Dorian Gray portree/X

by Oscar Wilde

←IX

Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare

XI→

EPUB

KÜMNES PEATÜKK

Kui teener sisse astus, silmitses ta teda ainiti, küsides iseendalt, oli ta mõttele tulnud sirmi taha vaadata või ei. Mees oli täiesti ükskõikne ja ootas käske. Dorian süütas sigareti ja läks peegli ette, kuhu ta pilgu heitis. Victori nägu võis ta seal selgesti näha. See oli nagu rahuliku orjalikkuse mask. Seal ei leidunud vähematki, mida oleks tarvitsenud karta. Siiski arvas ta paremaks ettevaatlik olla.

Pikkamisi rääkides ütles ta teenrile, et tema vajab majapidajat ja et peale selle peaks teener raamitegija juurde minema ja teda paluma kaks oma meest kohe siia saata. Talle näis, et toast lahkudes rändasid teenri silmad sirmi poole. Või oli see ainult tema enda kujutelm?

Mõne minuti pärast kahises raamatukogutuppa oma mustis siidrõivais ja vanamoelistes niitkinnastes mrs. Leaf. Dorian palus temalt koolitoa võtit.

„Vana koolituba, mr. Dorian?” hüüdis majapidaja. „See on ju tolmu täis. Ma pean ta enne korda seadma, kui teie sinna sisse lähete. Ta pole praegu kohases seisukorras, et teie võiksite sinna pilku heita, sir. Tõepoolest mitte.”

„Ma ei vaja tema korraldamist, Leaf. Ma vajan ainult võtit.”

„Noh, sir, teie ajate end seal ämblikuvõrke täis. Seda ust pole ligemale viis aastat avatud, pärast lordi surma üldse mitte.”

Dorian võpatas oma vanaisa meeldetuletusel. Tal olid temast vastikud mälestused.

„Sellest pole midagi,” vastas ta. „Tahan ainult seda tuba näha, muud midagi. Andke mulle see võti.”

„Siin on see võti,” ütles vana proua, sõrmitsedes värisevate ja kobavate kätega oma võtmekimbu kallal. „Siin ta on. Ma võtan ta kohe kimbust välja. Aga härra, ega te ometi sinna taha elama asuda, kuna teil ju siin on nii mugav?”

„Ei, ei,” hüüdis ta kärsitult. „Tänan teid, Leaf. See on kõik.”

Majapidaja viivitas silmapilguks ja lobises oma kohuste üksikasjust. Dorian ohkas ja käskis teda asju ajada, nagu ta seda heaks arvab. Naine lahkus toast, nägu naerukortsudega läbi põimitud.

Niipea kui uks tema järel oli sulgunud, pistis Dorian võtme tasku ja vaatas toas ümber. Ta silm langes suurele purpursele satäänvaibale, mis kaetud raskete kuldtikanditega. See oli hiilgav tükk veneetsia tööd seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoolelt ja vanaisa oli ta leidnud ühest kloostrist Bologna lähedalt. Jah, see pidi saama selle hirmsa asja katteks. Võib-olla oli teda juba nii mõnigi kord tarvitatud surnulinana. Nüüd pidi ta midagi varjama, milles peitus mingisugune rike, halvem rike kui ehk surm ise – midagi, mis haub koledust ja ometi kunagi ei sure. Mida olid ussid laibale, seda pidid olema tema patud maalitud kujule lõuendil. Nad pidid hävitama tema ilu ja õgima tema meeldivuse. Nad pidid ta rüvetama ja tegema ilgeks. Ja ometi pidi ta edasi elama. Ta pidi igavesti elama.

Värin käis tal kehast läbi ja silmapilguks kahetses ta, et polnud Basil’ile nimetanud õiget põhjust, miks ta tahab pilti varjata. Basil oleks aidanud tal lord Henry mõjule vastu panna ja võidelda ka tema oma loomuse veel vägevamate mürkidega. Armastuses, mida Basil tema vastu oma südames kandis – sest see oli ju tõeliselt armastus – polnud midagi, mis poleks õilis ja vaimne. See polnud paljas kehalise ilu imetlus, mis sünnib meeltes ja mis sureb ühes meelte väsimusega. See oli armastus, nagu oli seda tundnud Michelangelo, Montaigne, Winckelmann ja isegi Shakespeare. Jah, Basil oleks võinud ta päästa. Kuid nüüd oli see hilja. Mineviku võis igatahes kustutada. Kahetsus, keeldumus ja unustus võis seda saavutada. Kuid tulevik oli paratamatu. Temas peitus kirgi, mis pidid leidma pääsetee välismaailma, ja unistusi, mis pidid muutma oma pahede varjud tõelisuseks.

