Dorian Gray portree/XIV

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
XIII
Dorian Gray portree
Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare
XV

NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK

Järgmisel hommikul kell üheksa astus teener sisse, tõi kandmikul tassi shokolaadi ja avas aknaluugid. Dorian magas päris rahulikult, lamades paremal küljel, käsi palge all. Ta oli nagu poiss, kes väsinud mängimast või õppimast.

Teener pidi enne kaks korda teda õlast puutuma, kui ta ärkas, ja silmi avades ilmus kerge naer ta huulile, nagu viibiks ta mõnes magusas unes. Ometi polnud ta üldse und näinud. Tema ööd polnud mingi lõbu- ega valuviirastus seganud. Aga noorus naeratab ka ilma põhjuseta. See on tema peavõluvusi.

Ta pööras teise külje ja hakkas shokolaadi rüüpima, toetudes küünarnukile. Pehme novembripäike voolas tuppa. Taevas oli selge ja õhus tundus sõbralik soojus. Oli midagi maihommiku taolist.

Pikkamisi roomasid öised sündmused oma verest määrdinud jalgadega tema ajju ja omandasid seal kohutava selguse. Ta võpatas mõeldes, mis ta kõik on pidanud kannatama, ja silmapilguks tundis ta Basil Hallward’i vastu sama imelikku jälkust, mis oli teda ajanud tema vastu kättki tõstma, kui ta toolil istus, ning ta muutus vihast külmaks. Surnud mees istus ikka veel ülal ja praegu päikesepaistel. Kui hirmus see oli! Niisugused inetud asjad kuuluvad ööpimedusele, mitte päevavalgele.

Ta tundis, et kui ta kauemini sündinud asjust mõtteid haub, siis hakkab tal süda pööritama või ta läheb hulluks. Oli patte, mille võluvus oli neist mõeldes suurem kui neid tehes, imelikke triumfe, mis rahuldasid uhkustunnet rohkem kui kirgi ja tõid vaimule rõõmuhoo, mis oli suurem kui ükski rõõm, mida nad andsid või oleksid iial anda suutnud meeltele. Kuid see siin ei kuulunud nende hulka. See oli asi, mille pidi hingest peletama, magunatega uimastama või kägistama, et ta ei kägistaks sind ennast.

Kui kell lõi pool kümme, laskis ta käe üle otsaesise käia ja tõusis siis ruttu üles, riietus isegi harilikust suurema hoolega, pannes suurt rõhku kaelasideme ja nõela valikule ning vahetades oma sõrmuseid enam kui üks kord. Ka kulutas ta palju aega einel, maitsedes mitmesuguseid roogi ja rääkides teenriga uutest livreedest, mis ta mõtles teenijaskonnale Selbys valmistada lasta, ja vaatas kirjad läbi. Mõnede juures naeratas ta. Kolm kirja ajasid talle igavuse peale, üht luges ta mitu korda ja kiskus ta siis puruks, näos kerge meelepaha ilme. „Missugune kole asi, see naise mälestus!” nagu ütles lord Henry millalgi.

Joonud tassi musta kohvi, pühkis ta huuled pikkamisi rätikuga, käskis toapoisil oodata ja läks laua äärde, kus kirjutas kaks kirja. Ühe pistis endale tasku, teise andis toapoisi kätte.

„Viige see Hertfordi tänavale 152, Francis, ja kui mr. Campbell pole linnas, siis võtke ta aadress.”

Niipea kui ta üksi jäi, süütas ta sigareti ja hakkas paberil kriipseldama, joonistades esiti lilli ja arhitektuuri osi, pärast aga inimnägusid. Äkki märkas ta, et igal joonistatud näol on mingisugune imelik sarnasus Basil Hallward’i omaga. Ta kortsutas kulmu, tõusis üles ja läks raamaturiiuli juurde, kust võttis huupi mingi köite. Ta otsustas sündinud asjast mitte enne enam mõelda, kui see peaks tingimata tarvilik olema.

Juba sohval lamades heitis ta alles pilgu võetud raamatu nimele. See oli Gautier’ „Émaux et Camées”, Charpentier’ jaapani paberi väljaanne, Jacquemart’i joonistustega. Köide oli sidrunrohelisest nahast, kaunistatud kuldvõrestikuga ja tipitud granaatõuntega. Adrian Singleton oli selle talle annetanud. Lehitsedes langes ta pilk luuletusele Lacenaire’i käest, külmast, kollasest käest „du supplice encore mal lavée” tema tihedate, punaste karvadega ja tema „doigts de faune”. Ta vaatas oma valgeid ja peeneotsalisi sõrmi ja tundis vastu tahtmist kerget värinat kehas. Ta lehitses edasi, kuni jõudis järgmiste ilusate salmideni Veneetsiast:

„Sur une gamme chromatique,
     Le sein de perles ruisselant,
La Vénus de l’Adriatique
     Sort de l’eau son corps rose et blanc.

