Alutaguse metsades/Pühajärvele

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

PÜHAJÄRVELE

Kuues klass sõidab Pühajärvele õpireisule.

Seda reisu oodati juba ammu. Kogu talve koguti raha ja tehti kavatsusi. Kui siis Emajõgi lõppeks jääkattest vabanes ja kaldad ning luhad kaugelt üle ujutas, rõõmutseti: „Nüüd tuleb kevad, pääseb linnast välja!“

Lundi lubas paadisadamast palgata mootori ja sõita läbi kogu Eesti. Kui vesi jões iga päevaga tõusis ja koolimaja ees-uksest sisse tikkus, lubas Mihkel jalakäimise hoopis jätta, parve ehitada ja sellega sõita otse klassi, suure tahvli ette. Või jälle — Emajõge mööda Võrtsjärve, sealt Väike-Emajõge mööda Pühajärveni. Lubas seal ilusa majakese ehitada otse Pühajärve kaldale, kus siis teised võiksid peatuda, kui kord õpireisuga sinna jõuavad.

Pikal Eedil olid aga isesugused kavatsused. Ta leidis, et matemaatika ta viimaks murrab, peaks jätma kooli sinnapaika ja minema parvepoisiks. See alles oleks midagi! Ei ühtki ülesannet ega kera pindala! Sõidaks lauldes parvel jõge mööda alla ja vilistaks kogu maailmale. Juhiks pikkade udilatega parve ja — on meil mõni mure! — laulaks lõokestega võidu, sest laulda mõistab ta üle kooli. Ööseks tõmbaks parve kalda äärde, teeks tule üles ja pikutaks siis nagu elupõline parvepoiss või metsamees.

Aegamööda alanes Emajões vesi. Pedja jää läks alla, pontoonsild tõmmati peale ja koolimaja eest koristati purded. Poiste huvid ja soovid said teise suuna. Juba teati kõnelda, et linna taga kruusaaugus pesitsevat pääsukesed ja Raadi pargis laulvat ööbikukoorid ööd läbi. Andres — hüüdnimega Maksimum, sest ta oli kõige pikem poiss koolis — kiitles, et tema käinud juba luhal suplemas, ujunud ühest kaldast teise, küll olnud tore. Teised jälle teadsid kõnelda, et Kassitoomel olevat lehestik nii tihe, et võid luuremängus enese täiesti põõsastesse peita, nii et sind keegi ei leia.

Ehk küll kevad lõi linnagi palju uut ja huvitavat, ometi igatseti linnast välja. Juba mõnd aega sõitsid laevad Emajõge mööda alla. Selgesti võis näha kooli saaliaknast, kuidas reisijad lehvitasid mahajääjaile ja naeratasid vastu kaugetele luhtadele ning metsadele, mis asuvad seal linna taga. Poisid saatsid silmadega reisijaid ja laevu ning ohkasid tasakesi: sinna kaugele niitude ja metsade vahele, õhu ja päikese kätte tahaksid nemadki. Seal võiks visata hundiratast, joosta niipalju kui süda lustib ja hingata värsket õhku täie rinnaga.

Nüüd siis viimaks on Pühajärve tee jalgade all. Varakult on poisid jaamas, igaühel on seljas tüse seljakott ja märkustevihk nööriga nööpaugus. Lundil peale selle veel isa binokkel ilusa kollase rihmaga ja Eedil maakaart ning kompass.

Paks Mihkel jutustab ootavale poistesalgale, et ta pole maganud öösi silmatäitki, ikka on seganud kõiksugused taimede ja mullalõhnad.

„Ehk olid toidulõhnad,“ ütlevad naljatades teised, sest kõigil on teada, et Mihkel väga lugu peab söömisest, alati armastab ta midagi nosida või närida.

Tuleb õpetaja. Rüsinal kogunetakse ta ümber ja päritakse:

„Kas ikka sõidame? Ega ole juhtunud mõnd äpardust?“

„Sõidame, sõidame,“ ütleb õpetaja ja läheb võtma pileteid.

