Alutaguse metsades/Oonurme
OONURME.
Pärast „päevapuhkust“ sõidabki sõber minuga kaasa. Meie tee viib hobuseraua-kujuliselt läbi Alutaguse kõrveala: Tudulinnast Oonurme—Tudu—Roela—Paasvere kaudu Avinurmele. Sellelt teelt kavatseme teha põikeid kõrvale mõnesse metsatallu ja põlisesse laande.
Praegu läbib seda maa-ala kõva maantee — enam-vähem sirge siht, kõrge teetamm ja kumer profiil. See tee ehitati siia aasta viieteistkümne eest, tuletab sõber meelde. Enne käis siit harilik metsatee, mõnes kohas hagudega, mõnes kohas puupakkudega täidetud ning sillutatud, suuremalt jaolt aga hoopis tegemata ja vihmasel ajal läbipääsematu. Siis pääsesid Oonurme elanikud Tudulinna kirikusse ainult palja jalu veest läbi sumbates, kuna kingad olid käe otsas. Surnukirst seoti köitega kahe ratsahobuse vahele ja toimetati nii surnuaiale.
Siin kuski oli ta kord viieteistkümne aasta eest hädas. Tahtis sõita ratsahobusel Oonurme, sest vankriga ei olnud lootustki läbi pääseda. Sügisene vihm oli teed põhjatuks teinud ja pakud üle ujutanud, ratsahobusegagi ei pääsenud läbi. Siin ta siis jändas ning mässas tümas, ei pääsenud läbi, pidi tagasi pöörduma.
Nüüd hakkavad tollest vanast teest jäljedki kaduma, ainult paiguti võib näha uue tee kõrval vana tee lookeid ja kõverusi, milles rööpad kinni kasvanud, sillutuspakud kas mädanenud või mutta vajunud.
Nüüd sõidab seda teed mööda omnibus Tudulinna ja Rakvere vahet ja mõne aja pärast kaob vanast teest viimne jälg. Kaob ajamerre taas tükike vana Alutagust, saab sellest lastele jutustada nagu imeasjast. Sõber arvab, et asundustalude kõrval on teevõrgu loomine ja korraldamine üks meie iseseisvuse suursaavutisi. Seda tuntakse siin kõrvenurgas paremini kui mujal.
Mõne aja pärast jõuame Oonurme. See on suur küla tee ääres. Taluhooned on siin pikad, pikemad kui kuski mujal olen näinud, sageli kahe ja kolme korstnaga. Tudulinnas olid kõrvalhooned eranditult elamuist lahus, siin on aga kõik kokku tõmmatud ühe katuse alla. Selgub siiski, et talumajad ei ole pikaks veninud kõrvalhoonete arvel, need on harilikud — rehetuba, rehealune ja aganik, pikkust annavad juurde suured kambrid ja avar köök. Rehetubagi on suur ja valge, siin tehti puutööd, oli siingi meestel tähtsaks lisatööks kodune käsitöö.
Tee ääres poes peatudes ja üht-teist pärides selgub, et siin on koolijuhatajaks minu vana tuttav — endine Rakvere seminari õpilane. Uus koolimaja on sealsamas poe kõrval, ja ma ei jäta vana tuttavat külastamata, seda enam, et tean ta olevat siit kandi mehi.
Õpetaja laseb kõigepealt kohvi keeta. See on vana Alutaguse komme, et külalist söömata ära ei lasta, seda peetakse juba vanast ajast, isegi üksikuis metsaperedes, ja tema ei taha sellest kuidagi mööda minna.
Kui siis kohvilauas selgub, mis otstarbel ma reisin, vangutab õpetajagi pead ja ütleb, et olen oma reisuga vähemalt kakskümmend aastat hiljaks jäänud — vana Alutagust ei ole enam, see elab veel mälestusis ja pärimusis, isegi metsaperede omapära hakkab kaduma. Täpselt needsamad sõnad, mis ütles Tudulinnagi sõber. Nähtavasti on igal pool huvitavamad ajad möödas. Jääb ainult lohutuda sellega, et kord ka praegune aeg möödub, küllap siis tulevased põlved leiavad selle huvitava olevat ja kahetsevad, et ta on möödas.
Õpetaja hakkab meenutama, et tema poisikesepõlves, aastat kakskümmend, kakskümmend viis tagasi, olid Tudu, Oonurme, Tudulinna ja ümberkaudsed metsapered omaette nurgakesed, muust maailmast eraldatud. Enamik teedest oli täidetud hagudega ja puupakkudega, kevadine suurvesi ujutas teed üle, siis võisid läbi pääseda ainult säärsaabastega või ratsahobusega, sageli ei saanud muidu, kui tuli palja jalu üle põlve vees sumbata. Tema mäletab, kuidas Tudu ja Oonurme elanikud Tudulinnas kirikus käisid — ikka ratsahobusega või palja jalu. Kiriku lähedal pandi kingad jalga.
