Dorian Gray portree/IX

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
VIII
Dorian Gray portree
Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare
X

ÜHEKSAS PEATÜKK

Kui ta järgmisel hommikul einestas, astus Basil Hallward sisse.

„Olen nii rõõmus teid kohates, Dorian,” ütles ta tõsiselt. „Eile õhtul käisin siin, aga mulle öeldi, et te olevat ooperis. Muidugi teadsin ma, et see on võimatu. Aga ma oleksin tahtnud, et oleksite sõna jätnud, kuhu te tõeliselt läksite. Minul möödus hirmus öö, sest ma kippusin kartma, et ühele kurbmängule võiks järgneda teine. Arvan, et oleksite võinud mulle telegrafeerida, kui sellest kuulsite. Juhuslikult lugesin sellest „The Globe’i” viimasest väljaandest, mis puutus pihku klubis. Tulin siis kohe siia ja olin teid mitte leides väga õnnetu. Ma ei suuda teile öelda, kui hirmus valus on mul kogu selle asja pärast. Mõistan, mis peate teie küll kannatama. Aga kus olite? Käisite teie tüdruku ema vaatamas? Silmapilguks mõtlesin teile sinna järele tulla. Aadress oli lehes. Kusagil Euston Roadil, eks? Kuid ma ei söandanud pealetükkivaks muutuda valus, mida ma ei suuda vähendada. Vaene naine! Missuguses seisukorras ta küll peab olema! Pealegi oli see tema ainus laps! Mis ütles ta kõige selle kohta?”

„Armas Basil, kust mina seda tean?” lausus Dorian Gray, kuna ta ise hirmus tüdinuna veneetsia klaasist rüüpas kahvatukollast, kullas pärlendavat viina. „Mina olin ooperis. Teie oleksite pidanud ka sinna tulema. Kohtasin Harry õde, leedi Gwendoleni esimest korda. Olime tema loozhis. Ta on väga võluv; ja Patti laulis jumalikult. Ära räägi koledaist asjust. Kui asjast mitte rääkida, siis pole ta kunagi sündinudki. Ainult väljendus annab asjadele reaalsuse, nagu ütleb Harry. Võiksin ainult tähendada, et ta polnud selle naise ainuke laps. On veel poeg, kena poiss, arvan ma. Kuid tema pole näitelaval. Tema on meremees või midagi selletaolist. Ja nüüd rääkige mulle iseendast ja sellest, mis te maalite.”

„Teie läksite ooperisse?” ütles Hallward väga pikkamisi, pingutatud valutoon hääles. „Teie läksite teatrisse, kuna Sibyl Vane lamas korjusena kusagil räpases toas? Teie võite mulle rääkida teistest naistest, et nemad olnud võluvad, Pattist, et ta laulnud jumalikult – võite rääkida seda veel enne, kui teie armastatud tüdruk on leidnud hauarahugi? Inimene, seda väikest valget keha ootavad ju koledused!”

„Pidage, Basil! Ma ei taha seda kuulata!” karjus Dorian püsti karates. „Ärge rääkige mulle sellest! Mis tehtud, see tehtud. Mis läinud, see läinud?”

„Teie ütlesite eilse kohta läinud?”

„Mis on tõelisel ajahetkel sellega tegemist? Ainult pealiskaudsed inimesed nõuavad aastaid, et vabaneda teatud meeleliigutusest. Inimene, kes valitseb iseend, võib võita valu niisama kergesti nagu leida uue lõbugi. Mina ei taha olla oma tundmuste meelevallas. Mina tahan neid kasutada, neid maitsta ja neid valitseda.”

„Dorian, see on kole! Miski on teid täielikult muutnud. Välimuselt olete täpselt sama imeline poiss, kes tuli iga päev oma pildi maalimiseks minu ateljeesse. Kuid siis olite lihtne, loomulik, südamlik. Teie olite kõige rikkumatum olend kogu maailmas. Nüüd ei tea ma enam, mis teisse on läinud. Teie räägite, nagu poleks teil südant ega kaastundmust. See kõik on Harry mõju. Seda näen.”

Poiss läks punaseks, ja kuna ta astus akna alla, vaatas silmapilguks välja rohelisse, helkivasse päikeseküllasesse aeda.

„Harryle võlgnen ma palju, Basil,” ütles ta viimaks, „rohkem kui teile. Teie õpetasite mu ainult edevaks.”