Väike Arno, keda ta väikese kasvu pärast kutsutakse Andresele vastandina Miinimumiks, võtab välja õpireisu päeviku ja registreerib: Sõit on päris kindel. Kell 6,30 min. olime jaamas.

Arno on õpireisu päeviku kirjutaja.

Varsti on õpetajal piletid käes. Nüüd tammutakse jaama ukse ees ühelt jalalt teisele — millal see rong ometi tuleb? Mõni minut kärsitut tammumist — ja seal ta ongi.

Vagunitrepil vaatab Arno käeuuri, mis ta emalt suurte palvete peale kaasa saanud — punkt 6,40. Vagunis registreerib päevikusse kohe: õpireis algas kell 6,40.

Vagunis tungivad kõik akna alla, sest õpireisu kava järgi on mõnel ülesandeks kirjeldada maastikku vaguniaknast. Arno ei pane oma õpireisu päevikut kuhugi, ootab sündmusi, mis võiks kirja panna siinsamas. Mihkel avab seljakoti ja hakkab sööma, kuna Andres loeb hoolega vaguniseinal plakateid ja silte — see on tema ülesanne, tutvuda reisumäärustega. Lundi seab binokli silmade ette ja püüab vaadata kaugele. Pikk Eedi kogub kokku salgakese poisse ja alustab laulu.

Mööduvad Ropka, Aiamaa, Nõo — väike Miinimum on mures, et midagi iseäralikku ei juhtu, mis kõlbaks kirja panna. Lehitseb tühja kladet, kuhu on märgitud jaamad ning peatused, tahab siis lisaks kirjutada: mõned poisid laulsid vagunis. Kuid samas leiab, et see pole nii tähtis, et kirja panna.

Vapramäel tungivad kõik akna alla, siin on juba midagi vaadata. Tiheda metsaga kaetud mäekühm lendab mööda. Eemal niidud ja põllud, Elva jõgi lookleb nagu hõbedane pael värskelt roheliste niitude vahel. Nüüd lõpetab söömise ka Mihkel, tuleb akna alla ja hakkab seletama, et seal Vapramäe taga on Tõravere veski, sealt saanud nad mineval aastal väga head sepikut. Teised naeravad laginal: ega temal muud meeles ole kui sepik. Mitme päeva toidumoon tal õige kaasas on? Vaadaku ette söömisega, et lõpupoolel nälga ei jääks. Paar kilo sepikut on ta vist juba kinni pistnud.

„Kas nüüd paar kilo…“ seletab Mihkel aeglaselt ja läheb tagasi kohale, „aga natuke võtsin südamekinnituseks.“

Elvas tahab Lundi kõigile näidata seda maja, kus nad mineval suvel suvitasid, kuid keegi ei oska seda leida, ehk Lundi küll käsib vaadata otse tema sõrme suunas: just see halli katusega maja tolle suurema kõrval, madal kollane tara ees.

Kui Paluperasse jõutakse, kohkub väike Arno. Juba raudteesõit lõppes, ja temal päevaraamatus ainult mõni rida. Viimased sõnad olid: „Vaguniaknast nägime Vapramäge. Elva jõgi ei ole kuigi suur. Üks mineva-aastane heinakuhi oli luhas, millest võib järeldada, et siin loomatoidu puudust pole olnud.“ Ei, kui see reis ikka nii edasi läheb ja midagi ei juhtu, siis jääb tema päevik tühjaks. Ah jaa, selle võib kirja panna: „Kell 8,50 jõudis õpireis Paluperasse.“ Kui poisid vagunist välja tulid, luges õpetaja nad üle, kõik 22 tükki olid alles.

Nüüd antakse kotid ja pakid omnibusele, juht lubab nad kõik ilusasti pagar Remmeli juures ära anda, kuid käib ühtlasi peale, et sõidetaks kaasa, tema teeks erakordselt odavalt. Kuid kaubale ei saada. Esiteks pole see sugugi reisukavas ja teiseks — tahetakse ometi jala matkata.