Ta võttis diivanilt suure kuldtikandusega purpurvaiba ja läks sellega sirmi taha. Oli ehk nägu lõuendil inetum kui varemalt? Talle näis, et ta on muutumata, ja ometi oli nagu tema vastikus selgemini toonitatud. Kuldsed juuksed, sinised silmad ja roospunased huuled – need kõik olid säilinud. Muutunud oli ainult näoilme. Oma julmuses oli see hirmus. Võrreldes selle laituse ja etteheitega, mida ta siit luges, kui pealiskaudsed olid küll Basili etteheited Sibyl Vane’i pärast – kui pealiskaudsed ja sisutud! Tema oma hing vahtis talle lõuendilt vastu ja kutsus teda aru andma. Valuilme tõusis tal näkku ja ruttu heitis ta kalli vaiba üle pildi. Kohe pärast seda kostis ukselt koputus. Ta astus sirmi tagant välja, kui teener sisse tuli.

„Mehed on siin, monsieur.”

Dorian tundis, et ta peab teenrist silmapilk vabanema. Ta ei tohi teada, kuhu pilt toimetatakse. Temas oli midagi kavalat ja tal olid mõtlikud, äraandlikud silmad. Istunud laua äärde, kritseldas ta lord Henryle mõned read, paludes teda endale midagi lugeda saata ja tuletades meelde, et nad pidid täna õhtul kell veerand üheksa kohtama.

„Oodake vastust,” ütles ta kirja teenrile andes, „ja saatke mehed sisse.”

Kahe, kolme minuti pärast kostis jällegi koputus ja sisse astus kuulus South Audley tänava raamitegija mr. Hubbard ise ühes mingisuguse karuse noore abilisega. Mr. Hubbard oli väikse punase põskhabemega õitsev mees, kelle kunsti-imetlust vähendas suurel määral nende kunstnikkude rahapuudus, kellega temal oli tegemist. Harilikult ei lahkunud ta kunagi oma ärist. Ta ootas, et tema juurde tuldaks. Kuid Dorian Gray suhtes talitas ta ikka erandlikult. Dorian Gray’s oli midagi, mis võlus kõiki. Oli lõbu teda vaadatagi.

„Mis ma võiksin teie heaks teha, mr. Gray?” ütles meister, hõõrudes oma lihavaid tedretähnilisi käsi. „Lubasin endale selle au, et ilmusin isiklikult. Just praegu sain ilusa raami, sir – kusagilt oksjonilt. Vana Firenze töö. Vististi Fonthillilt saabunud. Imeliselt kohane mõnele usulisele pildile, mr. Gray.”

„Kahetsen, et vaevaks võtsite isiklikult ilmuda, mr. Hubbard. Kindlasti astun millalgi sisse, et seda raami näha – kuigi ma praegu usulise kunstiga suuremat tegemist ei tee, – täna aga vajan ainult, et mul üks pilt üles kantaks maja kõrgemale korrale. Ta on kaunis raske ja sellepärast arvasin, et ehk saadaksite mulle paar oma meest.”

„Asjata mure, mr. Gray. Rõõmustan teile kuidagi kasulik olles. Missugune on see kunstiteos, sir?”

„See,” vastas Dorian Gray sirmi eest ära tõmmates. „Suudate teda kanda, nagu ta on, ühes kattega? Tahaksin, et teda ülesviimisel ei kriimustataks.”

„See ei valmista mingit raskust, sir,” ütles sõbralik raamitegija ja hakkas abilise toetusel pilti vabastama pikast messingahelast, mille otsas ta seinal rippus. „Ja nüüd, kuhu võime ta viia, mr. Gray?”

„Ma näitan teile teed, mr. Hubbard, kui tahaksite nii lahke olla ja mulle järgneda. Või parem on, et teie läheksite ees. Kahju, aga see paik on ülal katuse all. Me peame esitreppi tarvitama, sest see on laiem.”

