Dorian Gray portree/VIII

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
VII
Dorian Gray portree
Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare
IX

KAHEKSAS PEATÜKK

Ta ärkas alles hilja pärast lõunat. Teener oli juba mitu korda kikivarbail tuppa hiilinud vaatama, kas ta ehk juba end liigutab, ja ta imestas, mis küll paneb noorhärra nii kauaks magama. Viimaks helistati ja Victor astus vaikselt sisse, kandes teetassi ja pakki kirju, mõlemad Sèvres’i portselanist kandmikul, ja tõmbas kõrvale oliivikarva siidised, särava sinivoodriga eesriided kõigi kolme akna eest.

„Monsieur magas täna hommikul hästi,” ütles ta naeratades.

„Mis kell on, Victor?” küsis Dorian Gray uniselt.

„Veerand kaks, monsieur.”

Kui hilja! Ta tõusis istukile, ja rüübanud pisud teed, hakkas kirju lugema. Üks oli lord Henrylt ja toodud käsitsi täna hommikul. Ta viivitas silmapilgu ja pani selle siis kõrvale. Teised avas ta ükskõikselt. Neis leidusid harilikud kaardikollektsioonid, kutsed lõunasöögile, piletid eranäitustele, headtegevate kontsertide programmid ja muud selletaolist, millega peened noorhärrad külvati üle igal hommikul kogu hooaja kestel. Seal oli ka üsna raske arve Louis viieteistkümnenda graveeritud hõbedase tualettserviisi eest, mida ta tänini polnud söandanud saata oma hooldajaile, kes olid äärmiselt vana moodi inimesed ja ei võtnud seda arvesse, et meie elame ajajärgul, mil ebatarvilikud asjad on meie ainukesed tarvidused. Kirjade seas leidusid ka mitmed väga viisakalt sõnastatud teadaanded Jermyni tänava rahalaenajailt, kes pakkusid talle ükskõik missuguse summa ükskõik mil ajal ja seda väga parajate protsentide eest.

Minuti kümne pärast tõusis ta, ja riietunud kallisse siidiga tikitud kashmiri villast öökuube, läks oonükspõrandaga vannituppa. Külm vesi karastas teda pärast kauast magamist. Näis, nagu oleks ta kõik tehtu ja olnu unustanud. Ainult tumedalt tõusis tal paar korda tundmus mingist imelikust tragöödiast, millest tema osa võtnud, kuid see loorus unenäolisse ebatõelisusse.

Niipea kui oli riietunud, läks ta raamatukoguruumi ja sõi kerget prantsuse einet, mis oli talle asetatud väikesele ümmargusele lauale lahtise akna alla. Oli suurepärane päev. Soe õhk tundus vürtsidega täidetuna. Mesilane lendas aknast sisse ja sumises vesineitsikarva vaasi ümber, mis seisis väävelkollaste lilledega laual tema ees. Ta tundis end olevat täiesti õnneliku.

Äkki langes ta pilk sirmile, mille ta asetanud pildi ette, ja ta võpatas.

„Monsieur’le liiga külm?” küsis teener omletti lauale pannes. „Ma sulen akna.”

Dorian raputas pead. „Mul ei ole külm,” lausus ta.

Oli see siis kõik tõsi? Oli portree tõesti muutunud? Või oli see ainult tema oma kujutlusvõim, mis ajas teda nägema seal halba, kus säras ainult rõõmuilme? Värvitud lõuend ei võinud ometi muutuda. See oli meeletu. Millalgi võis ta sellest kui kenast loost Basilile jutustada. See paneks ta naeratama.

Ja ometi, kui hirmus elav oli ta mälestus kogu asjast! Esiti tumedas videvikus ja pärast täies koiduvalguses oli ta näinud huulte ümber inetuid julmusejooni. Tal oli peaaegu hirm, et teener võiks toast lahkuda. Ta teadis, üksi jäädes pidi ta tingimata pilti uurima minema. Ta kartis tõsiasjas veendumist. Kui olid toodud kohv ja sigaretid ja teener tahtis minna, tõusis Dorianil metsik soov öelda talle, et ta jääks. Ukse sulgumisel tema järel hüüdis ta tema tagasi. Teener seisis ja ootas käske. Dorian vaatas talle silmapilguks otsa.

„Ma pole kellelegi kodus, Victor,” ütles ta ohates. Teener kummardus ja kadus.