Suvel elati vaikselt omaette taludes ja tehti suviseid töid. Suur osa suvest kulus heinategemiseks, sest loomi peeti palju ja nende ületalve pidamiseks tuli palju metsaheina teha. Ega olnud see heinategu sugugi kerge vesiseil heinamail. Sageli veeti saod enese järel hagude peal kokku. Karjast saadi head tulu, mitte küll piima ja või müügist nagu praegu, vaid müügiartiklid olid elusloomad ise. Igal sügisel aeti Narva ja sageli Peterburigi suured karjad loomi. Võid oli palju, seda ei jõutud oma perega äragi süüa, müügile oli raske toimetada, sellega määriti vankreidki.
Küllaltki omapärane oli nende suletud külade ühiselu. Siin võis veel hiljaaegu näha jäänuseid vanast suurperekonnast, kus vanaisa valitsuse all ühes leibkonnas elasid pojad oma naiste ja lastega, mõni kakskümmend ja rohkemgi hinge ühes talus. Kõik tööd tehti ühiselt, kõik varad olid ühised, ainult väiksemaid ehteasju ja „poekraami“ muretses igaüks ise oma maitse järgi nn. kasurahaga.
Selline patriarhaalne kord valitses kogu küla ühiskonnas, kus mitmedki tööd tehti ühiselt, kas kogu külaga või naabrus- ja sugulaskonna rühmades. Ja sugulased olid kogu küla elanikud läbisegi kõik, sest abielluti ikka enamasti oma küla neiude ja noormeestega.
Sellistest töödest mäletab õpetaja esmajoones sõnnikuvedu, mis korraldati külas või talude rühmade vahel ühiselt: ühel päeval ühes talus, siis teises ja kolmandas, — niikaua kui kõigil läbi. Need ühistöö või talgute päevad olid omamoodi pidupäevad, milleks tehti koduõlut, toodi viina, valmistati paremaid toite jne. Harilikult kulus selliste tööde juures pool päeva naljaheitmiseks ja lõbustusiks — vanade kommete järgi. Seda kommet ta mäletab, et väimees pidi talu sealaudast sõnniku välja ajama. Edasi oli veel kombeks tööde lõpetamise puhul, näit. heinatöö või lõikuse ajal teistele appi minna, kui oma töö enne valmis sai. Muidugi toimus seegi abistamine vastastikku tasuta ja lõppes pidustusega.
Talvel, kui teeolud paremad, oli ka liiklemine väljapoole elavam. Paljud mehed käisid metsatöödel, enamasti vedudes, teised rändasid vokikoormatega ringi. Hilisemal ajal tuli juurde uus tööharu — tünnivitste valmistamine Kunda ja Aseri tsemendivabrikutele. Kogu talve valmistati taludes kogu perega tünnivitsu, mida siis ühiselt käidi kohale viimas — enamasti viimaste reeteede aegu.
Talvel tehti muidugi kõik linnareisud. Toodi kogu aastaks koju kaks-kolm kotti soola, mitu pead suhkrut, kott peenjahu, rauda, saapaid ja muud väiksemat poekraami. Saapaid muidugi kirikuskäimiseks, kuna igapäevne jalanõu oli viisk ja pastel.
Üksikute metsaperede elu oli suvel muidugi veel kinnisem ning suletum, kuna talvel metsaperede mehed liikusid laialt metsatöödel ja jahiretkedelgi. Oonurme ja Tudulinna metsaperede mehed olid laialt kuulsad jahimehed. Küllap see aastat kolm- või nelikümmend tagasi võis anda omajagu tulugi. Talvel kütiti peamiselt karusloomi: rebaseid, nugiseid jt., kelle nahad linna mütsikaupmeestele ja kasukseppadele edasi müüdi. Müügiks lasti ka linde, laanepüüsid ja tetri. Suvel olid suuremaiks jahiloomiks põder ja metskits. Metsaperedes olevat igal pool aasta läbi olnud suitsutatud põdraliha, mida leivata söödi ja millele hapupiima peale rüübati.
Põdrajahil käidi ikka kahe-kolmekesi koos, kaugemad retked võeti ette viie-kuuekesi. Minu isa teadis jahimehi, kes oma eluajal 20—30 põtra lasknud. Võib-olla elab neist jahimehist mõni praegugi vanataadina kuski metsaperes.