Ta hoidis ukse nende ees lahti ja laskis nad eesruumi, kust algas ülesminek. Peenelt väljatöötatud raam oli pildi väga raskeks teinud ja mr. Hubbard’i alandlikest protestidest hoolimata, kellele kui tõsisele ärimehele vastumeelt oli, kui härrasmees midagi kasulikku tegi, pistis Dorian ometi paiguti käe külge, et mehi kandmisel aidata.

„Õige paras kandam talumiseks, sir,” lõõtsutas väike mees üles jõudes ja pühkis oma läikivat otsaesist.

„Kahju küll, aga see on tõepoolest kaunis raske,” lausus Dorian ust avades, mis pidi hoidma tema elu imelikku saladust ning varjama tema hinge inimeste silme eest.

Enam kui neli aastat polnud ta oma jalga siia ruumi toonud, mis oli alguses olnud tema mängutoaks ja vanemaks saades õppetoaks. See oli avar ja ilus tuba, mis ehitati viimase lord Kelso poolt eriliselt just oma väikese tütrepoja tarvis, keda lord alati oli vihanud poisikese imeliku sarnasuse tõttu oma emaga ja ka muil põhjusil, ning sellepärast endast eemale hoidnud. Dorianile näis, nagu oleks tuba ainult pisut muutunud. Seal oli ilmatu suur itaalia kapp oma fantastiliselt värvitud raamistikuga ja oma tuhmunud kuldehistega, mille ta poisina nii sagedasti oli teinud oma peiduurkaks. Seal seisis ka sametpuust raamatukapp täis murtud nurkadega kooliraamatuid. Selle taga seinal rippus närune flaami gobelään oma luitunud kuninga ja kuningannaga, kes mängisid aias malet, kuna salk kullijäägreid mööda ratsutas, kandes oma raudkinnastel tutiga linde. Kui hästi mäletas ta seda kõike! Iga silmapilk kogu tema üksildasest lapsepõlvest tuli talle siin ringi vaadates meelde. Ta mäletas oma elu laiguta puhtust ja talle paistis hirmsana, et just siia pidi ta peitma selle saatusliku portree. Kui vähe oli ta neil surnud päevil sellest teadnud mõelda, mis teda elus ootab!

Kuid kogu majas polnud ainustki nii kindlat paika uurivate pilkude eest. Võti seisab tema käes ja keegi ei pääse siia sisse. Purpurse katte all võis lõuendile värvitud nägu muutuda tooreks, pondunuks ja räpaseks. Mis sest? Keegi ei võinud teda näha. Tema isegi ei näeks teda. Miks pidigi ta vaatlema oma hinge vastikut raiskumist? Tema säilitas oma nooruse, see oli kõik. Ja pealegi, kas ei võinud tema loomus muutuda paremaks? Polnud mingit põhjust arvata, et ka tulevik peaks olema häbiga kaetud. Armastus ehk tabab teda eluteel ja puhastab ta ning kaitseb teda nende pattude eest, mis erutavad juba praegu tema vaimu ja ihu – kaitseb nende imelikkude ja tänini kirjeldamata pattude eest, mille saladuslikkus andis neile nende peensuse ja kaasakiskuvuse. Võib-olla kaob millalgi punaseilt himurailt huulilt nende julm ilme ja temal avaneb võimalus maailmale näidata Basil Hallward’i meistriteost.

Ei, see oli võimatu. Tund-tunnilt, nädal-nädalalt pidi nägu lõuendil vananema. Ta võis ju pääseda patu inetusest, aga aastate inetus jäi temale ikkagi. Palged pidid muutuma õõnsaks ja närtsinuks. Kollased kanavarbad pidid ümbritsema kustunud silmi ja muutma nad hirmsaks. Juuksed pidid kaotama oma läike, suu pidi lahti seisma või olema allavajunud lõuaga, pidi saama rumalailmeliseks või tooreks, nagu on seda vanade inimeste suud. Pidi ilmuma kortsunud kael, külmad sinisoonelised käed, vimmas keha, nagu ta mäletas seda vanaisal, kes oli tema vastu lapsepõlves nii tõre. Pilti tuli varjata. Sinna polnud midagi parata.

„Tooge ta sisse, palun, mr. Hubbard,” ütles ta väsinult ümber pöördudes. „Vabandage, et teid nii kaua kinni pidasin. Mõtlesin millestki muust.”