„Noh, selle eest olen ma karistatud, Dorian – või ma saan millalgi oma karistuse.”

„Ma ei mõista, mis te sellega mõtlete, Basil,” hüüdis poiss ümber pöördudes. „Ma ei tea, mis te tahate. Mida te tahate?”

„Tahan seda Dorian Gray’d, keda ma maalisin,” vastas kunstnik nukralt.

„Basil,” ütles poiss tema juurde astudes ja kätt talle õlale pannes, „teie tulite liiga hilja. Eile, kui kuulsin, et Sibyl Vane on enda tapnud…”

„Enda tapnud? Armuline taevas! Kas selles pole siis mingit kahtlust?” karjus Hallward ja vahtis hirmunud pilgul poisile näkku.

„Mu kallis Basil! Ega te ometi arva, et see oli labane juhus? Muidugi tappis ta iseenda.”

Vana mees kattis oma näo kätega. „Kui kohutav,” pomises ta ja värin vapustas ta keha.

„Ei,” ütles Dorian Gray, „selles pole midagi kohutavat. See on meie aja suuri romantilisi tragöödiaid. Harilikult elavad näitlejad kõige igapäevasemat elu. Nad on head mehed või truud naised või midagi selletaolist igavat. Teie ju teate, mis ma mõistan keskklasside voorustega ja muude niisuguste asjadega. Kui hoopis teissugune oli Sibyl! Oma peenima tragöödia elas ta. Tema oli alati kangelanna. Oma viimsel mänguõhtul – sel õhtul, mil teie teda nägite – mängis ta halvasti, sest ta oli tundma õppinud tõelist armastust. Aga niipea kui ta mõistis elu ebatõelisust, suri ta, nagu pidi kord surema Julia. Ta läks jällegi kunsti valdkonda. Temas on midagi vagast kannatajast. Tema surmal on kogu valurikka märterlikkuse kasutuse pitser, kogu selle raisatud ilu. Kuid te ei pea mitte arvama, nagu poleks mina kannatanud. Kui teie oleksite eile teatud silmapilgul sisse astunud – võib-olla nii kella poole või kolmveerand kuue paiku, – siis oleksite leidnud mu pisarais. Isegi Harryl, kes oli siin ja tõi mulle selle uudise, isegi temal pole tõeliselt vähematki aimu, mis mina olen pidanud läbi tegema. Ma kannatasin pööraselt. Siis läks see üle. Olnud tundmust ei saa ma korrata. Ükski ei või seda, välja arvatud sentimentalistid. Ja teie olete hirmus ülekohtune, Basil. Teie tulete siia, et mind lohutada. See on teist väga kena. Aga kui leiate mu lohutatuna, siis saate vihaseks. Kui kaastundlik te olete! Teie tuletate mulle meelde seda Harry jutustatud filantroopi, kes kulutanud kakskümmend aastat oma elust selleks, et kõrvaldada mingi halbus või muuta mingi ülekohtune seadus – olen unustanud, mis see just oli; lõppeks õnnestus see ja miski ei või ületada tema pettumust. Tal pole enam midagi teha, sureb peaaegu igavusest ja muutub veendunud misantroobiks. Pealegi, mu kallis Basil, kui tahate tõesti mind lohutada, siis õpetage mind unustama, mis on sündinud, või vaatlema seda puht kunstiliselt seisukohalt. Eks olnud see Gautier, kes armastas kirjutada la consolation des arts’ist? Mäletan, et leidsin millalgi teie ateljeest väikese pärgamenti köidetud raamatu, mida lehitsedes sattusin sellele ütlusele. Noh, mina pole selle noormehe sarnane, kellest mulle rääkisite, kui olime üheskoos Marlow’s, ja kes armastas öelda, et kollane satään võiks lohutada kõigis eluviletsustes. Mina armastan ilusaid asju, mida võib puutuda ja kätte võtta. Vanad brokaadid, rohelised pronksid, lakktooted, nikerdatud elevandiluu, kallis ümbrus, toredus, pidulikkus – kõigest sellest võib nii paljugi nautida. Kuid kunstiline tundmus, mis nad loovad või vähemalt ilmutavad, on mulle veel enam väärt. Saada iseenda elu vaatlejaks, nagu ütleb Harry, tähendab pääsemist elukannatusest. Tean, teie olete üllatatud, et ma teiega nõnda räägin. Teil pole aimugi, kuidas ma olen arenenud. Ma olin alles koolipoiss, kui teie mind tundsite. Praegu olen ma mees. Mul on uued kired, uued mõtted, uued ideed. Ma olen teissugune, aga sellepärast ei pea te mind vähem armastama. Ma olen muutunud, aga teie peate ikka mu sõbraks jääma. Muidugi meeldib Harry mulle väga. Aga ma tean, teie olete parem kui tema. Teie pole mitte tugevam – teie kardate elu väga, – aga teie olete parem. Ja kui õnnelikud olime kahekesi! Ärge jätke mind maha, Basil, ja ärge tõrelge minuga. Mina olen, mis ma olen. Rohkem pole siin midagi öelda.”

