekoerad. Esivanemad olevat kunagi ammu siia toodud Lapist või kustki Põhja-Soomest; siin eraldatud saarel säilib nende tõug puhtana. Mäletan, et meilegi tõi minu poisikesepõlves üks suursaarlane sõbrakingituseks musta koerakutsika, kellest kasvas pärast samasugune Musti nagu on need siin kõik. Oli väga rõõmsaloomuline ja liikuv koer, karjahoidjat ega õiget majavahti tast ei saanud, meie hea mängusõber oli küll ja isaga käis igal pool kaasas, kui see kuhugi hobusega läks.

Siin on neid karjade kaupa jooksmas küla vahel ja kaljudel, teevad end iga võõraga sõbraks, jooksevad mõne aja kaasa, siis kaovad kaljude vahele.

„Ega midagi,“ jätkab Matti taas kõvasti poolelijäänud mõtet. „Mineval kevadel tegid mõlemad poisid esimese Viru-reisu ära, vanem kippus talvel juba hülgepüüki… Pea neist asja ei saa — aastat kolm-neli veel ja vaata, et ongi mehe eest väljas.“

Nukraks hakkab jääma vana kalur. Jutlen temaga veel ühest ja teisest, siis tänan kohvi eest ja lahkun. Luban viia tervitusi Lontovasse kõigile, kes teda veel mäletavad.


*

Sama päeva õhtupoolel siirdun küla taha kaljudele. Tahan külastada Haukavuorit, Kiiskinküla ja Lounatkorkiat. Külast viib teerada välja, aga kui jõuad kaugemale kaljudele, kaob see vägisi käest. Esiteks püüad otsida samblalaikudel äratallatud teerada või kaljul libedamaks kulunud kohta, kuid pärast lööd käega ja lähed edasi huupi — eksimist siin pole ju karta, Suursaarelt välja ikkagi ei pääse. Longin siis kaljudel siia ja sinna, ühest kaljuturjast üles, teisest alla. Kõrgemad kohad on puha paljad, hallid kaljuseinad. Harva on kuhugi lohku kogunenud veidi maakamarat — sinna on siis kohe kasvanud mänd. Laumatel nõlvadel ja kaljudevahelisis orgudes on mullapinda juba niipalju, et seal kasvab suur männimets. Paiguti on kaljudevahelised orud isegi soised. Huvitav on siin jälgida soo ja mullapinna tekkimist. Kaljudelt jookseb alla lohkudesse vihmavesi, sinna nõrguvad kevadeti ka lumest sulanud veed, äravoolu kuhugi ei ole, kaljune maapind piiskagi läbi ei lase, vesi jääb lohkudesse peatuma. Sinna hakkab kasvama soosammal, lisaks tuleb muid veetaimi, tuuled ja veed kannavad juurde männiokkaid, mõni puuraag satub sinna ja mädaneb. Mõne aja pärast on tekkinudki kaljulohku tükike sood või lapike mullapinda, kus võib kasvama hakata mänd, ajades oma peenikesed juured sügavale kaljupragudesse. Paar järvegi on kaljusel Suursaarel, üht nägin Haukavuori all, teist Lounatkorkia jalal — mõlemad täielikud rabajärved, mudapõhjaga ja kaislaid täiskasvanud kallastega.

Jah, huvitavad on need Suursaare hallid kaljud, paiguti ürgeliselt terved ning puutumatud, paiguti murenenud ja lõhkised. Mõnes kohas jooksevad pikad praod üle kogu kaljuselja, mõnes kohas on suured pangad emakaljust eraldunud, teisal on aga kogu mass ühtlaselt tugev ning terve. Kõige rohkem on lahtisi kaljupanku rannas. Seal teevad kaljude lõhkumise teed lained ja külmad. Lained uhavad sügavad kaljupraod vett täis, mis külmaga jäätub. Pakasega jää paisub ja siis lõhkevad kaljupakud paukudes, nagu lastaks rannas kahureid.

Mida sügavamale sisesaarele jõuan, seda tihedamaks läheb mets. Paiguti küll hallid kaljuturjad, siis jälle männid. Aga teerada ei ole. Uitan kaljudel tunni, kaks — Haukavuorile välja ei jõua. Kuigi Suursaarelt välja ei pääse, kuid eksida võib siin küll. Võib-olla tammun kitsal alal ringi, silm ei ole harjunud kaljusel maastikul orienteeruma, seda enam, et maastiku äärjooned igal sammul muutuvad.