Siis tõusis Dorian lauast, süütas sigareti ja langes toredate patjadega kaetud diivanile, mis seisis sirmi ees. Sirm oli vana, kullatud hispaania nahast, mis oli veidi liialdatult kaetud Louis neljateistkümnenda mustriliste väljapressitud ilustistega. Ta uuris teda huviga, küsides iseendalt, kas ta ehk ka varem millalgi on varjanud mõne inimelu saladust.

Pidi ta selle ehk lõpuks kõrvale nihutama? Miks mitte sinna jätta? Milleks seda teada? Oli see tõsi, siis oli see hirmus; kui mitte, mis siis tema pärast muretseda? Aga mis siis, kui saatuse või mõne hirmsa juhuse tõttu mõned teised silmad peale tema omade selle sirmi taha vaataksid ja seda koledat muutust märkaksid? Mis peaks ta tegema, kui Basil Hallward ise tuleks ja tahaks oma pilti näha? Millalgi teeks Basil seda kindlasti. Ei, pilti pidi kohe uurima. Parem kõik muu kui niisugune kole kahtlus.

Ta tõusis ja lukustas mõlemad uksed. Oma häbimaski vaadeldes pidi ta vähemalt üksi olema. Nüüd lükkas ta sirmi kõrvale ja vahtis ennast näost näkku. Oli täiesti tõsi. Pilt oli muutunud.

Nagu ta pärast sagedasti mäletas ja seda alati suure imestusega, leidis ta enda alguses pildi eest seda peaaegu teadusliku huviga silmitsemast. Et võis sündida niisugune muutus, oli talle uskumatu. Ja ometi oli see tõsiasi. Oli ehk mingisugune peen sugulus teda kujutavate värvi ja lõuendi keemiliste aatomite ja tema kehas asuva hinge vahel? Võis see olla, et aatomid teostaksid hinge mõtted? – et nemad muudaksid tõsiasjaks tema unistused? Või oli muutuseks mõni teine, veel hirmsam põhjus? Ta värises kartuses, ja kui oli uuesti aset võtnud diivanil, lamas ta seal ning silmitses pilti jälestavas hirmus.

Ühte oli pilt ometi teinud, seda tundis ta. See tegi teda teadlikuks sellest, kui julm ja ülekohtune oli ta olnud Sibyl Vane’ile. Polnud veel liiga hilja halba heaks teha. Ta võis ikka veel ta endale naiseks saada. Tema ebatõeline ja isekas armastus pidi alluma mingile kõrgemale mõjule, pidi muutuma mingiks õilsamaks kireks, ja pilt, mille Basil Hallward temast maalinud, saaks talle teejuhiks kogu eluteel, saaks temale selleks, mis on ühtedele pühadus, teistele südametunnistus ja meile kõigile jumalakartus. Leidus opiaate südametunnistusele ja uimastusaineid, mis uinutavad kõlbla tundmuse. Aga siin oli tõenduseks, kuis patt langetab, silmaga nähtav sümbol. Siin oli alaliselt püsiv märk hävitusest, mille inimesed tõmbavad oma hingele.

Kell lõi kolm, lõi neli, lõi pool viis, kuid Dorian Gray ei liigutanud end. Ta püüdis koguda oma elu tulipunaseid lõngu ja nendest kududa mustrit; püüdis leida teed palavate kirgede labürindis, milles ta praegu rändas. Ta ei teadnud, mis teha või mis mõelda. Viimaks läks ta laua äärde ja kirjutas neiule, keda ta armastanud, kirgliku kirja, paludes kõigest südamest andeksandmist ja süüdistades iseend hullumeelsuses. Lehekülje lehekülje järel kattis ta kahetsuse metsikute ja valu veelgi metsikumate sõnadega. Iseenda süüdistuses on teatud iharus. Hukka mõistes iseend arvame, et kellelgi teisel pole enam õigust meid hukka mõista. Patud annab meile andeks pihtimine, mitte preester. Kirja lõpetades tundis Dorian, et temale on andeks antud.

Äkki kostis ukselt koputus ja ukse tagant kuulis ta lord Henry häält. „Kallis poiss, ma pean teiega kokku saama. Laske mind kohe sisse. Ma ei või kannatada, et teie end nõnda lukutate.”

Dorian ei vastanud alguses, vaid oli üsna vait. Kuid koputamine jätkus ja muutus valjemaks. Jah, parem oli lord Henry sisse lasta ja temale oma uut kavatsetavat eluviisi seletada, temaga vaielda, kui seda peaks tarvis olema, temast lahku minna, kui see on paratamatu. Ta kargas üles, tõmbas pildile sirmi ruttu ette ja keeras ukse lukust lahti.