Kunstnik tundis end imelikult liigutatuna. Noormees oli talle lõpmata kallis ja tema isik oli olnud tema kunsti suureks pöördepunktiks. Ta ei suutnud mõtet kannatada, et ta peaks temale veel midagi ette heitma. Pealegi, tema ükskõiksus on ehk ainult tuju, mis möödub peagi. Temas on nii palju head, nii palju õilsat.

„Hea küll siis, Dorian,” ütles ta viimaks nukral naeratusel, „tulevikus ei räägi ma teiega enam sellest hirmsast sündmusest. Tahaksin ainult loota, et teie nime sellega ühenduses ei mainitaks. Täna pärast lõunat algab juurdlus. On nad teid kutsunud?”

Dorian raputas pead ja piinlikkuse ilme tõusis tal näkku sõna „juurdlus” juures. Kõigis neis asjus oli midagi toorest ja labast. „Nad ei tea minu nime,” vastas ta.

„Aga neiu teadis ometi?”

„Ainult minu ristinime ja sedagi ei maininud ta kunagi teiste kuuldes, selles olen kindel. Ta rääkis mulle kord, et kõik olevat uudishimulikud teada saama, kes mina olen, ja et tema ikka ja alati minule on andnud ainult prints Võluja nime. Seda tegi ta kenasti. Teie peaksite mulle Sibylist tegema joonistuse. Tahaksin temast pisut rohkem kui pelka mälestust mõnest suudlusest ja mõnest haprast pateetilisest sõnast.”

„Kui teie seda soovite, Dorian, siis katsun ma midagi teha. Kuid teie ise peate tulema ja mulle jällegi istuma. Ma ei suuda ilma teieta läbi saada.”

„Kunagi ei või ma teile enam istuda, Basil. See on võimatu!” hüüdis ta tagasi põrgates.

Kunstnik vahtis laial pilgul talle otsa.

„Kallis poiss! Mis lollus see siis on!” hüüdis ta. „Tahate teie öelda, et see, mis mina teist tegin, ei meeldi teile? Kus see on? Miks olete talle sirmi ette tõmmanud? Laske mind teda vaadata. See on minu parim teos, mis ma kunagi teinud. Võtke sirm eest ära, Dorian. Teie teener on lihtsalt häbematu, et ta minu teost nõnda varjab. Ma tundsin kohe sisse astudes, et tuba on teissuguseks muutunud.”

„Minu teenril pole sellega midagi tegemist, Basil. Ega te ometi arva, et mina laseksin teda oma tuba korraldada? Lilli paneb ta mõnikord mulle, see on kõik. Ei, seda tegin ise. Valgus oli pildile liiga hele.”

„Liiga hele? Kindlasti mitte, mu armas poiss. See on imehea paik temale. Laske ma vaatan!” Ja Hallward sammus toanurga poole.

Hirmukarjatus kostis Dorian Gray huulilt ja ta kargas kunstniku ning sirmi vahele. „Basil,” ütles ta sootuks kahvatuna. „Ärge vaadake teda. Mina ei taha seda.”

„Iseoma teost mitte vaadata! Seda ei mõtle te ometi tõsiselt. Miks ei peaks ma teda vaatama?” hüüdis Hallward naerdes.

„Kui te peaksite katsuma teda vaadata, Basil, siis, ausõna, kunagi oma elus ei räägi ma teiega enam. Olen täiesti tõsine. Ma ei anna mingit seletust ja teie ei pea ka mingit küsima. Aga pidage meeles: kui puutute seda sirmi, on meie vahel kõik lõpetatud.”

Hallward seisis nagu piksest rabatuna. Ta vahtis täielikus jahmatuses Dorian Gray’le otsa. Kunagi polnud ta teda veel sellisena näinud. Poiss oli tõeliselt vihast valge. Tema käed olid rusikas ja tema silmaterad välkusid sinisest tulest kettaina. Ise värises üleni.