Nüüd jookseb mu juurde kaljunuki tagant must hülgekoer, varsti teine-kolmas, ja veidi aja pärast tuleb minuga kaasa viieteistpealine koertesalk. On teised õige sõbralikud loomad, ükski ei haugahta, nuusutavad küll, lakuvad ka käsi, kuid kurjust ei näita. Nüüd arvan, et olen kindlasti eksinud ja Kiiskinkülasse välja jõudnud, sest kust muidu see koertekari. Kuid küla ei ole kuski. Umbes pool tundi või veel enamgi sibavad koerad minuga kaasas käia, eksitavad mind ühelt kaljult teisele, siis kaovad üksteise järel kõik. Pärast saan teada, et need toredad hülgekoerad sageli võõrastega kaljudel luusimas käivad, rohkem aga omapead mööda saart ringi lasevad. Võib-olla on need kahtlased ning siira-viira käivad teerajad samblapinnal koerte tallatud, sest muid loomi siin nähtavasti ei ole.

Nüüd aga märkangi ühe männi küljes lauakest pealkirjaga: „Haukavuorile“. Siitsamast läheb üles ka väike teerada, mida võib terasemal silmitsemisel ühtlasest kaljust kuidagi ikka eraldada. Mäekülg on järsk ja libe, paiguti on kivitükkidest trepiastmed laotud, paiguti tuleb ennast üles vinnata kiduraist männijändrikest kinni haarates.

Haukavuori on kõrge järsk kallas, 140 m üle merepinna. Umbes pool sellest laskub alla järsu seinana, pool taandub pikkamööda mereni — ta on enam kui kaks korda kõrgem meie põhjaranniku paekaldast.

Vaatan kaljuservalt alla — järsk, sopiline sein, allapääsule ei ole mõeldagi. Ja ikka pean imestlema Suursaare mändide elujõudu ja kohastumisvõimet —- kuhu nad küll oma eluaseme on leidnud! Vaevalt meetrilaiune kaljunukk ulatub järsust seinast välja — juba on sinna mänd kasvanud, veidi jässakas, krobelise koorega, kidurgi, kuid elab ja kasvab, hoiab kramplikult kinni oma kaljunukist.

Siitsamast Haukavuori alt läheb läbi uus tee, mida ehitatakse kahe küla vahele. Selgesti on siia näha, kuidas kõrgemad kaljuseljakud on tee laiuselt läbi raiutud, teisal madalamad kohad kaljurahnudega ja kiviklibudega täidetud.

Kiiskinküla poolt tuleb hobune kaherattalise kaarikuga, millel on koormaks sõre kruus teetäiteks. Poistesalk jookseb kaasa — ja miks ei peakski jooksma, kui saarel on praegu ainult kolm hobust, kevadel ei olnud ühtki. Üks poiss on võtnud ohjad enda kätte ja sammub hobusejuhi kõrval nagu täismees, teised jooksevad kord kõrval, kord ees, vaadates ja tähele pannes, kuidas hobune astub, peaga noogutab ja sekka mõnikord puristab.

Koorem tühjendatakse kivide vahele, kuid sellest ei jää jälgegi, kogu liiv niriseb kivitükkide vahelt läbi nagu sõelapõhjast. Siia läheb täidet palju, see tee läheb neil midagi maksma.

Lasen silmad käia üle veevälja. Lõunataevas on selge, musta palistusena paistab silmapiiril Viru rand, hall pilv selle palistuse kohal ei ole muud kui Kunda vabriku suits. Põhja poolt on veidi udune, kuid siiski võib eraldada ähmasel mere tagapõhjal soome saarte siluette ja sopilist rannajoont. Nad näivad koguni nii lähedatena, et võtaks sõudepaadi ja laseks sinna välja mõne tunniga.

Aga meri ümberringi on täis aurikuid ja purjelaevu — loen korraga silmaringis neliteist suitsu ja viis purje. Suursaar asetseb Vene suure kaubatee ääres, muud mereteed Venel Soome lahes praegu ei ole — Peeter Suure raiutud aken Euroopasse on ahtakeseks jäänud. Ja kulgeb siit siis laevu läbi vahetpidamata, ükskõik, millal Haukavuorile tuled, päeval või öösi, ikka näed kümmekond laeva silmaringis. Nende tee käib läbi otse Suursaare külje alt, kilomeeter või paar rannast, mitte rohkem. Praegu kohtuvad Haukavuori all kaks suurt aurikut, üks Inglise, teine Vene lipu all; inglise aurik tuleb Leningradi poolt, vene oma siirdub sinna, mõlemad on kõvasti lastis. Suursaar on küll hea valvepost Soome lahes, ükski laev ei pääse siit nägemata mööda. Kui ilm selge, võib ära lugeda kõik läbiminevad laevad Soomest kuni Viru rannani, ainult piirituseviikingid mõistavad endid varjata. Imelik see ongi, et kõige parem piirivalvepunkt ühtlasi oli mõni aasta tagasi ka kõige tähtsamaks salapiirituse baasiks.