Les dômes, sur l’azur des ondes
     Suivant la phrase au pur contour,
S’enflent comme des gorges rondes
     Que soulève un soupir d’amour.

L’esquif aborde et me dépose,
     Jetant son amarre au pilier,
Devant une façade rose,
     Sur le marbre d’un escalier.”

Kui ilusad need salmid olid! Neid lugedes tundus, nagu liugleksid ise rohelisi veeteid läbi roosa ja pärlilise linna, istudes mustas gondlis, millel hõbedane nina ja lohisevad eesriided. Juba paljad read näisid talle nagu need sirged türkiissinised joomed, mis saadavad sind, kui sõidad välja Lido poole. Värviliselt kõlavate sõnade äkiline helk tuletas talle meelde opaali- ja vikerkaarevärviliste kaeltega linde, kes lendlesid kõrgete mesikärjeliste tornide ümber või kes kõnnivad nii üleva kenadusega tumedail, tolmunud võlvialuseil. Suletud silmil seljakile laskudes kordas ta ikka ja jälle:

„Devant une façade rose,
     Sur le marbre d’un escalier.”

Kogu Veneetsia oli selles kahes reas. Ta mälestas sügist, mis ta seal veetnud, ja imelist armastust, mis hukutanud teda hullumeelseile, kaasakiskuvaile rumalustele. Seal leidus romantikat igal pool! Aga Veneetsia, nagu Oxfordki, oli säilitanud ka romantilise tagapõhja ja tõsine tagapõhi on romantikale kõik või peaaegu kõik. Basil oli tol korral osa aega temaga ja oli Tintoretto pärast aru kaotanud. Vaene Basil! Kui hirmus on mehel nõnda surra!

Ta ohkas, võttis jällegi raamatu ja püüdis unustada. Ta luges pääsukestest, kes lendavad Smürnas väikeses kohvikus sisse ja välja, kus istuvad vagad palverändajad ja loevad merivaigust pärle ning turbanis kaupmehed suitsetavad oma pikki ehitud piipe ja räägivad tõsiselt üksteisega. Ta luges Place de la Concorde’il seisvast obeliskist, mis nutab kivipisaraid oma päevapõudses maapaos ja igatseb tagasi lootosega kaetud palava Niiluse juurde, kus on sfinksid, roospunased iibised, valged kuldküüntega raisakullid ja väikeste berüllsilmadega krokodillid, kes roomavad mööda rohelist auravat muda. Ta hakkas mõtteid hauduma salmide üle, mis saanud oma muusika suudlustega kaetud marmorilt ja räägivad sellest imelikust raidkujust, mida Gautier võrdleb altohäälega, sellest „monstre charmant’ist”, mis lamab Louvre’i porfüürruumis. Kuid natukese aja pärast langes raamat tal käest. Ta muutus närviliseks ja kole hirmuvalang valdas ta. Mis siis, kui Alan Campbell’i poleks Inglismaal? Päevad võisid mööduda, enne kui ta tagasi tuleb. Võib-olla ta ei tahakski tulla. Mis pidi ta siis tegema? Iga silmapilk oli äärmiselt tähtis.

Millalgi olid nad olnud suured sõbrad, aastat viis tagasi peaaegu lahutamatud sõbrad. Siis oli sõprus äkki lõppenud. Kui nad nüüd seltskonnas kohtasid, naeratas ainult Dorian Gray; Alan Campbell ei teinud seda kunagi.