„Dorian!”

„Ärge rääkige!”

„Aga mis see siis on? Muidugi ei vaata ma teda, kui teie ei taha,” ütles ta üsna külmalt, pöördudes kandadel ja minnes akna alla. „Kuid tõepoolest tundub see mõttetusena, et ma ei või iseoma pilti näha, liiatigi kui ma mõtlen teda sügisel Pariisis välja panna. Võib-olla pean teda enne veel kord lakkima ja sellepärast pean teda millalgi nägema ning miks siis mitte täna?”

„Seda pilti välja panna! Teie tahate ta välja panna?” hüüdis Dorian Gray, kuna imelik hirmutunne üle kogu ta keha ronis. Pidi siis maailmale näidatama tema saladust? Pidid inimesed päranisilmil tema elumüsteeriumi vahtima? See oli võimatu. Midagi pidi kohe tegema; mida just, seda ta ei teadnud.

„Jah, ma ei arvanud, et teil midagi selle vastu võiks olla. Georges Petit tahab kõik minu parimad pildid kokku korjata ja nendest erilise näituse korraldada Rue de Sèze’il; näituse avaks ta oktoobri esimesil päevil. See pilt puuduks siit ainult kuu aega. Tahaksin uskuda, et teie seniks temast võiksite lahkuda. Pealegi pole te vististi sel ajal linnaski. Ja kui te ta niikuinii sirmi taga hoiate, siis pole teil temast ju kuigi palju.”

Dorian Gray laskis käe üle otsaesise käia. Seal olid higipisarad. Ta tundis, et ta seisab hirmsa hädaohu kuristikul.

„Kuu tagasi ütlesite ju, et te seda pilti kunagi välja ei pane,” hüüdis ta. „Miks olete oma otsuse muutnud? Teil, kes te kuulute püsivate kilda, on sama palju tujusid nagu teistelgi. Ainuke vahe, et teie tujud on nii mõttetud. Te pole ometi unustanud, et kinnitasite mulle kõige pühalikumalt – miski maailmas ei võivat teid ajada seda pilti näitusel välja panema. Harryle rääkisite sedasama.” Äkki vaikis ta ja tema silmi ilmus eriline helk. Tal tuli meelde, et lord Henry talle kord pool tõsiselt, pool naljatades oli ütelnud: „Kui tahate endale imeliku veerandtunni valmistada, siis küsige Basililt, miks ta seda pilti ei taha välja panna. Minule ütles ta, miks ta ei taha, ja minule oli see ilmutus.” Jah, võib-olla oli ka Basilil oma saladus. Ta katsus seda teada saada.

„Basil,” ütles ta, astudes tema juurde ja vahtides talle otseteed silma, „meil mõlemail on omad saladused. Ütelge mulle oma, siis ütlen mina teile oma. Mis oli teil põhjuseks loobuda pildi väljapanekust?”

Tahtmata tundis kunstnik kehas värinat.

„Dorian, kui ma seda teile ütleksin, peaksite minust vähem kui praegu ja te naeraksite mu vististi välja. Aga ma ei võiks kannatada ei üht ega teist. Kui soovite, et ma enam kunagi teie portreed ei vaataks, siis olen ma sellega nõus. Teie ise olete alati mul vaatamiseks olemas. Kui soovite, et parim teos, mis ma kunagi loonud, oleks maailma silme eest varjatud, siis rahuldun ka sellega. Teie sõprus on mulle rohkem väärt kui ükskõik missugune kuulsus või kiitus.”

„Ei, Basil, teie peate mulle ütlema,” nõudis Dorian Gray. „Mina arvan, mul on õigus seda teada.”

Tema hirm oli kadunud, uudishimu oli selle asemele asunud. Ta võttis kindlasti nõuks Basil Hallward’i saladust teada saada.

„Istume, Dorian,” ütles kunstnik nõutult. „Istume. Ja vastake mulle üks küsimus. Olete ehk teie pildis midagi tähelepanuväärset märganud – midagi, mis alguses ehk teile silma ei puutunud, kuna ta alles hiljem äkki sai teile nähtavaks?”

„Basil!” karjus poiss, haarates toolitugedest värisevail kätel kinni ja vahtides metsikul, pärani pilgul talle otsa.

