Alutaguse metsades/Tudulinna
TUDULINNA.
Tudulinnas kohtan kohe esimesel sammul täiesti ootamata vana tuttavat ja sõjaseltsimeest, kellega üheskoos külmetasime Karpaatides ja tammusime Rumeenia väljadel, ka Vabadussõjas kohtusime mõnikord. Ta väljub poest ja hüüab mind nimepidi, vana tuttava sõjaaegse hüüdnimega. Vaatan ja tunnistan — ta on ikka endine, väikeselt rõõmsailmeline, veidi unistav. Ainult peenikesi kortse on silmanurkadesse siginud.
Tervitused hulga aja tagant, esimesed küsimused üksteise peale: kust tulen, milline saatus mu siia toonud, kuidas elan?
Ma teadsin, et ta elab siin kuski Alutaguse kandis, ta kõneles kaevikuis sageli oma kaugest kodust, metsadest ja soodest — ihkas sinna tagasi. Siia tagasi ta on tulnudki, hüljates kõik pakutavad kohad pealinnas, mida Vabariigi algupäevil nii kerge oli saada. Peab siin oma isatalu ega mõtlegi kodukohast lahkuda.
Jutustan talle, et teen ringreisu kodumaal, eriti olen huvitatud Alutaguse kõrvenurgast, mille omapärasest elust juba poisikesena nii palju kuulsin. Tahaksin seda eraldatud maanurka lähemalt vaadelda ja kuuldud mälestusi elustada.
Sõber naeratab:
„Kas sa nüüd küll seda omapärast elu enam leiad, millest kuuldused sinu poisikesepõlves välismaailma ulatusid, selles kahtlen. Elu on omasoodu edasi läinud ja siia kõrvenurkagi muudatusi toonud. Meie ei ole enam välismaailmast eraldatud nurgake. Uued teed, raadio, ajalehed — need on välismaailma meile kättesaadavaks teinud. Oleksid pidanud vähemalt kakskümmend aastat varem tulema, kuid ole terve tulemast nüüdki, ehk leiame veel kuski soosaarel üksiktalu, kus võid näha vana aja jälgi.“
„Pole viga,“ lausun omalt poolt, „elu pole muuseum, et ta muutumatuna püsib, elu peabki edasi minema. Olen tee peal juba õpetust saanud, vanade aegade tagakurtmisi kuulnud ja uue elu paratamatut läbimurdmist näinud.“
Nii lepimegi vana sõjaseltsimehega kokku, et vaatame esiteks tema kodukoha alevikku ja heidame ka pilgu selle omapärasesse minevikku, niipalju kui see võimalikuks osutub. Temal on praegu töövaheaeg, sõidab meelsasti minuga päeva kaks-kolm kaasa, kuid kõigepealt pean siin päevapuhkuse tegema. Nii oli meil ju vanasti Rumeeniaski — kaks päeva rännakuid, siis päevapuhkus. Naerame mõlemad vanu mälestusi elustades ja sammume edasi. Siis jääb aga sõber äkki seisma ja küsib eksamineerides:
„Kas sa tead täpselt, kus sa praegu oled?“
Ma ei mõista seda küsimust, protestin:
„Miks ei tea, Tudulinnas olen. Või on talle vahepeal uus nimi antud?“
„Kas sa mitte Tudus ei ole?“
„Kuidas Tudu? Tudu on ju siit veel tükk maad edasi.“
Nüüd naerab mu kaaslane rõõmsalt:
„See on hea, et sa seda tead ja vahet oskad teha. Seal välismaailmas — kui tarvitada veel seda vana sõna — ei tehta sageli vahet Tudu ja Tudulinna vahel, arvatakse, et on üks ja seesama. Isegi ametiasutised Tallinnas samastavad need kaks asulat.“
„Mis sa siis minust õige arvad,“ protestin veelgi. „Kodumaa maateadust ma veidi ikka peaksin teadma — juba oma ameti pärast. Pealegi sõidan, kaardid paunas.“
„Siis on kõik korras,“ heidab sõber käega ja viib jutu mujale. „Vaatame siis seda Tudulinnat lähemalt.“
Tudulinna ei jätagi küla muljet, pigemini näib ta alevina või väikese linnana. Majad on tänava ääres, elamud eranditult kõrvalhooneist lahus, paljud isegi kahekordsed. Puhtus ja kord näib valitsevat tudulinlaste kodude ümber, mõne talu ümber on suured vanad viljapuuaiad, teiste lähedal on nad asutamisel.