Tema oli haruldaselt tubli mees, kuigi tal kunstide kohta suurem arusaamine puudus ja ta sel alal oma teadmised ainult Dorian Gray’lt oli omandanud. Tema peakirg kuulus teadusele. Cambridge’is oli ta kulutanud suurema osa ajast laboratooriumides töötades ja oli oma aasta lõpetajate seas eksamil omandanud silmapaistva seisukoha. Tõepoolest andus ta ikka veel keemiale ja tal oli oma laboratoorium, milles ta veetis terved päevad, pahandades nõnda oma ema, kes oleks tahtnud teda näha parlamendis ja kellel oli mingi tume arusaamine, et keemik on ainult tähtede järele rohtude valmistaja. Ta oli peale selle suurepärane muusikamees, mängides viiulit ja ka klaverit paremini kui suurem hulk asjaarmastajaid. Tõeliselt oligi just muusika see, mis oli tema ja Dorian Gray kokku toonud – muusika ja see määramatu ligitõmbavus, milleks oli Dorianil alati võime, kui ta aga tahtis, ja mis avaldus temas tahtmata ja teadmatagi. Nad kohtasid esimest korda leedi Berkshire’i juures sel ööl, kui Rubinstein seal mängis, ja pärast seda nähti neid alati üheskoos ooperis ja igal pool, kus oli kuulda head muusikat. Nende lähedus oli kestnud poolteist aastat. Campbell viibis alati kas Selby Royalis või Grosvenor Square’il. Nagu paljudele teistelegi oli Dorian Gray temale kõige selle algkuju, mis on elus imelist ja võluvat. Kas nende vahel mõni tüli oli juhtunud või mitte, seda ei teadnud keegi. Aga äkki pandi tähele, et nad kohates veel vaevalt mõne sõna vahetavad ja et Campbell lahkus võimalikult aegsasti igast seltskonnast, kus viibis ka Dorian Gray. Ta oli muutunud – oli imelikult nukker, näis muusikat põlgavat, ei tahtnud ise kunagi mängida, vabandades end ikka teadusse süvenemisega, mis ei andvat mahti muusikaga tegelemiseks. Ja see oligi tõsi. Päev-päevalt näis bioloogia teda ikka rohkem huvitavat ja tema nimi ilmus paar korda teaduslikes ajakirjades, olles ühenduses mingisuguste huvitavate katsetega.

Seda meest ootaski nüüd Dorian Gray. Iga silmapilk vaatas ta kella. Aja möödumisel muutus ta väga erutatuks. Viimaks tõusis ta ja hakkas edasi-tagasi käima, paistes nagu mõni ilus puuriloom. Ta sammus pikalt ja hiilivalt. Ta käed oli imelikult külmad.

Ootamine muutus väljakannatamatuks. Aeg näis roomavat tinajalul, kuna aga teda mingisugune pöörane tuul kihutas kuhugi kuristiku või sügaviku hambulisele servale. Ta teadis, mis teda seal ootas. Tõepoolest nägi ta seda ja värisedes surus ta higiste kätega palavaid lauge, nagu tahaks ta röövida ajult nägemise ja kihutada silmad nende koobastesse. See oli asjata. Peaajul oli oma söödamaa, kus ta prassis, ja kujutlusvõim, mille hirm muutnud veidraks, tõmbles ja rabeles valuga nagu mõni elus olend, tantsis nagu vastik nukk ja irvitas läbi liikuva näokatte. Ning äkki peatus temale Aeg. Jah: see pime, vaevalt hingav loom ei roomanud enam ja hirmsad mõtted tormasid üle surnud Aja edasi, kiskudes vastiku tuleviku hauast, et seda temale näidata. Päranisilmil vahtis ta seda. Hirm muutis ta kiviks.

Viimaks ometi avanes uks ja teener astus sisse. Dorian pööras klaasised silmad tema poole.

„Mr. Campbell, sir,” ütles teener.

Kergendusohe pääses kuivanud huulilt ja veri valgus jällegi näkku.

„Paluge ta kohe sisse, Francis.”

Dorian tundis, ta oli jälle tema ise. Argusehoog oli kadunud.

Teener kummardus ja taandus. Mõne silmapilgu pärast astus Alan Campbell sisse, olles väga tõsine ja üsna kahvatu; kahvatust suurendasid veel tema süsimustad juuksed ja tumedad kulmud.

„Alan, see on teist lahke. Tänan, et tulite.”

„Mina olin nõuks võtnud mitte kunagi enam oma jalga üle teie läve tõsta, Gray. Kuid teie ütlesite, et see on elu ja surma küsimus.” Ta hääl oli karm ja külm. Ta rääkis pikkamisi ja kindlasti. Vääramata uurivas pilgus, mille ta juhtis Dorianile, paistis põlgus. Käed hoidis ta oma karakullmantli taskuis ja tegi, nagu ei paneks ta tähelegi liigutust, millega teda tervitati.

„Jah, see on elu ja surma küsimus, Alan, ja enam kui ühele isikule. Istuge.”

Campbell istus laua äärde toolile ja Dorian asetus tema vastu. Nende kahe silmad kohtusid. Doriani silmis oli lõpmatu kaastundmus. Ta teadis, et see, mida ta tahtis paluda, oli hirmus.