Eedi palub kangesti, et õpetaja paneks ta salga ette, sest temal on kompass ja kaart, Pühajärve tee on märgitud kogu pikkuses punase joonega, eksimist pole karta. Õpetaja lubab, ja reis läheb lahti. Varsti alustab teine Eedi, see Pikk, laulu:

„Tare taga tiigi ääres
mängis Miku Manniga.
Seal nad püüdsid konnapoegi
lõhkilöödud panniga…“

Teised laulavad kaasa, aga paks Mihkel avab kuuenööbid, võtab taskust saiatüki ja hakkab sööma, ise lausub sealjuures:

„Mis nii viga rännata, nii kõnni minupärast või ümber maakera.“

„Nii — süües või?“ küsib Andres. „Tahaks õige näha, kas sa öösi ka sööd.“

„Eks istu kord mu voodi ette ja vaata.“

Keegi tahab hakata arvutama, kui palju umbes Mihkel toitu hävitab, esiti päevas, siis kuus ja aastas ja mitu keskmise suurusega perekonda sellega toidetud saaks. Mihkel heidab tüdinult käega:

„Jäta, kui võid, see nali on vana.“

Esimene puhkus tehakse Palu metsas. Nüüd võtavad teisedki jaamas taskusse pandud võileivad välja ja kinnitavad keha. Arno registreerib päevikus käidud kilomeetrid ja käimiseks kulutatud aja. Muidugi ei jäta ka tähendamata, et Palu metsas söödi ja puhati. Kuid ikkagi leiab, et see ei ole päris-sündmus, millest pikemalt kirjutada. Pärast sööki tahaksid poisid kangesti pidada käbisõda, sest parajaid käbisid on metsa all külluses, kuid õpetaja ei luba, vaid kiirustab teele.

Siitpeale hakkab päike kõrvetama armetult. Andres ja Jaan võtavad seljast kuued ja särgid — las seljad pleegivad. Pikk Eedi lakkab laulmast, sest sõnad kuivavad kurku.

Maastik muutub üha mägisemaks, siin mäekuppel, seal teine. Maantee lookleb paiguti mööda mäekülgi, teisal on aga mäed läbi kaevatud ja orud täidetud, nii et kõnni nagu sihti mööda. Niisugusel sirgel teel soovitatakse väikesel Eedil kompass taskusse panna, sest siin saavat läbi ilma selleta — võtku oma kompass siis jälle välja, kui tee looklema hakkab.

Kurnakese mäel aga, kus õpetaja selgitab veelahet ja näitab, kuidas Väike-Emajõgi seal kaugel jookseb lõuna poole, Elva jõgi aga põhja poole, — läheb Eedi kaarti ja kompassi kõigile vaja. Jah, nii see on tõepoolest, seda näitavad ka kaart ja kompass.

Veidi maad edasi paistab aheljärvede rühm: Kurnakese, Jaanuse ja Kukemäe. Seisatatakse künkal ja vaadeldakse järvi.

„Järved on nagu hõbeliuad roheliste sametkallaste vahel,“ tuleb Arnole meelde ilus võrdlus, kirjutab selle kohe oma reisupäevikusse.

Hiljuti on sadanud ränka hoovihma, mis on uuristanud teevalli sügavad lohud ning kraavid ja viinud alla koormate kaupa liiva. Sama hävitustööd on vihm teinud ka mööda mäekülgi looklevail põldudel, lõiganud sisse sügavad kraavid ja vaod, toonud alla heinamaale põllumulda ühes seemnega ja tärkava orasega.