*

Vastu õhtut jõuan Kiiskinkülasse. See asetseb samuti kaljudevahelisel rannamadalikul nagu Suurkülagi, ainult laht küla ees on väiksem ja tormide vastu täiesti kaitseta. Seepärast viivadki Kiiskinküla mehed oma jaalad Suurküla lahte talvekorterisse või tõmbavad maale. Küla põhjaosa piirab kõrge metsik kalju, lõunaosa on madalam. Seal on ka ribake heinamaad madalas lohus, selle taga kerkib jälle vana tuttav hall graniit.

Tulen külasse põhja poolt. Õige raske on metsikut kaljukülge mööda alla ronida. Siin on paraja maja suurusi ja väiksemaid kaljupanku emakaljust lahti murdunud, osalt alla langenud, osalt kaljuküljele rippuma jäänud. Samasugused rahnud asetsevad rannas ja mereski. Paiguti on kaljurahnude vahel sügavad kuristikud, praod ja lõhed, aga männid, jonnakalt elujõulised soome männid ei jää kuhugi, siin nad kasvavad kaljukülgedel, lõhedes ja isegi lahtimurdunud rahnudel.

Kari poisse sagab rannal kaljurahnude vahel; osavalt nagu hirved hüppavad nad ühelt kaljupangalt teisele või peidavad endid kaljulõhedes. Nähtavasti on neil käsil mõni mäng — ühed peidavad endid kaljurahnude taha ja lõhedesse, teised luuravad ja püüavad. Kindlasti on see mõni meriröövlite või piiritusevedajate ja piirivalvurite mäng. Nüüd sulpsatab üks kaljurahnult vette, kuid sellest pole viga — varsti ilmub vee alt märg pea, pikad juuksesalgud silmil, mõni osav liigutus käte ja jalgadega, ja poiss ongi rannal. Kuid välja omal jõul siiski ei saa, vetikaist libedail kaljudel ei püsi jalg ega ole käel mingit pidet. Seltsimehed tulevad appi ja tirivad supleja välja lamedale kaljunukile. Poiss puristab korda paar, ja siis läheb mäng edasi. Nojaa, nii need julged kalurid, osavad hülgekütid ja kavalad salakaubavedajad kasvavad.

Varsti leian üles ka laevamehed, kellega Suursaarele sõitsin. Nad on kõik koos Vilho isa juures, istuvad punsiklaasi taga ja teevad Viru reisu arvet. Vilho on randa läinud teiste poistega mängima, aga valgepäine tütar mängib õues keksu.

Kodu on puhas ning rikkalikult sisustatud. Ja eht merimehe viisil: seinamaal on toodud Helsingist kunstikooli õpilastööde näituselt, vaip Turust, raadio Kotkast, mõned iluasjad Stokholmist, teised Riiast või ka Virust — kus laevaga on kunagi käidud, sealt on ikka midagi kaasa toodud.

Kas tänavu veel mõni reis ees on?

On küll. Tuleval nädalal sõidavad Viiburi, sealt Turusse, sügise poole tahaksid teha veel paar Viru-reisu. Tahetakse ikka niikaua seilata, kuni otsi leidub või meri lubab. See ju nende teenistus ja leib.

Talvel, siis on vist küll pikad puhkepäevad, tuleb kodus istuda?

Päris jõudepäevi on vähe, ikka on talitusi, ka kestab kalapüük seni kui meri vähegi lubab. Kevade poole talvel käivad hülgejahil. Vaat sinna peaksin kaasa tulema, seda peaksin nägema, hakkavad mehed elavaks muutudes jutustama. Seal oleks näha mõndagi huvitavat.

Hülgepüügile minnakse paatide ja eriliste kelkudega. Jääl tõstetakse paat kelgule ja lükatakse ees, lahvavees on kelk paadis. Paadil on purjeriidest katus peal, mille all päevade, vahel ka nädalate kaupa tuleb ööbida. Soojuseandjaks on petrooleumiahi või priimus. See kütab purjealuse nii soojaks, et kodus ahjutagune ka soojem ei ole.