Sõber viib mu küla taha linnamäele, kus avaneb ilus vaade külale ja jõele. Küla ümber korralikult haritud põllud, eemalt paistavad mõned tuuleveskid, kõike seda piirab tumeda müürina suur mets, Alutaguse laas.
Siis hakkab ta käima talust tallu ja veab mind endaga kaasa. Tema talu ei olegi Tudulinnas, vaid asetseb mõni kilomeeter külast väljas. Ta tuli siia asjatalituse pärast, on mingisugune ühisüritus, seotud ühingupoega või pangaga. Seepärast ka need käigud, mida ma meelsasti kaasa teen, sest nii avaneb mul võimalus näha nende kodusid seestpoolt.
Ja selgub üllatavalt, et Tudulinna on Virumaa kultuurseim paik. Rikkaim ta küll ei ole, olen suuremat jõukust näinud Pandivere kõrgala taludes ja mõnes rannakülas, kus rikkus on saadud merel seigeldes, kuid nii kõrget kodukultuuri pole näinud kusagil. Elamud on nelja-viietoalised, puhtad ja lihtsalt, kuid — tahaks öelda — stiilselt sisustatud. Kodukootud vaibad ja kardinad, omatehtud mööbel… Näib, et linnamaitse ei ole siia sisse tunginud võõrkehana, kõik kodude sisustus on omaette aegade jooksul välja arenenud ja omapärase vormi võtnud. Tal on olnud aega pikkamööda ning omaette areneda ja labastavat linnamõju vältida, sest ühenduse pidamine välismaailmaga oli kuni viimase ajani kitsendatud. Ja mis aegade jooksul välismõjudest vastu võetigi, see loodi ümber ja sulatati kokku koduse omapäraga.
Mäletan, et paari aasta eest külastasin üht sisemaa jõukat talu, kus oli rikkust palju, kuid kodukultuuri vähe. Söögitoas oli uhkelt poleeritud puhvetikapp, mille otsa oli pandud painapakult võetud look kuivama. Saalis oli kallis tiibklaver, kuid see ei olnud mängimiseks, selle peal vedelesid üliõpilasest tütre puudritopsid ja pleekimast toodud kangad, kuna saali pehmele mööblile olid laiali laotud lõngavihid ja lappimiseks väljavalitud pesu.
Tudulinnas ei näinud midagi sellesarnast. Siingi on klavereid, ja nad sobivad siia kodudesse. Ühes talus nägin vanamoelist orelit, kus peremees ise kirikulaule mängis. On orelimängu omal ajal Iisaku kihelkonnakoolis õppinud. Selgub, et sel kihelkonnakoolil on ümbrusele suur mõju olnud. Paljud vanemad või keskealised peremehed ja -naised on seal oma hariduse saanud. Nüüd muidugi on lapsi keskkoolides ja ülikooliski.
Kui viimaks sõbraga kõik käigud tehtud, sammume mööda teed tema kodu poole. Tõukan ratast kõrval ja vaikin.