„Näen, see on nii. Ärge rääkige. Oodake, kuni kuulete, mis mul öelda. Dorian, esimesest silmapilgust peale, mil ma teid kohtasin, oli teie isikul minusse haruldaselt suur mõju. Kogu minu hing, peaaju ja jõud seisid teie võimuses. Teie muutsite minule selle nägematu ideaali nähtavaks kehastuseks, mis kummitab meie, kunstnikkude kujutlemisvõime imeilusa unenäona. Ma jumaldasin teid. Kadestasin igaüht, kellega teie rääkisite. Tahtsin teid tervena endale. Olin õnnelik ainult siis, kui olin teiega. Olles eemal minust isiklikult, viibisite minu läheduses ometi kunstina… Muidugi ei lasknud ma teid ennast sellest midagi teada. See oleks võimatu olnud. Teie poleks seda mõistnud. Vaevalt mõistsin seda isegi. Teadsin ainult, et olin näinud täiuslikkust näost näkku ja et maailm oli minu silmas muutunud imeliseks – võib-olla liiga imeliseks, sest niisuguses hullumeelses jumaldamises peitub hädaoht, mitte vähem kaotuse kui tema säilimise hädaoht… Nädal läks nädala järele ja mina süvenesin ikka enam teisse. Siis tuli uus arenemine. Olin teid joonistanud Parisena kenas relvastuses, Adonisena jahimehe ülikonnas läikiva odaga. Kroonituna raskete lootoseõitega istusite Hadrianuse pargase ninas ja vaatasite üle rohelise, sogase Niiluse. Teie kummardusite mõne Kreeka maastiku vaikse lätte kohal ja vaatasite hõbedase vee vaikuses iseenda näo imet. Ja see kõik oli, nagu kunst peab olema – ebateadlik, ideaalne ja kauge. Ühel päeval, saatuslikul päeval, arvan ma ajuti, otsustasin maalida teie imelise portree, nagu olete praegusel silmapilgul, mitte surnud aegade kehakattes, vaid teie enda ülikonnas ja teie enda ajajärgul. Oli see nüüd realistlik meetod või ainult teie isiku ime, mis mulle nõnda ilmus ilma varjuta ja loorita, seda ei või ma öelda. Aga ma tean, et töötades näis iga värvilaik ja -varjund minu saladuse ilmutavat. Hakkasin kartma, et teised võiksid minu ebajumaldamist aimata. Tundsin, Dorian, et olin ütelnud liiga palju, et olin pannud liiga palju iseendast pildisse. Siis ma otsustasingi mitte kunagi teda välja panna. Teie olite pisut riivatud, kuid siis ei mõistnud te kõike, mis see mulle tähendas. Harry, kellele ma seda rääkisin, naeris mind välja. Kuid mina ei teinud sellest väljagi. Kui pilt oli lõpetatud ja mina selle ette maha istusin, siis tundsin, et minul oli õigus… Nii siis, mõne päeva pärast lahkus pilt minu ateljeest, ja niipea kui olin vabanenud tema väljakannatamatust võluvast juuresolekust, näis mulle, et olin olnud hullumeelne, kujutledes temas midagi rohkem nägevat, kui et teie olete haruldaselt ilus ja et mina võisin ta maalida. Isegi nüüd ei saa ma muidu, kui pean mõtlema, et on eksitus arvata, nagu peaks teoses avalduma see kirg, mis täidab loojat luues. Kunst on ikka abstraktsem kui meie seda kujutleme. Vorm ja värv räägivad meile ainult vormist ja värvist – see on kõik. Sagedasti näib mulle, et kunst varjab kunstnikku palju rohkem kui ta teda ilmutab. Ja kui ma siis Pariisist selle pakkumise sain, otsustasin ma teha teie pildi näituse naelaks. Mul ei tulnud mõttessegi, et teie võiksite vastu olla. Nüüd aga näen, et teil on õigus. Seda pilti ei või näitusele viia. Teie ei pea mulle seda pahaks panema, Dorian, mis ma teile rääkisin. Nagu ma kord Harryle ütlesin, teie olete loodud jumaldamiseks.”