„Rõõmustan alati, kui puhata võin, mr. Gray,” vastas raamitegija, kes ikka veel lõõtsutas. „Kuhu me ta paneme, sir?”

„Oo, ükskõik kuhu. Siia, sellest aitab. Ma ei taha teda üles riputada. Pange ta seina najale. Tänan.”

„Kas võiks seda kunstiteost näha, sir?”

Dorian võpatas.

„See ei pakuks teile huvi, mr. Hubbard,” ütles ta pidades meest silmas. Ta oli valmis temale kallale kargama ja ta põrandale virutama, kui ta julgeks seda toredat eesriiet tõsta, mis varjas tema elusaladust. „Rohkem ei taha ma teid seekord enam tülitada. Tänan teid väga lahkuse eest, et tulite.”

„Võtke heaks, võtke heaks, mr. Gray. Olen alati valmis teie heaks midagi tegema, sir.”

Ja mr. Hubbard läks kolinal mööda treppi alla, kannul abiline, kes vaatas imestades oma kareda, ebameeldiva näoga tagasi Doriani poole. Kunagi polnud ta kedagi nii imelist näinud.

Kui nende sammud olid kaugusse surnud, lukustas Dorian ukse ja pistis võtme oma tasku. Nüüd oli ta kindel. Keegi ei saa kunagi seda koledust näha. Ükski silm peale tema oma ei näe kunagi tema häbi.

Raamatukogusse tagasi jõudes leidis ta, et kell oli just viis läbi ja tee oli juba sisse toodud. Väikesel tumedast lõhnavast puust ja rikkalikult pärlmutriga ehitud laual – tema hooldaja lord Radley abikaasa, selle ilusa, elukutselise põdeja kingitusel, kes oli viimase talve veetnud Kairos, – seisis kiri lord Henrylt ja selle kõrval kollases köites raamat, mille ümber pandud paber oli pisut kulunud ja ääred määrdunud. Kandikul seisis „The St. James’s Gazette” kolmanda väljaande number. Kõik tõendused, et Victor oli tagasi. Teda huvitas küsimus, kas teener mehi välja minnes oli kohanud või mitte ja kas ta neilt oli välja uurinud, mis nad siin tegid. Ta pidi tingimata pildi puudumist tähele panema, oligi juba kahtlemata tema kadu märganud, pannes toodud asju lauale. Sirm polnud veel oma paigale nihutatud ja seinast vahtis vastu tühi ruum. Võib-olla leiab ta millalgi öösel teenri ülalt, kus ta püüab lukustatud uksest sisse murda. Hirmus oli omada iseenda majas nuuskurit. Ta oli kuulnud rikastest inimestest, kellelt pigistas kogu eluaeg raha välja mõni teener, kes oli lugenud mõnd kirja, pealt kuulanud mõnd kõnelust, leidnud kaardi mingisuguse aadressiga, padja alt närtsinud lille või tüki kortsunud pitsi.

Ta ohkas, ja kui oli endale pisut teed kallanud, avas ta lord Henry kirja. Selles seisis, et ta saadab temale õhtulehe ja raamatu, mis teda võiks huvitada, ja et tema läheb klubisse veerand üheksa. Ükskõikselt avas ta lehe ja laskis silmad sellest üle käia. Punane pliiatsimärk torkas talle viiendal küljel silma. See juhtis tähelepanu järgmisele artiklile:

„Kohtulik juurdlus ühe näitlejanna korjuse asjus. – Juurdlust toimetati täna hommikul Bell Tavernis, Hoxton Roadil ringkonna laipadeuurija mr. Danby poolt noore näitlejanna Sibyl Vane’i asjus, kes oli viimati teenistuses Holbornis, Royal Theatres. Otsus lausus leitud andmete põhjal: surm õnnetuse tagajärjel. Suurt kaastundmust äratas kadunu ema, kes oli väga põrutatud niihästi tema enda kui ka laiba lahkaja dr. Birrell’i ülekuulamisel.”

Dorian kortsutas kulmu, kiskus lehe lõhki, läks üle toa ja viskas ta minema. Kui inetu see kõik oli! Ja kui hirmus tõeliseks tegi asjad inetus! Ta oli lord Henryle pisut pahane, et see selle teate talle läkitas. Ja oli meeletus seda punase pliiatsiga märkida. Victor võis seda ehk lugeda. Selleks oskas teener inglise keelt enam kui tarvis.