„Sa vaikid,“ ütleb sõber, „oled pettunud, et ei leia enam endisi vokimeistreid, regede, toolide ja tünnivitste tegijaid?“
„Mis nüüd seda… aga kultuuri on teil palju, omapärast kodukultuuri. Päris kahju hakkab, et teil välismaailmaga läbikäimine praegu nii hõlpsaks saanud… Kardan, et mõne aja pärast see omapära kaob, suhtlemine nivelleerib ja hävitab omapära. Näed isegi — raadioantennid on katusel, vanaperemehe orelimängu sekka kostab naabermaja aknast raadio mustlasmuusikat ja šlaagereid, need on ühised üle maa. Vaata — karjaplika tuleb koplist loomadega ja kõõrutab laulda: „Mets mühiseb ja kägu kuk’ma jääb.“ Selle viisi on kindlasti raadio levitanud.“
Sõber patsutab mulle heatahtlikult õlale ja lausub:
„Meie oleme kogu aja ihanud siit metsast välja, sina ihkad siia tagasi, vanasse aega tagasi. Oled vanaks jäänud, vennas, või linnast tüdinud? Seal on hea, kus meid ei ole. Pool aastat, ütleme aasta elaksid küll kuski metsaidüllis, siis ihkaksid tagasi linna… asfalt-teedele, raadio juurde, kino juurde. Lase meid raadiogi kaudu osa saada sellest, mis on ühine kõigile, oma eluks jääb aega üle veel küll ja küll.“
Nii me kõneleme ja targutame, kuni jõuame sõbra tallu. Noor perenaine, sõbra abikaasa, võtab parajasti koplist tulnud karja vastu, paar valgepäist tütarlast mängivad rohuaia väraval, kuna seitsme- või kaheksa-aastane poiss on sidunud endale kepi vööle mõõgaks ja marsib mööda õue. Need on sõbra lapsed. Vana peremees talitab sauna juures, mis asetseb talu hoonetest eemal kopli nurgas.
Siingi kahe korstnaga elamu teistest hoonetest lahus, kuna majapidamishooned moodustavad õue ümber korrapärase nelinurga. Rohuaed on suur ja puud täiskasvanud. Elumaja sisaldab viis koduselt ning mugavalt sisustatud tuba ja köögi. Üks nurgatuba on töötoaks, siin on höövelpink, saed ja peitlid seinal ning vana treipink seina ääres.
„See on vana mälestus tollest ajast, mil siingi talus tehti vokke,“ lööb sõber käega hooratta pihta. „Nüüd on see minevik, mitte ainult siin, vaid kogu Tudulinnas.“
Toad läbi vaadatud, jätab sõber mu üksi, öeldes, et tehku ma end siin koduseks, tema aitab õhtuste talituste juures. Pärast lähme sauna ja alles siis võivad need päris jutud alata.
Kõnnin õues ringi, käin rohuaias ja püüan juttu sobitada sõbra pojaga. Poiss on esiteks umbusklik, vaatab mind altkulmu põrnitades ja läheb uuesti marssima. Kui ma aga hakkan pajuvilet tegema, tuleb väikemees mu juurde ja pärib kohe:
„Mis sa sellest nüüd teed?“
Nüüd sobib ka jutt. Ja selgub kohe, et ta ei tahagi siia tallu peremeheks jääda, eks Jaan jää, kes praegu talitab karjaaias, tema läheb sõjaväkke ja hakkab kindral Laidoneriks. Isa oli ka sõjamees, mõõk ripub praegu riideaidas seinal; isa kindraliks ei tahtnud hakata. Kaitseliidus on küll pealik, kaitseliidu püss on magamistoas seinal, kuid sellega tema lasta ei või enne kui suureks saab.
„Kas sina ka sõjamees oled olnud?“
„Olin küll, isaga ühes olime sõjas.“
„Ja kindraliks ei tahtnud hakata?“
„Nagu näed — ei tahtnud.“
„Ilmaaegu! Rumal olid, et ei tahtnud. Kus sa siis nüüd elad ja mis teed?“
Kui selgub, et elan linnas, hakatakse pärima, kui suured majad on linnas, kas nii suured nagu nende maja.
„On suuremaidki.“
„Kas nii suured nagu meie maja, tallid ja aidad kokku?“
„Nii suured ehk on.“
„Kas veel suuremaid on?“
„Küllap on.“
„Kas nii suuri maju on, nagu kõik Tudulinna majad kokku?“
„Nii suuri küll vist ei ole.“
Siis lubab see väikemees kindraliks saades ise nii suure maja ehitada. Siis on tema etem mees kui Jaan siin kodus ja rammu on tal siis ka rohkem. Kas ma seda tean, et tema nimi on Ants?
