Alutaguse metsades/Kaluritega Uhtju saarele

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

KALURITEGA UHTJU SAARELE

See ei olegi saar, vaid laidude rühm Kunda lahe vastas, kilomeetrit 18—20 rannast. Harilikult ei ole neid laidusid rannast näha, ainult ilmamuutuse eel kerkivad nad kõrgele ja peegelduvad taevarannal tumedate joontena. Uhtju tuli paistab küll randa, jõuad iga pilgutuse vahel parajasti lugeda neli.

Ühel päeval saan kaubale Eisma kaluritega, kes sõidavad Uhtju laidude piirkonda kalastama, et nad mu kaasa võtavad oma püügiretkele.

Varakult istun rannas kivil ja ootan ärasõitu. Kalurid võtavad võrgud vabedelt maha, köidavad kive külge ja korraldavad muud vajalist. Kõik see toimub peaaegu sõnalausumata, aeglaselt, mõõdukalt. Vanal Madisel on kustunud piip suunurgas, selle ta võtab aeg-ajalt suust, kui mõni asi kohe ei klapi, sülitab laias kaares kividele, paneb siis piibu teise suunurka ja vaikib jälle. Nähtavasti ei ole siin midagi, mille pärast maksaks sõna raisata. Madise pojapoeg Juhan, nelja- või viieteistkümne-aastane poiss, oskab samuti vaikides ja aeglaselt talitada nagu vanaisagi. Ta ongi täiesti vanaisa moodi, samasugused naeratavad silmad, kõrged põsenukid ja tugev lõug.
026 Paadikuurid Eisma rannal.jpg

Paadikuurid Eisma rannal.

Varsti ongi kõik valmis, võrguribid korrapäraselt paadis, veelähker ja toidukotid kohal. Juhan toob sületäie peenekslõhutud puid, asetab need käila ja küsib siis vanaisalt:

„Kas tikukarp kaasas?“

Vanaisa ei lausu sõnagi, lööb aga käega tasku pihta, kus krabiseb tikukarp.

Siis pean mina ronima paati. Mehed aga tõstavad üles määratu pikad saapasääred ja hakkavad paati vette tõukama. Rand on madal — sammu kaks- või kolmkümmend sulistavad mehed paadi kõrval, siis ei krigise paadikiil enam vastu põhjakive ja mehed ronivad paati. Siin märkan, et noor Juhan ei suuda kogu aja pidada õiget kaluristiili: kuna vanaisa ja teised paadiosanikud üle parda venivad aeglaselt, asetab Juhan käed paadiservale, tõmbab keha terasvedruna pingule ja viskab siis jalad üle ääre nagu akrobaat. Sealjuures otsib naeratusvine aset ta suunurkades, kuid ei leia paika ja kaob kohe, ainult silmadesse jääb helkima naeruläige.

027 Toolse lossivaremed.jpg

Toolse lossivaremed.

Vana Madis haarab tüüripuu kaenlasse ja hakkab juhtima, teised tõmbavad purjed üles. Puhub paras läänetuul, kiiresti lõikab paat laineid. Pean aru, kuidas meestega juttu sobitada, kuid alul ei taha see kuidagi minna. Noogutatakse ainult peaga või antakse ühesõnalisi vastuseid.

Aegamööda kaugeneb Eisma rand, hakkab paistma Rutja ja Karepa rannapalistus — ikka valge liivajoon ja tume metsasein. Nüüd paistavad Toolse lossi varemed — vana hall valvur seal neemeotsal. Juhan märkab, et silmitsen lossivaremeid, ja küsib äkki:

„Kas peaks tõsi olema, et Toolse lossi keldrist läheb maa-alune tee Rakvere lossi keldrisse?“

Seletan Juhanile, et see on vaevalt usutav. Vanades lossides oli küll maa-aluseid käike, kuid need lõppesid harilikult lähedal metsas. Nii pika maa-aluse käigu järele ei olnud tarvidustki. Küsitav, kas siin üldse säärast käiku on olnud.

„Kui vana see loss võiks olla?“ huvituvad nüüd ka teised.

Seletan, et üle nelja ja poole saja aasta. Edasi jutustan sellest, et siin Seljal või Lontovas olnud vanasti suur sadam, kust palju vilja välja veetud. Sadama kaitseks siis see loss ehitatudki.

„Kas on tõsi, et vanal ajal oli palju meriröövleid ja kas Toolse lossis ka elasid meriröövlid?“ pärib jälle Juhan.

