Dorian Gray portree/XIII

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
XII
Dorian Gray portree
Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare
XIV

KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK

Ta läks toast välja ja hakkas mööda treppi üles minema, kuna Basil Hallwurd tema kannul astus. Nad sammusid vaikselt, nagu teevad seda inimesed öösel loomusunniliselt. Lamp heitis trepile ja müürile fantastilisi varje. Tõusev tuul lõgistas aknaid.

Kui nad olid jõudnud ülemisele trepiplatvormile, pani Dorian lambi põrandale, võttis taskust võtme ja keeras ukse lukust lahti.

„Teie tahate tingimata teada, Basil?” küsis ta vaiksel häälel.

„Jah.”

„See rõõmustab mind,” vastas Dorian naeratades. Siis lisas ta kuidagi tõredalt juurde: „Teie olete ainuke inimene maailmas, kel on õigus minust kõik teada. Teil on minu eluga rohkem tegemist olnud kui te ise arvate.” Ja kuna ta lambi üles oli võtnud, avas ta ukse ja astus sisse. Külm tuul puhus neile vastu ja tuli tõusis tumekollase leegina silmapilguks kõrgemale. Värin käis tast läbi. „Pange uks enda järel kinni,” sosistas ta, kuna ta ise lambi lauale asetas.

Hallward vaatas üllatatult ümberringi. Tuba oli seda moodi, nagu poleks siin aastaid elatud. Luitunud flaami gobelään, eesriidega varjatud pilt, vana itaalia kapp ja peaaegu tühi raamatukapp – see oli kõik, mis silma puutus peale tooli ja laua. Kuna Dorian pooleldi põlenud küünalt ahjusimsil põlema süütas, nägi kunstnik, et kõik kohad olid tolmu täis ja et vaip oli auklik. Hiir jooksis krabinal puuvoodri taga. Tundus niiske hallituse haisu.

„Teie arvate siis, et ainult jumal võib hinge näha, Basil? Tõmmake see eesriie kõrvale ja teie näete minu oma.”

Rääkija hääl oli külm ja julm.

„Teie olete hull, Dorian, või mängite hullu,” lausus Hallward kulmu kortsutades.

„Teie ei taha seda teha? Siis pean seda ise tegema,” ütles noormees ja tõmbas eesriide puult ning viskas ta põrandale.

Hirmukarjatus lipsas kunstniku huulilt, kui ta nägi tumedas valguses seda inetut nägu endale vastu irvitavat. Näoilmes oli midagi, mis täitis teda vastikuse ja jälkusega. Armuline taevas! See oli Dorian Gray enda nägu, mida ta vaatas! Ükskõik kui suur oli see koledus, ometi polnud veel täiesti hävitatud tema imeline ilu. Leidus veel pisut kulda hõrenevais juustes ja pisut puna himuras suus. Pondunud silmis oli säilinud veel endist sinist armsust, voolitud ninasõõrmed ja plastiline kael polnud veel täiesti minetanud oma kaares joonestikku. Jah, see oli Dorian Gray ise. Kuid kes oli selle maalinud? Ta näis iseenda pintslit tundvat ja raam oli tema joonistatud. Mõte oli pöörane, tal tuli hirm peale. Ta võttis küünla ja tõstis selle pildi juurde. Pahemas nurgas seisis tema oma nimi – suured särava punasega kirjutatud tähed.

See oli mingisugune inetu paroodia, mingisugune häbematu ja alatu pilge. Tema polnud ometi kunagi seda teinud. Ja ometi oli see tema oma pilt. Ta teadis seda ja äkki tundus talle, nagu oleks ta veri leegist jääks muutunud. Tema oma pilt! Mis pidi see tähendama? Miks oli ta muutunud? Ta pöördus Doriani poole ja vahtis teda nagu mõni haige. Tema suus tõmbles ja pahtunud keel ei tahtnud sõna kuulda. Ta laskis käe üle otsaesise käia. Seda kattis tihke higi.