„Mul on kõigest sellest nii väga kahju, Dorian,” ütles lord Henry sisse astudes. „Kuid teie ei pea sellele liiga palju mõtlema.”

„Mõtlete teie Sibyl Vane’i?” küsis poiss.

„Jah muidugi,” vastas lord Henry, laskudes toolile ja kiskudes pikkamisi oma kollaseid kindaid käest. „See on hirmus teatud seisukohalt vaadates, aga see polnud ju teie süü. Ütelge mulle, läksite teie pärast näitelava taha, pärast mängu lõppu?”

„Jah.”

„Ma teadsin seda. Oli teil temaga kokkupõrge?”

„Ma olin jõhker, Harry, hirmus jõhker. Kuid nüüd on jälle kõik hea. Ma ei kahetse enam, mis on sündinud. See õpetas mind iseennast paremini tundma.”

„Ah, Dorian, ma olen nii rõõmus, et te seda nõnda võtate! Kartsin, et leian teid üleni südametunnistusepiinades, kiskudes oma ilusaid juukselokke.”

„Sellest kõigest olen juba läbi,” ütles Dorian pead raputades ja naeratades. „Nüüd olen täiesti õnnelik. Kõigepealt tean ma, mis on südametunnistus. Ta pole mitte see, mis teie mulle olete ütelnud. Ta on meis kõige imelisem asi. Ärge irvitage selle üle, lord Henry, vähemalt ärge tehke seda minu ees. Mina tahan hea olla. Ma ei suuda mõtet kanda, et minu hing oleks inetu.”

„Tõesti kena kunstiline alus kõlblusele, Dorian! Soovin teile selleks õnne! Aga kuidas tahate algust teha?”

„Sibyl Vane’iga abielludes.”

„Abielludes Sibyl Vane’iga!” hüüdis lord Henry üles karates ja vaadates talle otsa täielikus jahmatuses. „Mu kallis Dorian, aga…”

„Jah, Harry, ma tean, mida te mõtlete öelda. Midagi hirmsat abielust. Ärge öelge parem. Ärge öelge mulle enam midagi selletaolist. Kaks päeva tagasi palusin Sibyli kätt. Oma sõna tema vastu ei mõtle ma murda. Tema peab minu naiseks saama.”

„Teie naiseks! Dorian!… Kas te minult kirja ei saanud? Ma kirjutasin teile täna hommikul ja saatsin kirja oma teenriga ära.”

„Teie kiri? Oh jaa, ma mäletan. Ma pole seda lugenud, Harry. Kartsin, et seal on ehk midagi sees, mis mulle ei meeldi. Oma pilkesõnadega lõikate elu tükkideks.”

„Siis ei tea te midagi?”

„Mida te sellega arvate?”

Lord Henry läks üle toa, istus Doriani juurde, võttis tema mõlemad käed pihku ja hoidis neid kõvasti.

„Dorian,” ütles ta, „minu kiri – ärge ehmuge – pidi teatama, et Sibyl Vane on surnud.”

Valukarjatus tõusis poisi huulilt ja ta kargas püsti, kiskudes käed lord Henry omist. „Surnud! Sibyl surnud! See pole tõsi! See on hirmus vale! Kuidas julgete seda öelda?”

„See on tõesti tõsi, Dorian,” vastas lord Henry tõsiselt. „See seisab kõigis hommikulehtedes. Mina kirjutasin teile, et te ühtegi neist enne ei loeks, kui mina tulen. Muidugi algab juurdlus ja teid ei pea sellesse segatama. Pariisis minnakse niisuguste asjadega moodi, aga Londonis ollakse nii eelarvamuste kütkes. Siin ei peaks keegi algust tegema mõne skandaaliga. Seda peaks tagavaraks hoidma huvi äratamiseks vanas eas. Loodan, teatris teie nime ei teata? Kui ei, siis on kõik korras. Kas keegi nägi, kui te tema tuppa läksite? See on tähtis punkt.”

Mõned silmapilgud Dorian ei vastanud. Ta oli hirmust uimane. Lõpuks kogeles ta lämmatatud häälel:

„Harry, nimetasite teie juurdlust? Mis te sellega arvasite? Ega siis Sibyl…? Oo, Harry, ma ei suuda seda välja kannatada! Kuid ruttu! Ütelge mulle kohe kõik.”