„Meriröövleid oli küll, aga Toolse lossis nad ei elanud, võib-olla meriröövlite vastu ta ehitatigi.“

„Kas sa näed,“ arvab nüüd ka paadiosanik Kusta. „Kaua ta siis varemeis seisab?“

Mul on hea meel, et jutt hakkab sobima. Kõnelen sellest, kuidas Vene-Liivi sõja ajal rüütlid lossi maha jätsid venelasile ja ise Tallinna pagesid ja kuidas paarkümmend aastat hiljem Rootsi kindral tuli Viiburist üle Soome lahe jää ja lossi omakorda venelasilt ära võttis. Sellest ajast ta seisabki varemeis.

„Vaata aga, vaata,“ arvab jälle Kusta. „Ela siinsamas lähedal ega teagi, mis vanasti on olnud. Nüüd tarvitavad Toolse mehed lossikeldrit panipaigaks, hoiavad seal oma silgutünne ja kalakorve.“

Mõne aja sõidame taas vaikides. Nüüd paistab siia merele selgesti vahutav Pühakari, Kunda laht ja sadam ühes valge majakaga, üks aurik ja mõni purjekas reidil. Kõige selle taga heinamaariba ja tumeda müürina kõrge kallas. Üle kõige aga ulatuvad Kunda tsemendivabriku korstnad. Letipää neem vilgub lainete vahelt nagu valge joon, siis kaob meresinasse.

Mida kaugemale sõidame, seda enam tuhmuvad üksikasjad rannas ja seda selgemini joonistub taeva tagaseinal kõrge kalda siluett. Tean, et see kõrgeim kühm paremal on Korismännik ja too seal vasemal Malla mõis. Tean juba poisikesepõlvest, et need on esimesed merimärgid, mille järgi laevad võtavad kursi Kunda sadama peale.

Nüüd lahkub Kunda sadamast aurik, sõidab otse meie eest läbi ja kaobki varsti silmist. Eemal loksub üksik mootorpaat lainetel. On see mõni kalur või salakaubavedaja?

„Küllap on piiritusekuller,“ arvavad mehed muiates. „Vist siit Letipää või Kalvi kandist… ootab ööd.“

Hakkan ettevaatlikult pärima, kas ka nende mehed käivad salapiiritust vedamas, kas on huvitav, kas piirivalvega palju sekeldusi olnud? Kusta muigab — kes sellest siis kõneleb. On ehk nendegi rannast käidud, on ehk mõnegi uus maja selle sulisevaga ehitatud… kes sellest siis kõneleb. Ega praegu tasugi enam käia, Soomes isegi viin vabal müügil ja koduranda tuua — sellest ei tule midagi välja. Eks ole sekeldusi ja lahinguidki olnud piirivalvega… on mõni mees surmagi saanud… ei tasu vaeva.

Nüüd naeratab vana Madis, sülitab üle parda ja hakkab siis kõnelema nagu endamisi. Jah, nüüd aetakse suuri kasusid taga, peetakse lahinguid piirivalvega… Kui tema noor oli, siis veeti salakaupa rohkem lõbu pärast, oli hea meel, kui said piirivalvet tüssata, muud ei tahtnudki. Neid kasusid… neist ei küsitudki, aga veri hakkas isemoodi surisema, kui tulid pimedal ööl kohvi- või tikulaadungiga maale — kas läheb õnneks või ei lähe? Just kui kaardimängija — kas tuleb äss või ei tule? Kukuti mõnikord sisse ka, võeti hobune ja vanker ära ühes tikukoormaga. Ega sellest suurt kahju olnud, selle tarvis peetigi vanu setukaid ja vankrilogusid — las läheb. Trahvi maksis küla ühiselt. Kõik olid nagu ühte mütsi vandunud, keegi ei andnud teist üles. Nüüd lähevad mehed isekeskis riidu ja annavad üksteist üles.

Eks ükskord juhtus temal noorpõlves Vene ajal naljakas lugu. Tuldi tikulaadungiga Toolse all maale, öö oli pime, kõik näis hästi minevat. Kuid piirivalve oli haisu ninasse saanud, varsti teatati tulijaile, et luure on väljas. Mis sa tahad teha? Tema parajasti tikukoormaga kordoni all lepikus, kõik käigud ja teeharud piirivalve poolt sisse võetud. Selgesti oli kuulda, kuidas porutsik ise sõitis ratsahobusel kordonist alla just temast mööda. Tema seisab kadunud Loorensi Matiga koorma kõrval, süda väriseb mõlemal — kas läheb korda või ei lähe?