Nüüd ei ole jahil enam seda tähtsust. Võib-olla mõni salaja laseb metskitse või põdragi — metsavahid on kaugel, ja enne kui nad pärale peaksid jõudma, on hävitatud viimne jälg, peidetud liha ja nahk. Ega mõisnikkudegi ajal põdrajaht lubatud olnud, harrastati aina salaküttimist. Tehti küll haaranguid ja läbiotsimisi, kuid harilikult ei leitud midagi, naaber naabrit üles ei andnud.
Harilikult käidi jahiretkedel maskeeritult — valehabemega ja võõrapäraselt riietatult —, et metsavahid ja mõisamehed ära ei tunneks. Võõrastes metsades jahti pidades ei hoidutudki metsavahtidest kõrvale, vaid kästi neid ilusasti ja heaga ära minna. Kord olevat üks metsavaht vastu hakanud ega ole ära läinud, siis võetud talt ära tubakakott, püssirohusarv ja muud jahitarbed, püss jäetud küll alles. Kui metsavaht selle peale on sunnitud olnud eemale lonkima, hüütud talle järele, et ärgu ta enam teinekord meestele vastu hakaku ega asjata pahandusi tehku. Ja pole see metsavaht pärast enam midagi kuulnud ega näinud salaküttijaist, alati osanud õigel ajal kaduda. Mõne metsavahiga ei saadud nii kergesti hakkama, üldiselt aga armastasid metsavahid metsaperede küttijatele läbi viie sõrme vaadata.
„Suuremad jahiajad ja kangemad jahimehed olid muidugi enam kui poolsada aastat tagasi,“ lõpetab õpetaja jutu. „Minu vanaisa teadis kõnelda jahimeestest, kes karudega rinnutsi kokku läksid — tema jutu järgi olevat vanema põlve meestel jõudu palju rohkem olnud kui praegusel ajal. Üks mees käinud alati palja jalu jahil ja kiidelnud, et küll tal on head saapad: „Tallanahk on päris hüva, aga pealisnahk veidi rabe.““
Nüüd hakkab see metsaperede omapära kaduma, lisandab õpetaja nagu kahetsedes, õieti ta ongi kadunud. Sonda—Mustvee raudtee, uus maantee ja muudki tingimused on välismaailma kättesaadavaks teinud, ei saada enam elada omapärast suletud elu. Veidihaaval kaovad metsad, nende asemele tulevad põllud ja heinamaad.
Üksikud soosaared on nende metsaperede asupaigad, pangu me tähele, et siinseis kohanimedeski esineb „saar“ mitmesuguseis ühendeis, näit. Peresaare, Luisaare, Saksasaare jt. Nojaa, on praegugi mõni üksik talu soosaarel, millel väljapääsuteeks on vaid heinamaaserv, metsaalune rada, läbitud kohati sookaelte ja ojadega. Tema on käinud alles hiljuti ühes metsakülas, mis asetseb suurest teest kilomeetrit kolm eemal ja kus oli neli talu. Ligi pool maad tuli käia mööda purdeid, mis olid pandud kõrgemate küngaste otsa, puukändudele ja köidetud isegi puutüvede külge. Neid purdeid mööda saab liikuda ainult jala, väikese pakiga või kandamiga, tasakaalu hoidmiseks tuleb tarvitada pikka latti.
Nüüd kaevavad sama metsaküla mehed ühisel jõul kraavi suure teeni, selle kaldale tuleb kuiv jalgrada, mida mööda jalgrattaga võib sõita. Läheb veel mõni aasta, kaevatakse ka teine kraav, sillutatakse ja täidetakse teed, nii et hobusekoormagagi võib igal ajal välja pääseda. Siis ei ole see asula enam suletud metsaküla.
Ja huvi metsast väljapääsemise vastu on suur. Tema teab paljusid metsaperesid, kus on jalgratas, ehk seda küll mõnigi kilomeeter tuleb kanda purdel või ajada kõrval, enne kui sõita saab. Mõnes metsaperes on tema teada raadiogi, mis toob maailma koju! Ei peeta raskeks akumulaatorit omnibusejuhiga linna laadida saata. Ka seltskondlikkude ühisürituste vastu on metsaperedel sageli suurem huvi kui väliskülade elanikel.
*
Minu reisukavas on ka ühe metsapere külastamine. Õpetaja ja mu reisukaaslane valivad selleks välja ühe kaugema, kust väljapääs suurele teele veel raske ja kuhu välismaailm pole jõudnud tungida.
Edasi soovitab õpetaja tingimata külastada Peresaart, kus põlismetsa põue praegu luuakse uut asundust. Sinna lubab isegi kaasa tulla, kuna metsaperesse käik tehku me kahekesi.