„Olen kindel, et see polnud õnnetu juhtum, Dorian, kuigi seda niisugusena peab avalikkuse ette kandma. Näib olevat nõnda, et kui ta kella poole ühe paiku emaga teatrist pidi lahkuma, siis ütles ta, et midagi olevat üles unustanud. Teda oodati mõni aeg, aga ta ei tulnud. Viimaks leiti ta surnuna tema riietusetoa põrandalt. Eksituses oli ta midagi sisse võtnud, midagi koledat, mida teatrites tarvitatakse. Ma ei tea, mis see oli, kuid see sisaldas sinihapet või tinavalget. Mina kalduksin sinihappe poole, sest ta suri nähtavasti silmapilkselt.

„Harry, Harry, see on hirmus!” karjus poiss.

„Jah, see on muidugi väga traagiline, kuid teid ei pea sellesse segatama. „The Standard’ist” näen ma, et ta oli alles seitsmeteistkümnene. Mina pidasin teda peaaegu veel nooremaks. Ta paistis otse lapsena ja näitlemisest näis ta nii vähe teadvat. Dorian, te ei pea laskma seda asja endale närvidesse minna. Te peate minuga lõunasöögile tulema ja pärast pistame jalad ooperisse. Täna on Patti õhtu, nii et kõik on seal. Te võite minu õe loozhi tulla. Temaga kaasas on mõned elegantsed daamid.”

„Siis tapsin mina Sibyl Vane’i,” ütles Dorian Gray pooleldi endamisi, „tapsin ta nii kindlasti, nagu oleksin noaga tema väikese kõri läbi lõiganud. Ometi õitsevad roosid niisama armsasti nagu täninigi. Linnud laulavad niisama õnnelikult mu aias. Ja õhtul söön teiega lõunat, lähen siis ooperisse ning sööme arvatavasti õhtust pärast seda kusagil. Kui hirmus dramaatiline on elu! Oleksin ma seda kusagilt raamatust lugenud, Harry, siis oleksin selle üle nutnud. Nüüd aga, kus see tegelikult sündinud, pealegi veel minu endaga, on see pisaraiks liiga imeline. Siin on minu esimene kirglik armastuskiri, mille ma oma elus üldse kirjutanud. Imelik, et see pidi olema adresseeritud surnud tüdrukule. Küsin endalt, kas võivad need valged, vaiksed inimesed tunda, keda nimetatakse surnuiks? Sibyl! Võib ta tunda, teada või kuulda? Oo, Harry, kuis ma teda kord armastasin! Sellest oleks nagu aastaid möödunud. Ta oli minule kõik. Siis tuli see hirmus öö – oli see tõesti alles möödunud öö? – mil ta nii halvasti mängis ja minu süda peaaegu lõhkes. Ta seletas mulle hiljem kõik. See oli hirmus kurb. Kuid mind see ei liigutanud põrmugi. Mina pidasin teda pealiskaudseks. Äkki sündis midagi, mis ajas mulle hirmu peale. Ma ei tea, mis see oli, aga see oli midagi koledat. Ütlesin juba, et ma oleksin tema juurde tagasi läinud. Tundsin, et olen ülekohut teinud. Ja nüüd on ta surnud. Mu jumal! Mu jumal! Harry, mis pean ma tegema? Teie ei tunne hädaohtu, milles ma viibin, ja pole midagi olemas, mis mind ülal hoiaks. Tema oleks seda minule teinud. Temal polnud mingit õigust ennast tappa. See oli isekas temast.”

„Kallis Dorian,” vastas lord Henry, võttes karbist sigareti ja otsides kullatud tikutoosi, „ainuke tee, kuidas naine võib meest muuta, on – teda nii põhjalikult ära tüüdata, et ta kaotab igasuguse eluhuvi. Oleksite teie selle tüdrukuga abiellunud, siis oleksite õnnetuks saanud. Muidugi oleksite kohelnud teda hästi. Inimeste vastu, keda mikski ei panda, võib ikka hea olla. Kuid tema oleks peagi aimanud, et teie olete temale ükskõikne. Ja niipea kui naine oma mehe kohta sellele otsusele jõuab, siis kas muutub ta hirmus lohakaks või ta hakkab väga elegantseid kübaraid kandma, mille eest peab maksma mõne teise naise mees. Ühiskondlikust eksisammust, mis oleks teie asjas hirmus olnud, ei taha ma midagi lausuda, kuigi ma seda endastmõistetavalt heaks poleks kiitnud, aga ma kinnitan, et kogu see asi oleks toonud ainult täieliku pettumuse.”