Hülgepüük toimub samuti nagu meiegi randades. Hülgeid lastakse püssiga jäält, kuhu nad kevadeti hulgakaupa päikesepaistele soojendama tulevad. Teinekord jäädakse varitsema hülgeaugu juurde, mida kogu ümbruse jää on täis, sest hüljes hoiab kogu talve augu lahti, kus ta hingamas käib. Kui siis hüljes pea august välja pistab, et õhku ahmida, heidetakse talle nööriga varustatud kiskoda sisse. Haavatud hüljes kaob kogu odaga vee alla, püüdja laseb veidihaaval nööri järele. Mõne aja pärast tuleb haavatud loom jälle augu juurde hingama, saab aga uue oda kehasse. Nii kestab see, kuni hüljes verekaotusest nõrkeb või sureb, siis tõmmatakse ta välja.

Kõige metsikum ja halastamatum püügiviis on hülgepoja abil. Võetakse hülgepoeg, keda kerge on jäält kätte saada, pannakse kisuga varustatud õnge otsa ja heidetakse vette. Seal tuleb emahüljes ja poega päästa tahtes haarab ta kõvasti kaissu, sealjuures vajutab aga surmava õnge endale rindu…

See püügiviis on küll metsik ja halastamatu, vabandavad hülgepüüdjad, kuid mis seal teha. Juba need maailma asjad on nii seatud, et üks olend teist peab hävitama, et ise elada. Nii, jah, näib see seatud olevat. Ega merigi neile armuline ole, on see hülgepüükki pärinud mitme mehe elu.

Enamasti toimub püük kevadel jäälagunemise ajal. Siis sõida jäätükilt lahvavette ja sealt taas jää tükile, kord kelgus, kord paadis. Teinekord tõuseb tuul, ajab jääd liikuma, siis sõidad jäälaamiga kaugele merele, eksid tuulte meelevallas nädalate viisi. Tõuseb aga torm ja hakkab jäätükke lõhkuma, siis ei pääse sa oma väikese paadiga kuhugi, oled surmalaps. Paari aasta eest ajas tuul neid jäätükil Mahu randa. Pääsesid vaevalt surmasuust. Kaasavõetud toit lõppes otsa, piiritust ja petrooleumi polnud enam tilkagi. Tuli näljaga süüa toorest hülgeliha ja külmetada laguneval jäätükil — surm igal sammul silma ees.

Jah, nii see nende elu on, teevad mehed jutule lõpu, tuleb tööd teha, mõnikord hädaohtugi sattuda ja elu kaalule panna. Siis tühjendavad punsiklaasi ja lisavad juurde:

„Ja jääb aega väikesteks rõõmudeks ning mõnusaks jutuks.“

Perenaine hakkab lauda koristama, Vilho jookseb tuppa, vaatab kella ja paneb raadio käima — Helsingist peaks tulema lastetund.
068 Lounatkorkia.jpg

Lounatkorkia.

Õues näitavad mehed mulle hülgekelku, mis ripub räästa all seinal, viivad kuuri, kus ripuvad hülgeodad ja õnged, kõik piinlikult korras. Siis juhatavad teerajale, mis viib küla tagant Lounatkorkiale.

Mõninga eksimise järel jõuangi sinna. See on koonusekujuline kaljumägi, mille jalal asetseb saare suurim järv. Looklev teerada viib mäetippu, kuid sinna jõudes tabab sind suur pettumus: mäeküljed on nii tihedalt mändidega kaetud, et vaade saare kõrgeimast tipust ei ole kuigi avar. Siin-seal võid küll puude vahelt näha ribakese Viru randa või lapikese Soome käärusid, kuid vaadet üle kogu saare ja ümbritseva vetevälja ei saa kusagilt. Vanasti on siin mäetipul olnud vaatetorn, nüüd on see mädanenud ja maha langenud.

Tänan laevamehi lahke vastuvõtu ja hea jutu eest ning lahkun.

Luusin mõne aja mäetipul ja ronin kaljukülgedel, siis lahkun. On juba sume öö, kui jõuan tagasi Suurkülasse.


*

Järgmise päeva õhtul sõidab jälle üks silgujaala Kundasse. Sellega alustan tagasireisu. Istun kaua jaalapäras ja saadan silmadega üha kaugenevat kaljusaart, kuni see lõpuks suveöö hämarusse kaob.

1934.