Dorian tugenes vastu kaminat ja vaatles teda selle imeliku näoilmega, mida võib näha neil, kes süvenevad mõne suure kunstniku mängu. Selles polnud ei tõelist muret ega tõelist rõõmu, vaid ainult vaatlemiskirg, mis segatud ehk tsipakese võidurõõmuga silmis. Lille oli ta nööpaugust võtnud ja nuusutas seda või tegi, nagu nuusutaks.

„Mis peab see tähendama?” hüüdis Hallward viimaks. Iseenda hääl kõlas tema oma kõrvus lõikavalt ja võõralt.

„Aastate eest, kui olin alles poisike,” ütles Dorian Gray lille oma käes purustades, „kohtasite mind, ütlesite mulle meelitusi ja tegite mu edevaks ilu pärast. Ühel ilusal päeval tutvustasite mind oma sõbraga, kes seletas mulle nooruse ime, ja teie lõpetasite pildi, mis ilmutas mulle ilu ime. Hullumeelsel silmapilgul, mille kohta ma praegugi veel ei tea, kas seda kahetseda või mitte, avaldasin soovi, teie võib-olla nimetate seda palveks…”

„Ma mäletan seda! Oo, kui hästi ma seda mäletan! Ei! See on ometi võimatu! Tuba on niiske. Hallitus on lõuendisse sööbinud. Värvidel, mida tarvitasin, oli mingi vastik mineraalne mürk sees. Kinnitan teile, see on võimatu.”

„Ah, mis on võimatu?” lausus noormees akna alla astudes ja otsaesist vastu higist klaasi surudes.

„Te ütlesite mulle, et olete ta hävitanud.”

„See polnud tõsi. Tema on minu hävitanud.”

„Ma ei usu, et see oleks minu pilt.”

„Kas te oma ideaali temas ära ei tunne?” küsis Dorian kibedalt.

„Minu ideaal, nagu teie seda nimetate…”

„Nagu teie seda nimetasite.”

„Selles polnud midagi halba, midagi häbistavat. Teie olite mulle ideaaliks, nagu ma seda enam kunagi ei kohta. See on saatüri nägu.”

„See on minu hinge nägu.”

„Issand! Mida mina küll olen jumaldanud! Tal on kuradi silmad.”

„Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames, Basil,’’ hüüdis Dorian metsikul meeleheite liigutusel.

Hallward pöördus jällegi pildi poole ja vahtis seda.

„Mu jumal! Kui see oleks tõsi,” hüüdis ta. „Siis see on, mis te oma eluga olete teinud. Te peate küll halvem olema kui need arvavad, kes teist räägivad!” Ta lähendas tule pildile ja vaatles seda. Pind näis täiesti rikkumatuna, nagu siis, kui ta pildi enda käest andis. Lagunemine ja koledus olid tulnud nähtavasti seestpoolt. Imeliku sisemise elupõlemise tõttu sõi patu pidalitõbi pildi pikkamisi. Korjuse mädanemine märjas hauas polnud mitte nii hirmus kui see.”

Ta käsi värises ja küünal kukkus tilkudes põrandale. Ta pani jala küünlale ja kustutas selle. Siis laskus ta vanale toolile, mis laua ees seisis, ja kattis näo kätega.

„Armuline jumal, Dorian, missugune õpetus! Missugune hirmus õpetus!” Ei tulnud mingit vastust, kuid ta kuulis, et noormees akna all nuuksus. „Paluge, Dorian, paluge,” lausus ta. „Mida õpetatakse meid lapsepõlves ütlema? „Ja ära saada meid kiusatusse. Anna andeks meile meie võlad. Päästa meid ära kurjast.” Ütleme seda üheskoos. Teie uhkuse palve võeti kuulda. Kuulda võetakse samuti ka teie kahetsuse palve. Mina jumaldasin teid liiga. Selle eest olen karistatud. Teie jumaldasite iseend liiga. Meie mõlemad oleme karistatud.”

Dorian Gray pöördus pikkamisi ümber ja vaatas läbi pisarate temale otsa.

„On juba liiga hilja, Basil,” kogeles ta.