„Mina arvan sedasama,” lausus poiss, kuna ta ise surnukahvatuna toas edasi-tagasi kõndis. „Kuid ma usun, see oli minu kohus. Pole mitte minu süü, et see hirmus kurbmäng mind takistas seda tegemast, mis õige. Mäletan, et millalgi ütlesite – heade kavatsuste üle valvab midagi saatuslikku, nad tehakse ikka liiga hilja. Minuga oli see tõesti nõnda.”

„Head kavatsused on tarbetud katsed teaduslikke seadusi segada. Nende algpõhjuseks on lihtsalt edevus ja nende tulemus võrdub absoluutse nulliga. Vahetevahel annavad nad meile mõne liialdatud tühise tundmuse, mis omab meeldivuse ainult nõrkadele. See on kõik, mis neist võib öelda. Nad on lihtsalt tshekid pankadesse, kus pole inimestel mingit arvet.”

„Harry,” karjus Dorian Gray ja tuli üle toa ning istus sõbra kõrvale, „miks ei tunne ma seda tragöödiat sel määral, nagu ma tahaksin tunda? Ma ei arva, et oleksin südametu. Või arvate teie seda?”

„Viimase paari nädala jooksul olete liiga palju rumalusi teinud, kui et võiksite endale seda nimetust anda, Dorian,” vastas lord Henry pehmel, nukral naeratusel.

Poiss kortsutas kulmu.

„See seletus ei meeldi mulle, Harry,” ütles ta, „kuid ma olen rõõmus, et teie mind südametuks ei pea. Mina pole midagi selletaolist. Tean, ma pole seda. Ja ometi pean tunnistama, see sündmus ei mõjutanud mind nõnda, nagu ta oleks pidanud seda tegema. Mulle tundub ta lihtsalt imelise näidendi imelise lõpuna. Tal on mõne kreeka tragöödia kogu kohutav ilu; tragöödia, milles mina suurt osa mängisin, kuid millest jäin haavamata.”

„See on huvitav küsimus,” ütles lord Henry, kes tundis sügavat lõbu poisi ebateadlikul egoismil mängides, „äärmiselt huvitav küsimus. Minu arvates käib õige seletus nõnda. Sagedasti juhtub, et tõelise elu tragöödiad sünnivad sedavõrd ebakunstilisel kombel, et nad riivavad meid oma toore jõhkruse, oma põhjaliku korratuse, naeruväärse mõttetuse ja täieliku stiilipuudusega. Nad mõjuvad meisse nagu iga labasus. Nad tekitavad meis ainult palja toore jõu mõju ja meis tõuseb mäss selle vastu. Siiski, mõnikord juhtub meie eluteele mõni tragöödia, mis mõjub meisse oma kunstiliste elementidega. Kui need iluelemendid on tõelised, siis mõjub kogu sündmus meie dramaatilisse tundesse. Äkki leiame, et meie pole enam mängus tegutsejad, vaid pealtvaatajad. Või õigem – me oleme mõlemad. Me vaatleme iseendid ja etenduse pelk imelisus võlub meid. Aga mis on siis praegusel korral tõeliselt sündinud? Keegi tappis enda, sest ta armastas teid. Tahaksin, et minul oleks kunagi niisugune kogemus. See oleks pannud mu armuma oma armastusse ülejäänud elupäeviks. Inimesed, kes mind on jumaldanud – palju pole neid olnud, siiski mõni on leidunud, – on ikka edasi elanud, veel kaua pärast seda, kui mina enam neist või nemad enam minust pole hoolinud. Nad muutusid tüsedaks ja igavaks, ja kui ma neid kohtan, pöörduvad nad kohe mälestuste juurde. Ah seda naiste hirmsat mälu! Missugune kole asi see on! Ja millist äärmist seisakut ilmutab see mõistuses! Endasse peaks immutama elu värvingu, aga kunagi ei peaks meeles pidama tema üksikasju. Üksikasjad on alati labased.”

„Pean oma aeda magunaid külvama,” ohkas Dorian.