Viimaks märkavad sealsamas lepiku ääres mäekülje sees kordoni kartulikoobast — sinna tikukastid sisse! Mati ronis koopasse, tema andis kätte. Mõne minutiga oli koorem paigal. Siis ronisid mõlemad vankrisse, heitsid sinna küliti ja lasksid vanal ruunal sammuda just piirivalvurile peale. Ise ümisesid laulu. Varsti on soldat hobuse suu kõrval — stoi, pea kinni! Kust tulevad, kuhu lähevad ja mida veavad? — Kundast tulevad, salakaupa veavad. Otsitakse vanker läbi, kirutakse tulist kurja — ja lastakse minna. Järgmisel päeval tuhniti läbi kogu vald, kõik majad — ei midagi. Ja ometi nähti paati merel, teati kindlasti, et tikulaadung tuleb.

Pärast oli hea hooletu kordoni koopast tikke võtta ja vähehaaval müügile saata. Sügiseks muidugi vabastati kartulikoobas, et oleks piirivalvel, kuhu kartuleid panna.

Nii jah, veeti vanasti salakaupa! Kes siis välja läks suurte kasude peale, või kes hakkas lahinguid pidama! See oli mäng — kord võitis piirivalve, kord nemad. Omajagu julgust ja osavust ta nõudis ja… kavalat pead.

Vana Madis jutustab kõike seda pikkamööda ja rahuliku muigega, aeg-ajalt sülitab üle parda ja nihutab piibu ühest suunurgast teise. Aga ma näen, et silmad säravad ja käed värisevad erutusest tüüripuul. Nii ta võis noorena mängida huvitavat mängu piirivalvega, kus tuli kord võitjaks tema, kord piirivalve. Pojapoeg Juhan kuulab vanaisa juttu huviga, huuled kõvasti kokku pitsitatud ja silmad rahutult valvel. Kas on ta vanaisalt pärinud sama mängukire?

Nii juteldes kaob aeg. Varsti paistavadki meie ees madalad Uhtju saared, kolm-neli paljast liiva- ja kiviseljandikku vees. Vana Madis juhib paadi alul saartest mööda, nii kilomeetrit poolteist või paar põhja poole. Seal võetakse purjed maha ja hakatakse võrke sisse laskma. Juhan ja Kusta sõuavad, vana Madis ise hakkab harutama võrgukangast ja laseb seda osaval käel libiseda üle parda merre. Ja imelik küll! Võtab enne mütsi peast, vaatab korra taeva poole ning jätkab kogu aja tööd palja päi. Kas palus oma loomusele taeva õnnistust? Olen nii näinud maal vanaisasid külvi alustamas.

Võrgud sisse lastud, sõidetakse kõige suuremale laiule, kus asetseb neli-viis tühja onni. Need on õige lihtsad ja algelised ehitised, pooleldi maa sees, neid tarvitavad ainult kalurid püügi hooaegadel. Ühte säärasesse onni tuuakse moonakotid ja peenekslõhutud puud ning seatakse elamine sisse, nagu Juhan ütleb. Paat jääb alul rannal ankrusse, ööseks tõmmatakse see muidugi maale.

Teised jäävad onni juurde „elamist sisse seadma“, kuna mina lähen saart läbi käima.

Ega siin olegi midagi läbi käia. Saar paistab igale poole kogu ulatuses. See on umbes poole kilomeetri pikkune ja 200—300 meetri laiune kruusa- ja liivaseljandik meres. Liiv rannas on nii sõre ja täis peenikesi kive, et valus on käia palja jalu. Kuid ta on nii puhas ja puutumatu, et ei tahakski siia jätta inimese jälgi. Lained voolivad kaldaliiva iga tuulega isemoodi.

Kängitsen jalad ja teen ringi ümber saare. Ikka sama puhas liiv ja siledad kivid. Tasaselt rulluvad lained randa ja kaovad siis jälle. Taimestikku siin peaaegu ei olegi: kaks kidurat-kidurat mändi ja hõredalt teravaid leeterohtusid, nende vahel looklevad siin ja seal liivaherned.

Kogu saar aga kubiseb lindudest, kuhu aga lähed, seal tõusevad su eest lendu tiirud ja hakkavad vihaselt häälitsedes lendlema su pea kohal. Mõnes kohas on nad nii õelad, et tikuvad sulle nokaga vopsusid andma. Haaran siin ja seal pihutäie kruusa ja peletan kisajaid eemale.