Heino, kes on saksa keeles tugevaim üle klassi, takseerib seda asja ja ütleb siis võõras keeles:

„Landschaft on siin küll ilus, aga Wirtschaft on kehv.“

Seatakse sammud Otepää alevi poole. Remmeli pagariäris on reisupaunad ees. Seal peatutakse ja kinnitatakse jälle keha. Mõned „lapivad“ rahad kokku ja ostavad mitme peale pudeli mõdu. Teistele on raha rohkem kaasa antud, need ostavad igamees paar pudelit ja pakuvad sõpradele. Mihkel ostab kilo sepikut ja arvab, et sellest alul piisab.

Nüüd läheb reis pool jooksusammul Pühajärve poole. Keegi ei vaata ümbruses metsatukka ega kuula õpetaja seletusi. Isegi Apteekrimägi jääb alul tähele panemata.

Kui viimaks jõutakse Pühajärve kaldale, jäädakse pettunult seisma — või niisugune ta ongi: loiguke vett ja paar-kolm saart keskel. Ei, kas ta niisugune ongi?

„Tulite suurte eelarvamustega,“ arvab õpetaja, „nüüd väike pettumus. Kuid pole viga, vaatame veidi ringi, siis ehk hakkame nägema ka ilu.“

„Jah, mis te siis õige ootasite,“ ütleb ka Mihkel, kes äkki on muutunud väga erksaks ning elavaks. „Arvasite vist, et vesi Pühajärves peab olema helepunane, või roosa, või helesinine… Et puud kasvavad Pühajärve saartel, lehed alla- ja juured ülespoole…? Õpetaja, kas nüüd võime minna ujuma? Kus siin saaks kulpsu teha?“

Kuid õpetaja ujuma ei luba. Miks? Võidakse uppuda. Taga paremaks, nad mõistavad ju kõik ujuda nagu kalad. Ükskõik, ei saa. Ja hakkab jutustama hirmu ning õuduse lugusid õpireisijate uppumisest. Siinsamas Pühajärves uppunud kaks naisõpilast ja neid päästma rutanud naisõpetaja. Pühajärve põhi olevat petlik ja veesoojus õige muutlik, allikad andvat külma vett, võidakse saada kramp. Kuski mujal olevat kõige parem ujuja üle kooli uppunud madalasse ojasse, kus pole vett olnud isegi rinnuni — saanud südamehalvatuse. Nüüd, palavusega, kõik kurjad näkid just ootavad ning varitsevad õpireisijaid poisse ja tüdrukuid. Õpetaja kõneleb nii kaua ja veenvalt, et poisid jäävad nõusse. Aga püksisääred võib küll üles käärida ja kalda ääres solistada.

013 Pühajärv.jpg

Pühajärv

Pärast puhkust ja lõunasööki võetakse ette paadisõit järvel. Siin ei saa õpetaja enam midagi parata. Neli paati lükatakse kaldalt vette ja poisid jagunevad meeskondadeks. Mihkel teotseb nüüd nagu elupõline merimees, söömise on ta jätnud lõplikult. Ta liigutused on julged ja painduvad, kõne kiiresti voolav, korraldused selged ning täpsed. Tema tunneb kõikide poiste võimeid mereasjanduses ja koostab meeskonnad. Sõnalausumata allutakse laisa Mihkli korraldusile ja kellelgi ei tule meelde teda nokkida suure söömise pärast.

Soo, nüüd on valmis, sõit võib alata!

„Pikk Eedi, laul lahti! Aga üks tubli merimeeste laul.“

Ja Eedi alustab „Meripoiga“. Mihkel sõidab oma paadiga ees ja käsutab nii, et on kuulda üle kogu järve. Need ei olegi õpireisijate paadid, vaid viikingite laevastik suurel merel.

„Sõidame Ojamaale ja vaatame, mis teevad sealsed kaupmehed.“

„Ei, sõidame Ridala randa Ingvari eest kätte maksma.“

„Pole õige!“ hüüab vana merimees Mihkel, nii et kaldad ja saared kajavad. „Sõidame Venemaale, Novgorodi linna uut riiki asutama.“

Ja riigiasutajad vajutavad aerudele peale. Kahju, et ei ole vöödilist purje ja musta meriröövlite lippu. Kuid seal võtabki Maksimum seljast oma triibulise spordisärgi ja tõstab selle aeru otsas üles.