Dorian Gray hingas sügavasti. Puna ilmus uuesti näkku ja naeratus mängles ta huulil. Hädaoht oli möödas. Seks korraks oli ta päästetud. Kuid ta ei saanud muidu kui pidi lõpmata kaastundmusega mõtlema kunstnikule, kes oli nii imelikult talle iseendast pihtinud, ning ta küsis endamisi, kas ka teda kunagi valdaks samal määral mõne sõbra isik. Lord Henryl oli meeldiv omadus väga hädaohtlik olla. Kuid see oli ka kõik. Tema oli liiga osav ja liiga küüniline, kui et teda oleks võinud tõesti austada. Kas ilmub kunagi keegi, kes täidaks ta oma imeliku ebajumaldamisega? Oli ehk ka see veel elul tema jaoks tagavaraks?

„See on otse imestusväärne, Dorian,” ütles Hallward, „et teie võisite seda selles pildis tähele panna. Paistis see teile tõesti silma?”

„Jah, ma nägin temas midagi,” vastas ta, „midagi, mis paistis mulle väga imelikuna.”

„Noh, nüüd pole teil ometi enam midagi selle vastu, et mina teda vaatan?”

Dorian raputas pead.

„Seda ei pea te mult paluma, Basil. Ma ei või teid selle pildi ette lasta.”

„Aga millalgi teete seda ometi?”

„Ei kunagi.”

„Noh, võib-olla on teil õigus. Ja nüüd elage hästi, Dorian. Teie olete ainuke inimene, kes tõeliselt minu kunsti on mõjutanud. Kõige hea eest, mis olen teinud, võlgnen tänu teile. Ah! Teie ei tea, mis see mul maksis, et seda kõike teile öelda.”

„Minu kallis Basil,” ütles Dorian, „mis te siis õige mulle ütlesite? Lihtsalt, teie tunnete, et imetlete mind liiga. See pole isegi meelitus.”

„See polnud meelitusena mõeldud. See oli pihtimus. Nüüd, mil ma seda olen teinud, oleks nagu midagi minust lahkunud. Võib-olla ei peaks oma austamistundmust kunagi sõnades väljendama.”

„See oli pihtimus, mis tõi pettumuse.”

„Kuis nii? Mis teie siis ootasite, Dorian? Ega te ometi midagi muud pildis pole märganud, ega? Temas polnud midagi muud näha?”

„Ei, seal polnud midagi muud näha. Miks te küsite? Kuid teie ei peaks jumaldamisest rääkima. See on meeletus. Teie ja mina oleme sõbrad, Basil, ja selleks peame ka jääma.”

„Teil on ju Harry,” ütles kunstnik nukralt.

„Oo, Harry,” hüüdis poiss naeruvinega, „Harry kulutab oma päevad, rääkides midagi uskumatut, ja õhtud, tehes midagi ebatõenäolist. See on just see eluviis, nagu mina tahaksin elada. Aga ometi ei läheks ma Harry juurde, kui oleksin hädas. Ennemini otsiksin teid üles, Basil.”

„Teie tahaksite jällegi mulle istuda?”

„Võimatu.”

„Teie hävitate minu kui kunstniku elu oma loobumisega, Dorian. Keegi ei taba kaht ideaali elus. Harva neid, kes tabavad ühtegi.”

„Ma ei või teile seletada, miks, Basil, kuid mitte kunagi ei istu ma teile enam. Portrees on midagi saatuslikku. Ta elab iseenda elu. Mina tulen teiega teed jooma. See on niisama lõbus.”

„Teile veel lõbusam,” lausus Hallward kahetsevalt. „Ja nüüd elage hästi. Mul on kahju, et te mind ei lase veel kord seda pilti vaadata. Kuid sinna ei või parata. Mõistan väga hästi, mis teie selle juures tunnete.”

Kui kunstnik oli lahkunud, naeratas Dorian Gray endamisi. Vaene Basil! Kui vähe teadis ta tõsisest põhjusest! Ja kui imelik see oli, et oma saladuse avaldamise asemel oli tal peaaegu juhuslikult õnnestunud kiskuda sõbralt ta saladus! Kui palju seletas see imelik pihtimus temale! Kunstniku imelikud kadedusehood, tema metsik austamine, liialdatud kiidulaulud ja tema iseäralik vaikimine – nüüd mõistis ta seda kõike ja tal oli kahju. Talle tundus, et niisuguses romantilise varjundiga sõpruses on midagi traagilist.

Ta ohkas ja kõlistas. Portree pidi kõrvale toimetatama, maksku mis maksab. Ta ei tahtnud enam uuesti niisugusesse hädaohtu sattuda, kus tema saladus võiks teatavaks saada. Oli hullumeelsus, et ta oli pildi jätnud tunniks ajakski siia, kuhu pääsesid kõik tema sõbrad.