Vahepeal saan pajupilli valmis. Ants haarab selle kohe enda kätte, läheb jälle marssima ja hakkab sõjasarve puhuma — pajupillist on saanud sõjasarv.
Nüüd tuleb vanaperemees saunast ja teatab, et kõik on valmis ja ving välja löödud. Teeme tubli Alutaguse sauna. Jaan on nagu täismees, ajab jalad laval püsti ja vihtleb nagu elupõline saunataja. Kindral Ants aga hakkab virisema, kui isa ta pead peseb ja seep sealjuures silma läheb.
„Ära nuta,“ püüan poissi rahustada. „Vaata, kui sinust sõjamees saab, siis võib sõjas püssirohusuits silma minna — pead harjuma. Kes siis kohe nutma hakkab.“
„Püssirohusuits polegi nii kibe,“ on poiss pahur endiselt, „ise oled sõjas käinud ja ei tea sedagi. Sa ei tea vist seda ka, et sõduritel polegi vaja ennast pesta. On mitu nädalat sõjas pesemata. Alles siis, kui tulevad seljataha puhkusele, saavad pihuga vett silmile panna. Seepi neil ei olegi… Sa ei tea veel sedagi.“
Nende argumentide vastu pole mul midagi öelda. Nähtavasti on Antsu meelest sõdurielu üks veetlevamaid külgi just see, et seal pole vaja seebiga nägu pesta.
Õhtulauas haarab aga väsimus väikemehe nii ootamata, et piimakruus jääb pooleli tühjendamata ja võileib söömata — pea vajub rinnale ja silmalaud lähevad kinni. Ei ole ime: kogu pikk päev on vastu võetud uusi muljeid ja elatud intensiivset mänguelu, kindralina, sõdurina ja jahimehena. Nüüd võib ema kindrali sülle võtta ja voodisse viia. Homme on uus päev, uued elamused ja mängud. Nii lähevad päevad, kuni tiivad on tugevad, et võib välja lennata — vastu saavutusile ja pettumusile. Kuni ring saab täis ja taas igatseb tagasi kodukohta, endisile mängumaile.
Istume pärast sööki teise tuppa akna alla. Ma ootan neid pärisjutte, mida sõber lubas pärast sauna rääkida. Ei saa aga kuidagi jutulõngale, esitame vastamisi küsimusi viimaste aastate elukäigust ja perekonnaelust, sekka vilksatab mõni vihje ühiselt veedetud sõjapäevist. Siis vaikime jälle ja otsime uusi küsimusi.
Mida enam aga suveöö hämarus tiheneb, seda pidevamalt hakkab voolama meie jutt. Vanaperemehe mälestused elustuvad aegamööda ja ta viib jutu tagasi oma noorpõlve. Siis olid metsad palju suuremad, põllud kehvemad ning väiksemad kui praegu. Siis võis talvel sageli kuulda metsas huntide ulgumist ja kohata vana metsaotti, karu. Uhke põdergi tuli vahel metsa äärele, tunnistas, pea uhkelt seljas, ümbrust ja kadus taas metsa. Ta mäletab veel praegugi selgesti, kuidas hunt kord lamba karjast ära viis. Ta olnud siis kümne-kaheteistkümne-aastane ja teiste poistega karja juures. Korraga joosnud metsast vana kriimsilm välja, nemad pole esiteks osanud kartagi — nagu suur koer teine, ainult must jutt seljas ja saba sorus. Joosnud karja hulka, haaranud ühe lamba turjast kinni ja hakanud metsa poole vedama. Lammas ajanud sõrad vastu, hunt aga sähvanud lambale oma sabaga mööda jalgu ja sundinud tagant nagu piitsaga. Ja nii kadunudki hunt nende silmade all metsa. Pärast tõsteti küll kisa ja kutsuti appi, kuid ei leitud enam muud kui lamba jäänused metsast põõsaste vahelt. Nüüd ei ole enam kui kakskümmend aastat siin kandis hunti nähtud. Venevere ja Paasvere metsades mõni karu vahel ikka pesitseb, kuid seda teatakse ajalehist üle kogu maa — ega nüüdsel põlvel enam midagi saladusse jää. Metsavahid peavad siis teda hoidma ja piirama, et linnahärrased saaksid ta peale jahti pidada.