„Hurraa! Meil on puri!“

Noored riigiloojad sõidavad läbi kõik saared ja asutavad igal pool ühe tubli viikingiriigi. Kahju ainult, et merilahing jääb pidamata, sest õpetaja on sellele kindlasti vastu. Siiski läheb Mihklil korda ennast läbimärjaks teha, kuidas — see jääb teistele mõistatuseks. Teised peavad leppima ainult sellega, et nad üksteist veidi pritsida saavad.

Tagasisõidul ei olda enam viikingid, vaid Oxfordi üliõpilased kevadistel sõudevõistlustel, nagu oli hiljuti lugeda ajalehes. Paadid rivistuvad ja Mihkli märguandel algab sõit. Nüüd ei kõnelda sõnagi, taktis tõusevad ja vajuvad aerud. Paadid künnavad vett, higi hakkab jooksma mööda sõudjate põski, pihad võtab valusaks, kuid sellest pole midagi — meeskondade au on kaalul. Esimesena tuleb kohale Mihkli paat. Kergelt hüppab tüse poiss kaldale, pühib käega laubalt higi, kobab taskust sepikukannikat ja lausub:

„Vett siin Pühajärves ikka on.“

Siis tuleb Maksimumi paat, siis Lundi oma ja kõige viimsena see, kus asuvad õpetaja ja Arno Miinimum. Olgu peale, tema võitu ei tahagi, aga sellest sõidust võib juba midagi päevikusse kirjutada.

Pärast paadisõitu ärkavad teaduslikud huvid. Nüüd leitakse jälle õpireisu kavad, jagunetakse rühmadeks. Väiksem Eedi hakkab kaardi ja kompassi järgi määrama kohti, Andrese rühm otsib veetaimi, mõned mõõdavad puude kõrgust geomeetria abil, nagu ise seletavad. Viikingite pealik Mihkel ei hooli nüüd enam millestki, ta leiab üles ennemalt pooleli söödud sepikutüki ja hakkab seda nosima. Ta on jälle aeglane ja loid nagu alati. Arno valib paraja koha ja täiendab oma päevikut kiirvisetega Pühajärvest.

Tulevad ka teised koolid, enamasti veoautodel. Käivad paar sammu kaldal ringi, näitavad näpuga: „See on Pühajärv,“ ja sõidavad jälle edasi. Teised ei tulegi autost maha, vaid näitavad sealtsamast näpuga. Seda ei või Mihkel enam kannatada, paneb oma sepikutüki taskusse ja hakkab pragama:

„Ah nii nad siis rändavad ja käivad õpireisul. Sõidavad autoga siia ja näitavad näpuga — vaadake, kus Pühajärv. Parem vaadaku kodus piltpostkaarte. Meie mehed aga…“

Enne õhtut vaadatakse läbi öömajaks määratud Pühajärve mõisamaja, keldrikorrast kuni pööninguni. Kahju, et ei saa teda tõsta siit Tartu Auriku tänavale — neile koolimajaks ta sobiks. On kaunis asi, kui veidi kõbida.

Õhtuses kavas on: kuulata pargis ööbikute laulu. See aga mehi suuremat ei huvita. Ainult Arno kaob teiste hulgast, istub järvekaldale kännu otsa ja hakkab jätkama päevikut. Ehk õnnestub kirja panna midagi luulelist. Esiteks ei taha head mõtted tulla. Noor kirjanik närib pliiatsiotsa, laseb silmad käia üle järvepinna ja ootab inspiratsiooni. Siis kirjutab: „Kõik on vaikne Pühajärve kaldal, ainult lehed sahisevad tasa, ööbikud laulavad ja rohi kasvab. Järve pind läigib nagu hõbe, eemal on hämar…“

Kodukorra järgi peaksid kell üksteist kõik magama, kuid see ei lähe nii ruttu. Lundi ei leia oma binoklile kuski sobivat kohta, Andres kurdab, et ta selg põlevat lõunasest päevitamisest nagu tules. Mõni teeb alles nüüd üllatava leiduse — varba all on vill. Pikk Eedi ja Heino magavad ühe teki all, hakkavad äkki norskama ja vilistama läbi nina.