Võib-olla lugeski ta juba ja hakkab ehk midagi kahtlast aimama. Kuid siiski, mis sest? Mis on Dorian Gray’l tegemist Sibyl Vane’i surmaga? Karta polnud midagi. Dorian Gray pole ometi teda tapnud.

Ta pilk langes kollasele raamatule, mille lord Henry talle saatnud. Mis võis see küll olla? Ta läks väikese pärlmutrikarva kaheksanurgelise raamaturiiuli juurde, mis tundus talle alati mingisuguse imeliku egiptuse mesilaste teosena, kes töötavad hõbedaga, ja võttes pihku raamatu, laskus ta tugitooli ning hakkas lehitsema. Mõne minuti pärast süvenes ta lugemisse. See oli imelikem raamat, mida ta kunagi lugenud. Talle näis, nagu liiguksid kogu maailma patud tema silme eest mööda kõige kenamais rõivais ja meeldivate flöödihelide saatel. Asjad, millest ta tumedalt oli unistanud, said talle äkki tõelisuseks. Asjad, millest ta polnud kunagi unistanud, ilmutusid temale samm-sammult.

See oli romaan ilma tegevuseta ja ainult ühe tegelasega: tõepoolest lihtsalt hingeteaduslik uurimus kellestki noorest pariislasest, kes kulutas oma elu katsetega teostada üheksateistkümnendal sajandil kõik kired ja mõttevormid, mis kuuluvad kõigile sajandeile peale käesoleva, ja seega koondada endasse mitmesugused meeleolud, millest maailma vaim aja jooksul läbi käinud, armastades ainult nende kunstlikkuse tõttu neid keeldumusi, millele inimesed oma arutuses nimeks andnud voorus, ja ka neid loomulikke üleastumusi, mida targad inimesed ikka veel nimetavad patuks. Stiil, milles see kõik kirjutatud, oli see imelik lihvitud stiil, mis on täis selgust ja tumedust samal ajal, täis arhaisme, tehnilisi oskussõnu ja nikerdatud lauseid – stiil, mis iseloomustab mõnede prantsuse sümbolistide kooli kuuluvate peenemate kunstnike teoseid. Seal leidus metafoore, mis haruldased nagu orhideed ja niisama peened värvivarjundeis. Meelte-elu oli kirjeldatud müstilise filosoofia sõnadega. Paiguti oli raske mõista, kas lugesid mõne keskaegse pühaku hingevalanguid või praeguseaja patuse haiglast pihtimust. See oli mürgine raamat. Nagu oleks raske viirukisuits hõljunud lehtede kohal ja erutanud aju. Juba paljas lausete voogavus, nende muusika peen ühetoonilisus, kuigi see nõretas mitmekesistest kordumistest ja viimistletult korratud liikuvusest, mõjusid poisisse nagu mõni unelm või unistuse palavik, mis pani ta unustama mööduva päeva ja roomavad varjud, kui ta luges peatüki peatüki järele.

Pilvitu ja ainukese tähega tipitud taevas helkis vaskrohelisena läbi akna. Ta luges sel tumedal valgusel, kuni silmad veel vähegi seletasid. Siis, pärast seda kui teener oli juba mitu korda hilist aega meelde tuletanud, tõusis ta ja läks kõrvalruumi, pani raamatu seal väikesele firenze lauale, mis seisis alati tema voodi kõrval, ja hakkas riietuma lõunasöögiks.

Kell oli juba peaaegu üheksa, kui ta jõudis klubisse, kus ta leidis lord Henry üksinda istumas, näides väga tüdinuna.

„Mul on kahju, Harry,” hüüdis noormees, „aga see on teie enda süü. Teie saadetud raamat võlus mind sedavõrd, et ma unustasin lendava aja.”

„Jah, arvasin kohe, teile peaks ta meeldima,” vastas sõber toolilt tõustes.

„Ma pole ütelnud, et ta mulle meeldib, Harry. Ütlesin – ta võlus mind. Selles on suur vahe.”

„Ah, te olete seda juba märganud?” lausus lord Henry. Ja nad astusid söögituppa.