Leiangi kohe nende õeluse põhjuse: kogu saar on täis nende pesi, pead astuma õige ettevaatlikult, et mitte tallata peale mõnele rohus takerduvale tiirupojale, kes sind märgates teeb paar hädist jooksusammu, siis aga jääb abitult kössitama leeterohus, oodates oma saatust. Mine nüüd ikka, rumal loom, mis sa kardad ja häälitsed nii hädiselt, ega ma sulle midagi tee! Ja teie, seal üleval, ärge kisage nii kurjasti ega roojastage vahetpidamata alla, mina teie poegadesse ei puutu! Tiirude haudumisaeg on juba möödas, harva leiad mõne pesa munadega, kuid abituid poegi on täis kogu saar.

Käin saare läbi risti ja põiki. Vaatlen tulepaaki, mis automaatselt pilgutab oma valvsat silma iga nelja sekundi tagant, püüan arvata välja nende kidurate mändide eluiga, siis aga jään jahmudes seisatama — viis risti. Viis lihtsat puuristi. Nimed peal ja uppumise aeg. Seisatan nende ristide ees kaua… „Mihkel Eiskop. Uppus 22. sept. 1930.“ Tekst on selge ja lihtne nagu Vana Testamendi salm, tõeline ja karm nagu elu.

Pärast saan teada kalureilt, et mehed uppusid kojusõidul ühel ilusal sügispäeval siinsamas saare lähedal, kilomeetrit pool või veidi enam rannast. Sõideti saarelt rahulikus ja rõõmsas meeleolus minema, jutustab vana Madis, ei olnudki tugevat tuult. Korraga sai paat nagu mingisuguse tõuke alt ja läks ümber. Nemad, rannasolijad, ruttasid küll kohe appi, kuid ei jõudnud päästa enam kedagi. Leidsid ainult kummulikäändunud paadi ja viis mütsi laineilt. Kuidas võis paat ümber minna, kui ei olnud tugevat tuultki? Ei tea, küllap sattusid veealuse kivi otsa, mis paadi ümber viis. Kõige kardetavam on paadile just säärane veealune kivi, mis sõidul kiili riivab, see viskab kohe paadi ümber. Imelik, et nad säärase kivi otsa pidid sattuma! Küllap oli see nende saatus, kus nad selle eest pääsesid, arvab vana Madis ja lükkab piibu ühest suunurgast teise.

Küsin lähemaid teateid saarte kohta. Vana Madis seletab, et see kõige suurem, kus praegu asume, on Uhtju saar. Neem või kividerida, mis põhja poolt saarest jookseb merre, on Hallisaar. Seal lähedal on meri sügav, suured hallid hülged käivad seal puhkamas. See laid siin Uhtju läheduses on Raudloo, too — Salamaa, sellest ida pool Sirgamadala, ilma suuremate kivideta kruusaseljandik.

Kogu see laidude rühm kuulus vanasti Kunda ja Selja mõisale. Kuidas need mõisade vahel jaotatud olid, seda tema ei tea. Aga seda teatakse küll praegugi jutustada, et kui vanasti mõni laev seal hukkus või meri midagi väärtuslikku randa uhtis, siis olid mõlema mõisa omanikud vana mereõiguse põhjal sealt saamas.

Nüüd sõidame Juhaniga naaberlaidudele, esiti Raudloole, pärast teistele. Need on samasugused kruusa- ja kivirühmad keset sinetavaid voogusid, nagu eelminegi, ainult palju väiksemad. Ühele nendest on mereloodijad ehitanud vaatetorni ja asetanud lipud, mille järgi toimetavad mere sügavuse mõõtmisi saarte ümbruskonnas. Seda tööd teevad nad juba kevadest saadik, teab Juhan kõnelda. Sõidavad igal hommikul Rutjalt siia, toimetavad mõõtmisi ja lahkuvad siis jälle.

Parajasti sõidabki randa mereloodijate paat. Teen nendega kaasa ühe sõidu merele. Neli meest istuvad aerudel ja sõuavad aeglases taktis, üks nendest loeb aerulööke ja hõikab aeg-ajalt: „Viis! kümme! kakskümmend!“ Iga kord heidab siis loodija, kes seisab käilas, loe vette ja hüüab omakorda kaptenile: „Kaheksa! Kümme! Põhjas suured kivid! Savi!“ Kapten istub päras, hoiab kaenlas tüüripuud ja märgib oma raamatusse loodija poolt hüütud arvud. Teatava maa järel määrab kapten ise sekstandiga asukoha ja kirjutab andmed raamatusse.

Nii kestab ühetooniline töö vahetpidamata. Teatava sügavuseni jõutud, pöördutakse ümber, asutakse saarel olevate lippude järgi teisele joonele ja jätkatakse mõõtmist. Istun kapteni kõrval, vaatlen taevast ja pilvi.