„See on kõik koerus, mis õpireisu kavas pole ette nähtud,“ pahandab Mihkel ja paneb viimse pala suhu. Siis palub õpetajat, et see midagi jutustaks merimeestest või maailma-reisijaist. Ega saadagi muidu rahu, kui õpetajal tuleb alustada juttu poistest, kes sõitsid paadil üle ookeani. Siis lõpuks tuleb unevanamees Pühajärve mõisa akna alla, viskab paar peo täit uneliiva poistele silma — ja rahu ongi majas.

Kui õpireisijad järgmisel hommikul ärkavad, on päike juba suures kõrguses. Üks Viljandimaa algkool on sõitnud autoga mõisa ukse ette. Neil on järv juba nähtud ja sõrmega näidatud. Nüüd ruttavad siit edasi Võrumaale, sealt Petserisse. Üks väike poiss on joosnud auto juurest omavoliliselt eemale, käega katsuma, kui soe on Pühajärve vesi. Selle eksimuse eest peab ta nüüd seisma kümme minutit auto kõrval „nurgas“. Teised ootavad vaikides, kuni aeg täis saab, ja auto võib kihutada edasi.

Lauldes väljub mõisamajast Pikk Eedi. Nähes väikest mulki auto kõrval „nurgas“, vangutab pead ja lausub:

„Ebamugav reisimine selle veoautoga, ei saa autole kaasa võtta klassinurka, kuhu poisse seisma panna, ilma et selleks oleks vaja kulutada kümme minutit kallist sõiduaega.“

„Kui tehnika areneb, siis tuuakse klassinurk autol õpireisule kaasa,“ lisandab Maksimum ja läheb järvele õhetavat selga pesema.


*

Selle päeva kavas on tutvumine aleviga, käik linnamäele ja ümber järve.

Alev poisse suuremat ei huvita. Pikk Eedi ja Maksimum leiavad, et siin võib vaadata vabalt üle majakatuste. Oleks siin mõni pilvelõhkuja, siis küll… Aga kirikumõisast tuntakse huvi, sest siin pühitseti esimest korda sini-must-valge lipp. Õpetaja jutustab, et 4. juunil 1884 sõitnud siia posthobustel hulk noori eesti üliõpilasi, endisele kaasvõitlejale, kirikuõpetajale külla, kaasas seltsi sini-must-valge lipp. Neid värve ei tohitud Tartus näidata, sest saksa üliõpilased olid eesti koondiste ja värvide vastu. Tartust välja sõites oli lipp hoolega mähitud ja riidega kaetud, aga paar kilomeetrit enne Otepääd harutati lipp lahti ja lasti lehvida — esimest korda. Siin, kirikumõisa saalis pühitseti need värvid Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks, hiljemini sai nendest värvidest rahvus- ja riigilipp. Siis ei võidud seda muidugi aimatagi. Noored üliõpilased olid rõõmsad, andsid tõotuse töötada oma rahva kasuks. Tõotusi on peetud nende meeste ja ka järgmiste põlvede poolt — selle lipu all loodi iseseisev riik.

Miks valiti just need värvid, on neil mõni tähendus? Seda kindlasti ei teata, seletab õpetaja edasi. Ühed ütlevad, et sinine tähendab põhjamaa taevast, must — kodumaa mulda ja valge — eestlase südamepuhtust. On veel teisi seletusi.