Pärast piinlikku vaikimist kummardus ta üsna rahulikult ettepoole, ja kuna ta iga oma sõna mõju hoolega silmas pidas, ütles ta:

„Selle maja ülemisel korral, lukustatud ukse taga, ruumis, kuhu keegi peale minu ei pääse, istub laua ääres surnud mees. Ta on juba kümme tundi surnud. Ärge erutuge ja ärge vaadake mulle nõnda otsa. Kes see mees on ja kuidas ta suri, need on asjad, mis teisse ei puutu. Teie ülesandeks oleks aga…”

„Pidage, Gray. Ma ei taha midagi rohkem teada. Kas see, mis te mulle ütlete, on tõsi või mitte, see minusse ei puutu. Mina loobun teie ellu segamast täiesti. Hoidke oma hirmsad saladused iseendale. Need ei huvita mind enam põrmugi.”

„Alan, nad huvitavad teid. Vähemalt see huvitab teid. Mul on teist väga kahju, Alan. Kuid ma ei või parata. Teie olete ainuke inimene, kes võib mind päästa. Ma pean teid asjaoluga tutvustama. Mul pole valikut, Alan, teie olete teadlane. Teie tunnete keemiat ja muud selletaolist. Teie olete katsetanud. Teie ülesandeks oleks – see seal ülal hävitada, hävitada nõnda, et temast ei jääks jälgegi järele. Keegi ei näinud, kui see isik siia majja astus. Tõepoolest oletatakse praegu, et ta on Pariisis. Kuude jooksul ei panda tema kadumist tähele. Kui teda hakatakse kord taga otsima, siis ei tohi temast siin olla enam märkigi leida. Teie, Alan, peate muutma tema enese ja ka kõik, mis temale kuulub, peotäieks tuhaks, mille võib tuulde lendu lasta.”

„Teie olete hull, Dorian.”

„Ah, ma lootsin, et nimetate mind Dorianiks.”

„Teie olete hull, ütlen ma teile – hull kujutledes, et mina hakkaksin sõrmeotsagi liigutama teie aitamiseks, hull oma hirmsa pihtimisega. Ma ei taha selle asjaga midagi tegemist teha, ükskõik mis see ka oleks. Või arvate, et mina läheksin oma head nime hävitama teie pärast? Mis puutub see minusse, mis saatana tegusid teie olete teinud?”

„See oli enesetapp, Alan.”

„See rõõmustab mind. Kuid kes ajas seda tegema? Vististi teie.”

„Loobute teie ikka veel seda minu heaks tegemast?”

„Muidugi loobun ma. Mina ei taha sellega absoluutselt midagi tegemist teha. Mul on üsna ükskõik, mis häbisse teie langete. Teie olete kõike seda ära teeninud. Ma ei kurvastaks, kui oleksite avalikult teotatud. Kuidas julgete üldse mind kõigi seast maailmas selleks välja valida, et segada neisse koledustesse? Arvasin, et teil peaks inimeste loomusest rohkem aimu olema. Teie sõber lord Henry Wotton pole teile nähtavasti kuigi palju psühholoogiast rääkinud, ükskõik mis ta muidu teile õpetanud. Miski ei või mind ajada ainustki sammu astuma teie aitamiseks. Teie olete valele mehele sattunud. Minge mõne oma sõbra juurde. Ärge tulge minu juurde.”

„Alan, see oli mõrtsukatöö. Mina tapsin ta. Teie ei tea, kui palju ta oli pannud mind kannatama. Missugune minu elu ka oleks, see mees oli tema rikkumises rohkem süüdi kui vaene Harry. Tema võib-olla ei kavatsenud seda, tulemus oli ometi sama.”

„Mõrtsukatöö! Armuline jumal! Dorian, olete teie siis juba seal maal? Mina teid üles ei anna, see pole minu asi. Pealegi areteeritakse teid ilma minutagi. Keegi ei saa muidu kurjategijaks, kui ta pole teinud mingit rumalust. Kuid mina ei taha sellega midagi tegemist teha.”