„Selleks pole mingit vajadust,” ütles lord Henry. „Elul on alati magunad peos. Muidugi, üks või teine kord viibivad asjad pikemalt. Millalgi kandsin kogu hooaja ainult orvulilli – kunstilise leinana romaani pärast, mis ei tahtnud surra. Lõpuks ometi suri ta. Olen unustanud, mis sai tema tapjaks. Arvan, see oli tema esitis ohverdada minule kogu maailm. See on alati hirmus silmapilk. Ta täidab su kogu igaviku koledusega. Noh – uskuge või ei – aga nädal tagasi leidsin end leedi Hampshire’i juures lõunal kõnesoleva daami kõrval istumas ja tema tahtis tingimata kogu asja uuesti läbi võtta, kaevates minevikus ja rehitsedes tulevikus. Mina olin oma romaani matnud asfodilli sängi. Tema kiskus ta sealt uuesti välja ja kinnitas mulle, mina olevat tema elu hävitanud. Võin siiski konstateerida tõsiasja: tema sõi hiiglaisuga, nii et mina ei tarvitsenud tema pärast vähematki hirmu tunda. Aga millist maitsepuudust ta avaldas! Mineviku ainuke sarm on, et ta on minevik. Kuid naised ei tea kunagi, millal eesriie on langenud. Nemad vajavad ikka kuuendat vaatust, ja niipea kui huvi mänguks on täiesti läinud, soovitavad nad mängu jätkata. Kui sünniks nende tahtmise järele, siis oleks igal naljamängul kurb lõpp ja iga kurbmängu tagatipus oleks jant. Nemad on meeldivalt kunstnikud, kuid neil puudub kunsti tundmus. Teie olete minust õnnelikum. Kinnitan teile, Dorian, mitte ainuski naine poleks minu pärast seda teinud, mis Sibyl Vane tegi teie pärast. Harilikud naised lohutuvad ikka millegagi. Mõned teevad seda sentimentaalsete värvide kandmisega. Ära usalda kunagi naist, kes kannab helelillat, ükskõik mis eas ta oleks, või naist üle kolmekümne viie, kes armastab roosasid linte. See tähendab alati, et nende elul on minevik. Teised saavutavad suurt lohutust oma meeste heade omaduste äkilise leiuga. Nad paiskavad sulle oma abieluõnne näkku, nagu oleks see kõige võluvamaid patte. Mõned lohutuvad usuga, mille müsteeriumidel olevat täielik armatsemise kaasakiskuvus, nagu keegi naine mulle kord ütles; ja mina mõistan seda väga hästi. Pealegi miski ei tee inimest nii edevaks kui rääkimine, ta olevat patune. Südametunnistus teeb meist kõigist enesearmastajad. Jah, pole lõppu lohutustel, mida naised leiavad tänapäevases elus. Tõepoolest, ma pole seda tähtsaimat veel nimetanudki.”

„Mis see siis on, Harry?” küsis poiss hajameelselt.

„Oo, silmatorkav lohutus. Võtta kellegi teise austaja, kui oled kaotanud oma. Heas seltskonnas peseb see alati iga naise valgeks. Aga kui hoopis erinev pidi küll olema Sibyl Vane teistest naistest, keda kohtame! Tema surmas on minule midagi väga ilusat. Rõõmustan, et elan aastasajal, kus sünnivad niisugused imed. See paneb uskuma nende asjade tõelisust, millega meie kõik mängime – paneb uskuma romantikat, kirge ja armastust.”

„Mina olin talle hirmus julm. Seda unustate.”

„Kardan, et naised hindavad julmust, puhast julmust rohkem kui ükskõik mida. Neil on imeliselt algelised instinktid. Meie oleme nad teinud iseseisvaks, kuid nemad jäävad ikkagi orjadeks, kes otsivad endale isandaid. Nad armastavad, et neid valitsetakse. Olen kindel, teie olite suurepärane. Mina pole teid kunagi veel täiesti ja põhjani vihasena näinud, aga ma võin kujutleda, kui kaasakiskuv te olite. Ja lõpuks, üleeile ütlesite mulle midagi, mida mina pidasin lihtsalt kujutelmaks, kuid ometi oli see täiesti tõsi, nagu ma nüüd näen, ning see on võti kõigele.”

„Mis see siis oli, Harry?”

„Teie ütlesite mulle, et Sibyl Vane esildab teile kõiki romantilisi kangelannasid – et ta oli ühel õhtul Desdemona, teisel Ophelia; et kui ta suri Juliana, siis tõusis ta uuesti ellu Imogenina.”

„Enam ei tõuse ta kunagi ellu,” lausus poiss ja kattis oma näo kätega.