Liiklemine ja väljapääs siit oli väga vaevaline, Tudulinnast siiski parem kui mujalt kõrveküladest. Siit võisid suvelgi Rannapungerja ja Iisaku kaudu pääseda rannamaile ja ka Tartu. Tema poisikesepõlves ehitati Peterburi—Tallinna raudtee, kuid ta mäletab oma isa juttude kaudu neid aegu, mil suured killavoorid liikusid talveti üle Muraka soo sisemaalt Peterburi poole. Mõnikord olid teed tuisanud, soolaukad ei olnud veel jääs, siis juhtus sageli, et mõni vooriline teelt eksis ja hobusega soolaukasse sattus.
Kuigi väljapääs siit oli raske, ometi liikusid ja käisid Tudulinna mehed palju laiemalt kui mõnigi välismaailma mees, kes kogu eluajal oma kihelkonnast välja ei saanud. Tudulinna mehed olid osavad vokimeistrid, ja nende müük viiski mehed kodunt välja. Kui koormatäis vokke valmis sai, mindi neid müütama laatadele ja küladessegi. Muidugi võidi neid müügireise ette võtta ainult talveti, kui kõik sood olid kinni külmunud ja reetee igalt poolt läbi viis. Nendel kaubareisudel käidi läbi kogu Põhja- ja Kesk-Eesti, ulatuti isegi Pärnu- ja Saaremaale. Nädalate kaupa oldi väljas, kodused ei teadnudki, kus kaugel mehed kaubaga parajasti viibivad. Mõnikord saadeti vastutulijatega või voorilistega koju sõna, kirju muidugi teelt ei kirjutatud, telefonist ei olnud aimugi. Kui kaua ära oldi, käisid kodused väraval vaatamas ja ootamas, kuulatasid õhtuti iga krõbinat õues — ehk ongi reisumehed. Ootamata harilikult koju jõutigi. Välisreisudelt toodi vilja kaasa, sest oma põllud olid siis väikesed ja kehvad, sageli peetigi vahetuskaupa — vokke vahetati vilja vastu.
Mõnikord ei olnud sellistel reisudel õnne, tuli müümata koormaga koju tagasi pöörduda. Vokk on ju selline asi, mis palju ei kulu, ostad ühe, seda piisab kogu elueaks, jääb veel tütrelegi. Sellistel puhkudel lohutati iseennast: ega kahju ole saadud — vokid või vili, üks kaup puha.
Muidu olid need kaubareisud kasulikud ja lõbusadki — nähti, kuidas mujal maailmas elatakse, ja õppida võis igalt poolt midagi. Poisid kippusid müügireisudele kaasa, esimesest kaasareisust peale hakkasid nad endid meheks pidama.
Neist kaubareisudest andis talveõhtutel koldetule ees kodakondsetele rääkida, lapsed istusid ammuli sui ümber ja kuulasid nagu muinasjuttu. Ka perekonnapidudel või muidu kogunemistel olid peamiseks jutuaineks juhtumused välisreisudest.
Jah, nii ajad on läinud, vokkide valmistamine ja kaubareisud ei ole juba mõnda aega Tudulinna meeste tuluala. Mõni vanataat nokitseb veel oma treipingi taga ja saadab vokke laadale, sedagi rohkem vanast harjumusest kui tarvidusest.
Vana peremees peatub jutus, pojapoeg Jaan, kes kogu aja on istunud eemal ahju ääres ja kuulanud vanaisa juttu ammuli sui, leiab, et vana aeg oli huvitavam kui praegune. Kui saaks temagi mõnenädalase kaubareisu teha mööda külasid, oleks kindlasti huvitavam kui omnibusereis Rakveresse. Hea oli küll kihutada mööda maanteed, nii et kogu maailm näis pöörlevat, kuid lõpuks läks igavaks ja tüütas. Näha sai aga õige vähe.