„Olgu kuidas tahes,“ lausuvad poisid, „aga ilusad on küll meie lipuvärvid. Nüüd peaks siin lipu sünnikohal kõrge varda otsas lehvima ööd kui päevad suur sini-must-valge lipp. Või peaks seda kohta tähistama mõni mälestusmärk … siis oleks õpireisijail hea vaadata.“

Lahkutakse alevist. Otepää linnamägi üllatab kõiki. Ei, nii suurena ja võimsana teda ei kujuteldud. Kus võis olla siin värav, kus püsttara? Aga ligipääs võis olla küll raske, praegugi on mäe ümbrus pehme ja soine, mis siis veel seitsmesaja aasta eest. Siin algaski eestlaste esimene vabadussõda. Ajalooraamatus seisab: 1208. a. tungisid sakslased Otepää maalinna kallale ja vallutasid selle. Kust poolt nad võisid tulla?

Poisid ronivad mööda mäekülgi üles, mõned mõõdavad nõlvade kaldenurki — ei, äkiline on ta küll! — teised püüavad määrata kõrgust. Siis jäädakse vallile seisma. Siin on kindlasti astunud mõnegi vahva sõduri jalg, siin vallil nad seisid mõõkade, kilpide ja odadega. Seal veerel võisid olla onnid. Rüütlivägi tuleb, eesti mehed valmistuvad kaitsele. Juba korraldatakse tormiredeleid, ronitakse mööda mäekülgi üles… Vanem teeb viimseid korraldusi, äge lahing algab. Vihisedes lendavad nooled vallilt alla. Seal heidetakse põlevaid rattaid alla, teisal pillutakse pealetungijaid kividega… Oleksid eestlasil siis olnud praegusaja kahurid ja kuulipildujad, sakslasil aga ikka nende raudrüü, mõõgad ja piigid, ei siis oleks eestlasist võitu saadud. Ei, päris imelik on viibida siin linnamäel, pigistad silmad kinni ja ootad, et mõni imevägi kannaks sind seitsesada aastat tagasi muistsete vabadusvõitluste juurde. Kes oli siis vanem, kas oli ka nendevanuseid poisse kaitsejate hulgas…?

Linnamäelt läheb teekond edasi Kaga talu suunas, sealt Väike-Munamäele. Väike Eedi sammub kompassiga ja kaardiga jälle ees, kuid jääb mäestikus orienteerumisega tihti hätta ja kutsub õpetaja appi.

Jah, siin on alles mägesid, kuppel kupli, kühm kühma kõrval. Igal sammul avanevad uued vaated ja kohad. Ühel mäenõlvakul jäävad kõik seisatama nagu käsu peale.

„Peatume siin veidi ja vaatame.“

„Küll sa oled ilus, kodumaa!“ lausub väike Arno ja istub mättale. Samas võtab välja reisupäeviku ja kirjutab sinna õnnelikult leitud lause.

„Ei, mida kauem siin peatud ja mida rohkem vaatad, seda ilusam on,“ leiavad ka teised.

Õpetaja hakkab seletades küsima nende kuplite tekkelugu, kuid teda ei kuulata ega panda tähele. Nii hea on lasta silmadel rännata ühelt mäekünkalt teisele. Siin künnab mees, liikudes piki mäenõlvakut, seal orus sööb kari — kõik on siia selgesti näha. Kõik värvid on imepuhtad, mahlakad, õhk imeliselt selge. Ja talu seal eemal on nagu pildil, õlimaalil.

Kaga talu taga ongi Väike-Munamägi. Õpireisijaile ei näi see sugugi kõrgemana ega ilusamana kui teised. Kuid arvatakse siiski, et küllap on ta täpselt mõõdetud ja ulatub teistest kuplitest tublisti peajao kõrgemale.
021 Väike-Munamägi.jpg

Väike-Munamägi.

Munamäe jalal vaadatakse kella, ja siis algab rühkimine üles mäetippu mööda järsku nõlvakut. Selgub, et kõige kiiremini jõuab mäe otsa ronida Pikk Eedi, tarvitades selleks täpselt viis minutit. Kõige viimasena tulevad õpetaja ja väike Arno oma päevikuga, nende käik kestis kaheksa ja pool minutit.