„Kunagi pole liiga hilja, Dorian. Laskume üheskoos põlvili ja katsume, ehk tuleb mõni palve meil meelde. Kas pole mitte olemas salm: Ja kuigi teie patud oleksid punased kui veri, mina pesen nad valgemaks kui lumi?”

„Neil sõnadel pole enam minu kohta mingit tähendust.”

„Tasa! Ärge seda öelge. Teie olete oma elus küllalt halba teinud. Mu jumal! Kas te siis ei näe, kuis see neetud pilt meile vastu irvitab?”

Dorian Gray heitis pilgu pildile ja äkki valdas teda võitmatu viha Basil Hallward’i vastu, nagu oleks seda talle kõrva sosistanud nägu lõuendilt oma irvitavate huultega. Tagaaetud metslooma hullumeelsed kired mässasid temas ja ta jälestas laua ääres istuvat meest rohkem kui midagi muud kogu oma eluajal. Metsikult vaatas ta enda ümber. Midagi läikis vastasseisval värvitud kastil. Tema pilk langes sellele. Ta teadis, mis see oli. See oli nuga, mille ta mõne päeva eest nööri lõikamiseks üles toonud ja siia unustanud. Ta sammus pikkamisi tema poole, möödudes seega Hallward’ist. Niipea kui oli jõudnud tema selja taha, haaras ta noa ja pöördus ümber. Hallward liigutas end toolil, nagu mõtleks ta tõusta. Dorian kargas tema juurde ja torkas noa talle suurde veresoonde, mis asub kõrva taga, virutades mehe pea lauale ning lüües ikka ja jälle uuesti.

Kuuldus lämmatatud oie ja iseenda veres lämbuva inimese kole häälitsus. Kolm korda sööstsid väljasirutatud käed kramplikult õhku, hõljutades veidralt kangestunud sõrmi. Dorian lõi veel kaks korda, aga mees ei liigutanud enam. Midagi hakkas põrandale tilkuma. Ta ootas silmapilgu, surudes ikka veel mehe pead. Siis paiskas noa lauale ja kuulatas.

Ta ei kuulnud midagi, ainult tilkumist – tilkumist kulunud vaibale. Ta avas ukse ja astus selle ette välja. Maja oli täiesti vaikne. Kedagi polnud liikumas. Mõne silmapilgu kummardus ta käsipuu kohal ja vahtis alla voogavasse pimedusse. Siis võttis ta võtme uksest, läks tuppa tagasi ning keeras ukse enda järele lukku.

Mees istus ikka alles toolil, pea lõdvalt laual, selg vimmas ja käed fantastiliselt pikad. Poleks kuklas seda punast täkkelist haava ja laual seda pikkamisi laienevat musta loiku, siis oleks võinud arvata, et mees on lihtsalt magama uinunud.

Kui ruttu see kõik sündis! Ta tundis end imelikult rahulikuna ja astus klaasukse juurde, mille ta avas, et välja rõdule minna. Tuul oli udu laiali puhunud ja taevas oli nagu määratu vausaba, mis tipitud tuhandete kuldsilmadega. Ta vaatas alla ja nägi seal politseinikku oma ringil laternatule helgiga vaiksete majade uksi valgustamas. Voorimehe punane tuli vilkus tänavanurgal ja kadus siis. Keegi naine lehvivas sallis läks pikkamisi mööda ja tuikus astudes. Aeg-ajalt seisatas ta ja vahtis tagasi. Äkki hakkas ta kähiseval häälel laulma. Politseinik astus tema juurde ja ütles talle midagi. Naine läks taarudes edasi ja naeris. Vinge tuul puhus üle platsi. Gaasilambid leegitsesid sinakalt ja raagus puud raputasid oma musti raudseid oksi. Temast käis värin läbi ja ta läks tagasi tuppa ning pani klaasukse enda järel kinni.

Jõudnud ukse juurde, keeras ta selle lukust lahti ja avas ta. Ta ei heitnud ainustki pilku tapetule. Ta tundis, et kogu saladus peitub selles, kuidas endale asjast mitte aru anda. Sõber, kes oli maalinud pildi, mis sai temale elus nii saatuslikuks, oli siit maailmast lahkunud. Sellest oli küllalt.