„Ei, enam ei tõuse ta kunagi ellu. Tema mängis oma viimase osa lõpuni. Kuid teie peate tema üksildlasest surmast seal kehvas riietustoas mõtlema nagu mõne jakobiinliku tragöödia imelikust ja õudsest katkendist, nagu mõnest Webster’i, Ford’i või Cyril Tourneur’i imelisest stseenist. See tüdruk ei elanud tõeliselt kunagi ja sellepärast pole ta ka kunagi tõeliselt surnud. Igatahes teile oli ta ainult unenägu, viirastus, mis hõljus läbi Shakespeare’i tükkide ja muutis nad oma juuresolekuga armsamaks – flööt, mis andis Shakespeare’i muusikale rikkalikuma ja täiuslikuma rõõmukõla. Silmapilgul, mil ta puutus tõelist elu, hävitas ta selle ja see hävitas tema ning nõnda lahkuski ta. Leinake Opheliat, kui see teile meeldib. Riputage endale tuhka pähe, et Cordelia kägistati. Karjuge taeva poole, et suri Brabantio tütar. Kuid ärge raisake oma pisaraid Sibyl Vane’i pärast. Tema oli vähem reaalne kui nemad.”

Vaikus. Videvik tihenes toas. Hõbejalgsed varjud ronisid aiast kuulmatult sisse. Pikkamisi vaibusid asjade värvid.

Natukese aja pärast tõstis Dorian Gray silmad. „Teie seletasite mulle minu enda, Harry,” lausus ta teatud kergendusohkega. „Tundsin kõike seda, mis teie ütlesite, aga kuidagi kartsin ma ja ei suutnud seda iseendale väljendada. Kui hästi te mind tunnete! Kuid ärgem rääkigem enam sellest, mis sündinud. See oli imeline kogemus. See on kõik. Kas elul peaks veel midagi niisama imelist minule tagavaraks olema?”

„Elul on teie jaoks ükskõik mis tagavaraks, Dorian. Pole midagi olemas, mida teie ei suudaks oma haruldaselt ilusa välimusega teha.”

„Aga oletame, Harry, et mina muutun kõhnaks, vanaks ja kortsuliseks? Mis siis?”

„Ah siis,” ütles lord Henry, tõustes lahkumiseks, „siis, mu kallis Dorian, peate oma võitude saavutamiseks võitlema. Praegu kantakse nad teile kätte. Ei, teie peate oma ilusa välimuse säilitama. Meie elame ajajärgul, mis loeb liiga palju, et olla tark, ja mis mõtleb liiga palju, kui et olla ilus! Teieta on meil võimatu läbi saada. Nüüd aga riietuge parem ja sõidame klubisse. Oleme üsna hiljaks jäänud.”

„Ma arvan, me kohtame Ooperis, Harry. Olen liiga väsinud, et midagi süüa. Mis on teie õe loozhi number?”

„Kakskümmend seitse, arvan ma. See on esimeses reas. Te leiate tema nime ukselt. Aga mul on kahju, et te ühes minuga sööma ei tule.”

„Ma ei tunne selleks tahtmist,” ütles Dorian väsinult. „Kuid ma olen teile väga tänulik kõige eest, mis mulle ütlesite. Teie olete kindlasti minu parim sõber. Ükski pole mind kunagi nõnda mõistnud kui teie.”

„Meie oleme alles oma sõpruse algusel, Dorian,” vastas lord Henry tema kätt surudes. „Jällenägemiseni. Loodetavasti kohtan teid pool kümme. Pidage meeles, Patti laulab.”

Kui lord Henry enda järel ukse oli sulgenud, kõlistas Dorian Gray; mõne minuti pärast ilmus Victor lambiga ja laskis eesriided alla. Dorian ootas kärsitult, et ta ometi kord läheks. Teener näis tarvitavat lõpmata aja kõige juures.

Niipea kui teener oli toast läinud, tormas Dorian sirmi juurde ja tõmbas selle kõrvale. Ei, pildis polnud mingit uut muutust. Tema pidi Sibyl Vane’i surma teated enne saama kui Dorian ise. Tema tundis elusündmusi, nagu nad tõeliselt olid. Paheline julmus, mis inestas tema suu peeni jooni, oli kahtlemata ilmunud just sel silmapilgul, mil neiu mürki jõi, ükskõik mis see ka oli. Või oli ta ükskõikne tagajärgede vastu? Võttis ta teatavaks ainult selle, mis sündis hinges? Võib olla, ja ta lootis, et millalgi sünnib ehk muutus otse tema enda silmi all, ning see lootus pani ta värisema.