„Millest saadakse nüüd peatulu?“ pärin pooleldi jutujätkuks.
Eks põllud pea andma ja — kari. Tudulinna põllud ei jää enam maha muu maa põldudest, on mõnest kohast eeski. Aga peamine tulu saadakse praegugi metsamüügist. Haavapakud, mida tiku- ja vineerivabrikud ostavad, maksavad kõva raha. Igasugune metsamaterjal on hinnas. Kui mõis talud müügile laskis, mõõtis ta igale talule suured tükid metsa juurde, et talu pind oleks suurem ja sellest saaks rohkem raha. Mets ei olnud siis kellegi silmis väärtus, selle oli Jumal lasknud kasvada kõigile. Tarbepuid võis igaüks võtta sealt niipalju kui tahtis. Seepärast nuriseti ega oldud sugugi rahul, kui mõisnik metsa arvel talud suureks ajas ja hinnad kõrgele kruvis. Tudulinna talud on kõik 80—100 hektaari suured, ja seda enamasti metsa arvel. Praegusega võrreldes ei olnud küll talude hinnad kuigi kõrged, tema ostis oma talu 1500 rubla eest. Aga sedagi raha oli raske kokku saada ja tuligi suurem osa talu ostuhinnast tasuda vokkide, toolide ja regede eest saadud rahaga.
Nii olid ajad. Nüüd on metsalgi teine väärtus, alles mineval aastal said nad haavapakkude müügist üle 2000 krooni. Vist ei aimanud mõisnik isegi tol ajal, millised varandused ta Tudulinna meestele metsatükkidega kätte mõõtis.
Vahepeal on aeg jõudnud üle kesköö ja idataevas löönud roosatama. Sõber avab akna, millest hoovab sisse karget värskust. Aed on täis rasket kastet ja sügavat öörahu.
„Kuulaks veel, aga uni tikub peale,“ lausub Jaan ja kaob siis kuhugi.
„Kas sa näed, aeg juba üle kesköö,“ lausub ka vanaperemees ja asutab magama minema. „Satud vanadest aegadest jutustama, ei pane tähelegi, kuidas aeg läheb. Eks ole küll kõik need aastad läinud kiiresti ja märkamata. Ammuks ma olin noormees, käisin ise kaubareisudel ja treisin vokke, laiendasin põldu ja tegin kavatsusi metsamüügiks… nüüd ei seleta silm enam vokivärtnat treida ja jalg tatsab aina kodu ümber, tühje talitusi tehes…“
*
Teengi siin järgmisel päeval päevapuhkuse. Õhtupoolel käime sõbraga läbi kogu talu krundi ja selle lähema ümbruse. Sõber näitab puid, mis tema mälestuses suureks kasvanud, ja põlde, mis tema ajal raismikkudest üles haritud. Iga jalatäis maad jutustab tööst, igal paigal näib olevat oma hing.
Jah, see koduhing ongi ta kutsunud siia tagasi metsade taha ja see peab teda siin kinni. Sunnib küll kõvasti pingutama ja rasket tööd tegema, kuid lahti ei lase. Sügavale on juured tunginud kodumulda. Vahel oled küll väsinud ja tülpinud, mõtled, et mujal saaks ehk kergemini läbi, aga kui viivuks peatud töös, siis kuuled taas kodu häält ja sa ei pääse kuhugi. Mis teha, ta on juba kord veidi vanamoeline, usub veel kodutalu haldjaid, kodukoha metsade ja soode hingi. Need on teda alati koju kutsunud võõrsilt ja peavad siin kinni.
„Vaata,“ ütleb sõber lõpuks, „eile sõitlesin sind, et oled vanamoeline ja otsid siit seda, mis aegade merre ammu kadunud, tegelikult olen ise palju vanamoelisem. Kuulan küll raadiot, telefongi käib tallu, kuid minu olemise pühapäevase poole moodustab ikkagi see vana Tudulinna, millest isa eile kõneles.“