*

Vastu õhtut sõidame Juhaniga tagasi suuremale saarele. Teised tulevad vastu, ühisel jõul tõmbame paadi rannale. Onni ette kivide vahele on tuli tehtud, Kusta küpsetab kartuleid. Siis seab Juhan sinnasamasse korda magamisaseme, lahutab alla purje, mis tal selle tarvis lahti võetud ja paadist kaasa toodud. Onni ei taha keegi pugeda, sest öö tõotab tulla vaikne ja soe. Päike vajub merre, jättes veepinnale punase virvenduse. Tuuleõhk raugeb, lained jäävad uniseks.

Sööme õhtust. Siis toetub vana Madis seljaga vastu kivi ja paneb piibu käima. Teeb seda täna vist esimest korda, ehk tal küll piip hommikust saadik suunurgas. Püüan alustada juttu, küsin teateid nende viie risti kohta. Madis jutustab lühidalt ja selgelt. Nii ja nii oli — eks see ole nende saatus. Kas on ta ise siin läheduses olnud merehädas, kas on siia teisigi uppunud? „Eks ole oldud tormis mitmes ja mitmes kohas,“ tuletab Madis vanu asju meelde. „Pika elu jooksul on juhtunud mõndagi.“ Paneb uue piibutäie käima ja hakkab siis heietama mälestusi, nii… omaette.

Jah, eks ole siia Uhtju ümbrusse uppunud teisigi kalamehi. Juba tema isa teadis kõnelda… Aga see Uhtju saar ongi ju vana jutu järgi kalamehe naise haud.

Vanaviisi jutt räägib, et vanasti elanud Letipääl noor kalamees — Selime olnud nimi — oma noore naisega. Naise nimi olnud Uhtija. Nojaa, elanud seal ja käinud kahekesi merel kalu püüdmas. Väga õnnelikult elanud. Kord sügisel sattunud tormi kätte… löönud paadi ümber… Mees ujunud küll Letipääle välja, aga noort Uhtijat pole suutnud päästa, see uppunud siia praeguste Uhtju saarte kohale.

Mehel oli naisest kahju, ilus noor naine oli. Hakkas siis mees naisele merre hauaküngast ehitama, vedas Letipäält paadiga liiva ja kive sinna kohta, kuhu naine uppus. Vedas ja vedas, kuni täitis mere ja hauaküngas ulatus vee alt välja. Siis oli aga mees juba vana ja suri ühel päeval oma naise hauakünkal… Sedaviisi see saar saigi. Pärast hakati teda kutsuma uppunud naise järgi Uhtju saareks. Jah, eluaja ehitas oma naisele hauaküngast…

Võib-olla on Salamaa saar saanud oma nime Selimest. Nüüd on siin need viis risti. Eks ta ole nüüd kalmukünkaks ka teistele. Tema noorpõlves hukkus siia karile üks taani purjekas, keegi ei pääsenud. Kuidas kellegi saatus on.

Kadunud Eiskopi Mihkliga — nad on temaga üheealised — olid ühel sügisel viis päeva saarel paigal, torm ei lasknud tagasi. Toidumoona oli napilt kaasas, see lõppes juba teisel päeval… Joogivett tuli püüda laialilaotatud purjega vihmapiiskadest. Poleks olnud neidsamu liivaherneid, oleksid nad kindlasti jäänud siia Selimele ja Uhtijale seltsiks. Liivahernestega toitsid endid kõik need päevad, kuni rauges torm ja pääsesid minema.

Olid siis mõlemad alles noored, Mihklilt kuulis siinsamas seda vanaviisi juttu esimest korda. Sinna Uhtija juurde Mihkel siis läks vanas põlves… nüüd on siin puurist… Kuidas kellegi saatus on.

Vana Madis vaikib, koputab piibu tühjaks ja poeb purjeääre alla. Ei julge teda enam kõnetada. Tõusen kivilt ja sammun randa. Uniselt loksuvad lained kivide vahel. Kunda ja Uhtju tulepaagid pilgutavad teineteisele silmi. Tiirud puhkavad kõrges leeterohus. On nii vaikne siin Uhtija kalmukünkal.

Lähen tagasi onni juurde. Rahulikult puhkavad Madis ja Kusta, kuna noor Juhan kõneleb unes. Heidan purjele, võtan palitu peale ja sulen silmad. Ööhäälte suigutusel uinun.

Hommikul oleme varakult jalul. Päike tõuseb otse merest ja hõbetab laia veevälja. Võtame võrgud välja ja alustame tagasisõitu. Koduteel mõtlen:

„Oleks mul siin väike majake, põgeneksin igal suvel siia mõneks ajaks, elaksin üksi oma mõtetega nagu Robinson kaugel saarel.“

1932.