Mäe tippu jõudnud, laseb Eedi kohe laulu lahti: „Minge üles mägedele!“ Hingeldades löövad teised kaasa, ja varsti kõlab võimas laul üle kogu Otepää mägise maa. Kahju, et see mäetipp ei ulatu pilvedeni, siis laulaks nii, et kajaks kogu Eesti! Aga silm ulatub siin kaugele. Lõunast paistavad silmapiiril Haanja kõrgustiku tipud, arvatakse leidvat sinavate kühmadena taevarannal Suur-Munamäge, Vällamäge ja palju muid tippe. Lundi binokkel käib käest kätte, kõik tahavad näha veel kaugemale. Maksimum vaatab Tartu poole — tahaks näha, mis teevad poisid Auriku tänaval ja mis tunnid neil nüüd on. Arno teeb märkusi päevikusse ja täiendab neid visetega siit kõrgelt.

Munamäelt ei taheta kuidagi lahkuda. Siin on nii hea laulda ja vaadata kaugele üle mäekuplite ning metsatukkade. Tuleb üles üks Võrumaa kool, mitte veoautol, vaid Pukast jala. See juba meie meestele meeldib. Selle kooliga sobitatakse sõprust ja aetakse juttu. Ühine mäng ja ühised vallatused. Tuju tõuseb kuni ülemeelikuseni. Mõned poisid lubavad võtta kogu selle mägise maa ja viia kuhugi Tartu lähedale, kas Tammeväljale või Ropka taha. Teised jälle tahaksid viia Pühajärve Toomemäele ja seal lahti lasta — saaks näha, mis ta õige teeks!


*

Hobusemäel on meeleolu jälle rahulik. Vaadeldakse Pühajärve ja Väike-Emajõe looklemist all orus. Väike Arno ütleb veel kord:

„Tõesti, mida kauemini siin Pühajärve ümbruses liigud ja mida rohkem näed, seda ilusam on.“

Väike-Emajõe alguses imestellakse, kui väike see algus ikka on. Ja nii suureks ning laiaks paisub Tartu kohal, eriti kevadeti suurvee aegu!

„Iga algus on väike,“ ütleb Mihkel elutargalt ega taha sillalt kuidagi lahkuda. Kahetseb, et tal ei ole mootorpaati, vähemalt süstagi. Hakkaks siit süstaga sõitma ja laseks mõne päevaga koolimaja ette välja. Lubab selle reisu edaspidi kindlasti teha, veel pikemagi, Peipsini välja.

Edasi läheb teekond päris rahulikult. Nüüd võib õpetaja küll jutustada siinsete pinnavormide tekkimisest, juhtida tähelepanu taimestikule ja mullapinnale. Nüüd kuulatakse teda rahulikult, esitatakse koguni täiendavaid küsimusi. Kangru lahe ääres leitakse kolmandat korda, et Pühajärv ja Otepää mägine maa on tõesti ilusad. Jah, nüüd mõistetakse küll, miks eesti kirjanikud armastavad siin suvitada. Siin tahaksid nemadki mõne aja elada, kalastada ja ujuda, läbi käia kõik need kohad, mis nüüd veel käimata jäävad.


*

Õhtul jõutakse tagasi Pühajärve mõisamajja. Nüüd on jalad väsinud, ei kipu enam jooksma ega hüppama. Rõõmus jutt ja lõbusad laulud jäid kuhugi sinna Munamäele või Väike-Emajõe algusse.

Paluperasse tagasi sõidetakse tehniliste abinõudega, omnibusega — enam ei ole jõudu ega jalakäimiseks tuju.

Rongis jääb Pikk Eedi kohe tukkuma, Arno kirjutab päevikusse viimsed read, saab kokku kaheksa lehekülge — kas peaks sellest piisama? Teised korraldavad taimekogusid, üleskirjutisi ja jooniseid. Jutt katkeb, jaamades ei vaadata vaguniaknast välja — rõõmsal õpireisul on lõpp.

1931.