Vaene Sibyl! Milline romaan see kõik oli olnud! Näitelaval oli ta sagedasti surma mänginud. Aga nüüd puutus Surm ise teda ja võttis ta endaga kaasa. Kuidas mängis ta küll selle viimse hirmsa stseeni? Needis ta teda, Doriani, surres? Ei, tema suri armastusest tema, Doriani vastu ja armastus pidi olema temale alati sakramendiks. Ta lunastas kõik oma elu ohvriga. Enam ei tahtnud Dorian sellest mõelda, mida Sibyl oli pannud teda sel hirmsal õhtul teatris kannatama. Teda mälestades tahtis ta temas näha ainult imetlusväärset traagilist kuju, mis on saadetud maailma näitelavale näitama Armastuse kõrgeimat tõelisust. Imeline traagiline kuju? Pisarad tõusid noormehel silma, kui ta mõtles neiu lapselikule pilgule, tema võluvale olemusele ja tema värisevalt pelglikule ilule. Ruttu heidutas ta selle nägemuse ja vaatas jällegi pilti.

Ta tundis, silmapilk oli tulnud, mil ta pidi valima. Või oligi ta juba valinud? Jah, elu oli otsustanud tema eest – elu ja tema oma lõpmata uudishimu elu vastu. Igavene noorus, lõpmatu kirg, peened ja salajased lõbud, metsikud rõõmud ja veel metsikumad patud – seda kõike pidi ta saama. Portree pidi tema häbikoormat kandma: see oli kõik.

Valutundmus valdas teda, kui ta mõtles rüvetusest, mis pidi osaks saama sellele ilusale näole lõuendil. Kord oli ta Narcissust poisikeslikult jäljendades suudelnud või teinud suudlema neid värvitud huuli, mis naeratasid nüüd nii julmalt temale. Igal hommikul oli ta istunud tema ees ja imetlenud tema ilu, temasse peaaegu armudes, nagu talle ajuti näis. Pidi see nüüd muutuma iga tujuga, millele ta andus? Pidi ta nüüd muutuma hirmsaks ja vastikuks asjaks, mille pidi peitma ja lukutama kuhugi ruumi, et varjata teda päiksepaiste eest, mis oli nii sagedasti kallanud ta imelistele voogavatele lokkidele säravat kulda? Kui kahju! Kui kahju!

Silmapilguks mõtles ta palvetada, et tema ja pildi vaheline hirmus suhe kaoks. Palve tõttu oli ju see muutus sündinud, võib-olla kaoks pildi muutus samuti palve tagajärjel. Ja ometi, kes loobuks võimalusest nooreks jääda, ükskõik kui fantastiline see võimalus ka oleks ja ükskõik kui saatuslikud tagajärjed see kaasa tooks? Pealegi, seisis see veel tema võimuses? Oli tõesti palve selle muutuse mõjutanud? Kas ei ole ehk põhjuseks mingisugune imelik teaduslik tõsiasi? Kui mõte võib mõjutada elusat organismi, miks ei võiks ta siis mõjutada surnuid ja anorgaanilisi asju? Veel enam, kas välised asjad ei või meie suhtes ilma mõtte ja teadusliku soovita võnkuda meie meeleolude ja kirgedega kooskõlas, oletades imelikku sugulust või salajast armastust aatomite vahel? Kuid põhjusel polnud siin tähtsust. Kunagi elus ei tahtnud ta enam palve kaudu kutsuda mingit hirmsat võimu. Kui pilt pidi muutuma, siis muutugu ta. See oli kõik. Milleks pidi ta sellesse nii sügavale tungima?

Sest pidi olema ju tõsine lõbu teda vaadelda. Ta pidi võima oma hinge jälgida tema salajamaisse urkaisse. See pilt pidi olema temale kõige imelikum nõiapeegel. Nagu ta oli temale ilmutanud tema enda ihu, samuti pidi ta ka ilmutama temale ta hinge. Ja kui pildile langeb juba talv, seisaks tema ise ikka veel seal, kus kevad sirutab suvele käe. Kui pildi näolt valgub veri ja järele jääb kahvatu kriidimask tinaste silmadega, hoiaks tema alal noorusliku võluvuse. Ainuski tema meeldivuse lilledest ei närtsiks. Ainuski tema elutuige ei nõrgeneks. Kreeka jumalaina jääks ta tugevaks, nobedaks ja rõõmsaks. Mis oleks siis sellest, mis sünnib värvitud näoga lõuendil? Tema oleks kaitstud. See oli kõik.

Ta tõmbas sirmi endisele paigale pildi ette ja naeratas ise seda tehes; siis läks ta magamistuppa, kus juba teener teda ootas. Tund hiljem oli ta ooperis ja lord Henry kummardus tema tooli kohal.