Siis tuli tal lamp meelde. See oli väga huvitav mauri töö, valmistatud läiketust hõbedast, mis ehitud poleeritud terasest arabeskidega ja tipitud lihvimata türkiisidega. Võib-olla leiab ehk teener ta vajaka olevat ja hakkab küsima. Ta viivitas silmapilgu; siis pöördus ta tagasi ja võttis lambi laualt. Tahtmata pidi ta sellejuures surnut vaatama. Kui vaikne ta oli! Kui hirmus pikkadena paistsid valged käed! See oli nagu mõni kole vahakuju.

Kui ta oli ukse enda järel lukustanud, läks ta tasakesi mööda treppi alla. Puust astmed krägisesid ja näisid nagu valu pärast karjuvat. Ta peatus mitu korda ja ootas. Ei: kõik oli vaikne. Kuuldusid ainult tema enda sammud.

Kui ta astus raamatukogusse, nägi ta reisipauna ja mantlit nurgas. Need pidi kuhugi kõrvale peitma. Ta avas puuvoodri sees salaurka, milles ta hoidis iseenda valeriided, ja pistis kadunu asjad sinna. Pärast võis ta nad kergesti ära põletada. Nüüd võttis ta kella taskust. Kell oli kakskümmend minutit üle ühe.

Ta istus ja hakkas mõtlema. Iga aasta – peaaegu iga kuu – poodi Inglismaal inimesi selle eest, mis tema praegu tegi. Tapmise hullumeelsus pidi õhus hõljuma. Mõni punane täht oli maakerale liiga lähedale sattunud… Ometigi, missugused tõendid võisid tema kohta olla? Basil Hallward oli kell üksteist majast lahkunud. Keegi polnud tema tagasitulekut näinud. Suurem hulk teenijaid oli Selby Royalis. Toapoiss magas… Pariis! Jah, Pariis oli see, kuhu Basil oli läinud, ja kesköise rongiga, nagu ta oli kavatsenud. Tema imelikkude tagasihoidlikkude eluviiside tõttu pidi kuluma enne kuid, kui mingisugused kahtlused oleksid võinud tõusta. Kuid! Seniks võis aga kõik hävitada.

Äkiline mõte turgatas tal pähe. Ta pani karusmantli endale selga ja kübara pähe ning läks eesruumi. Seal peatus ta, kuulates politseiniku aeglast, rasket sammu prügitusel ja vaadates läbi akna paistvat laternatule helki. Ta ootas hinge kinni pidades.

Mõne minuti pärast võttis ta võtme lukust, avas ukse ja lipsas välja, mispeale ta ukse tasakesi sulges. Siis hakkas ta kella helistama. Umbes viie minuti pärast ilmus toapoiss, pooleldi riides ja väga unine.

„Mul on kahju, et pidin teid äratama, Francis,” ütles ta sisse astudes, „kuid ma olin võtme koju unustanud. Mis kell on?”

„Kümme minutit kolme peal, sir,” vastas mees, vaadates silmi pilgutades kella.

„Kümme minutit kolme peal? Kui hirmus hilja! Äratage mind hommikul kell üheksa. Mul on toimetamist.”

„Hea küll, sir.”

„Kas keegi käis täna õhtul siin?”

„Mr. Hallward, sir. Ta oli siin üheteistkümneni ja läks siis, et rongile jõuda.”

„Oo! Kahju, et ma teda ei kohanud. Jättis ta mingi teate?”

„Ei, sir, aga ta pidi teile Pariisist kirjutama, kui ta teid klubis ei leia.”

„Hea küll, Francis. Ärge unustage mind hommikul kell üheksa äratamast.”

„Ei, sir.”

Teener läks oma tuhvleid lohistades mööda koridori minema.

Dorian Gray viskas oma mantli ja kübara lauale ning astus raamatukogusse. Veerand tundi käis ta siin mõttes edasi-tagasi ja näris oma huult. Siis võttis ta riiulilt aadressraamatu ja hakkas seda lehitsema. „Alan Campbell, 152, Hertford Street, Mayfair.” Jah, see oli see mees, keda ta vajas.