„Te peate sellega tegemist tegema. Oodake, oodake silmapilgukski, kuulake mind. Ainult kuulake mind, Alan. Mina nõuan ju teilt, Alan, ainult teaduslikku eksperimenti. Teie käite ju haigemajades ja surnukuurides ning need koledused, mis te seal teete, ei eruta teid. Kui see mees lamaks kusagil inetus lahkamiskambris või haisvas laboratooriumis tinalaual punaste torudega vere äravoolamiseks, siis näeksite temas ainult imelist uurimuseset. Ainuski juuksekarv ei liiguks teie peas. Ja teie ei arvaks, et teete midagi halba. Otse selle vastu arvaksite, et teie teete inimsoole head, suurendate inimsoo teadmiste hulka, rahuldate oma vaimset uudishimu või toimetate midagi muud selletaolist. Mina ei vaja teilt ju midagi muud, kui olete teinud juba nii sagedasti varemaltki. Tõepoolest, korjuse hävitamine peaks vähem hirmus olema kui nii mõnigi asi, mida te olete harjunud tegema. Ja pidage meeles, see on ainuke asitõend minu vastu. Kui see leitakse, olen mina kadunud, ja kindlasti leitakse ta, kui teie mind ei aita.”

„Mul pole vähematki soovi teid aidata. Teie unustate selle. Mina olen kogu asja vastu lihtsalt ükskõikne. Sellel pole minuga midagi tegemist.”

„Alan, ma palun teid. Mõtelge minu seisukorrale. Just enne teie tulekut pidin hirmu pärast aru kaotama. Millalgi saate ehk ise tunda, mis tähendab hirm. Ei! Ärge mõtelge selle peale. Vaadake asja ainult teaduslikult seisukohalt. Teie ei küsi ju, kust tulevad korjused, millega teie katsetate. Ärge küsige ka nüüd. Mina olen temast juba liigagi rääkinud. Ma palun tehke seda. Ükskord olime sõbrad, Alan.”

„Ärge rääkige neist päevadest, Dorian: nad on surnud.”

„Surnud viibivad mõnikord. See mees seal ülal ei taha kaduda. Tema istub laua ääres longus pea ja väljasirutatud kätega. Alan! Alan! Kui te mind ei aita, olen ma hävitatud. Mind tõmmatakse võllasse, Alan! Kas mõistate? Mind puuakse minu teo pärast üles.”

„Asjata on seda stseeni jätkata. Mina loobun kategooriliselt selles asjas midagi tegemast. Hullumeelsus on minult midagi selletaolist nõuda.”

„Teie loobute?”

„Jah.”

„Ma vannutan teid, Alan.”

„See on asjata.”

Jällegi ilmus Dorian Gray silmi endine kaastundmus. Siis sirutas ta käe, võttis tüki paberit ja kirjutas sinna peale midagi. Ta luges selle kaks korda hoolega läbi, pani ta hoolikalt kokku ja lükkas üle laua. Kui oli seda teinud, tõusis ta üles ja läks akna alla.

Campbell vaatas üllatatult talle otsa, võttis siis paberi ja avas selle. Lugedes läks ta nägu surnukahvatuks ja ta langes toolil tagasi. Äkki läks tal hirmus halvaks. Talle tundus, nagu peksaks ta süda end kusagil tühjas õõnsuses surnuks.

Pärast kaht, kolme minutit kohutavat vaikimist pöördus Dorian ümber, astus istujale selja taha ja pani käe tema õlale.

„Mul on nii kahju, Alan,” lausus ta, „kuid teie ei jätnud mulle muud valikut. Mul on juba kiri valmis kirjutatud. Siin ta on. Te näete aadressi. Kui teie mind ei aita, siis pean ta ära saatma. Teie teate, mis oleks selle tulemuseks. Kuid teie aitate mind. Võimatu oleks teil nüüd loobuda. Ma katsusin teid hoida, seda peate isegi tunnistama, kui õiglane olete. Aga teie olite karm, tõre ja haavav. Teie talitasite minuga, nagu pole seda teinud veel ükski inimene, vähemalt elusatest mitte. Mina kannatasin seda. Nüüd on minu käes kord tingimusi teha.”

Campbell kattis näo kätega ja värin vapustas ta keha.

„Jah, nüüd on minu kord tingimusi teha, Alan. Teie tunnete neid. Asi on üsna lihtne. Ärge erutuge nii väga, töö tahab teha. Hakake peale ja lõpetage ta.”

Oie kostis Campbell’i huulilt ja ta värises kogu kehast. Kella tiksumine kaminal näis jagavat aja üksikuiks aatomiteks ja igaüks neist oli hirmus taluda. Ta tundis, nagu tõmmataks talle raudvitsa ümber pea ja nagu oleks teda juba see häbi tabanud, millega teda ähvardati. Käsi ta õlal tundus tinaraskena. See oli väljakannatamatu ja näis teda puruks rusuvat.

„Alan, te peate kohe otsustama.”

„Ma ei või seda teha,” ütles ta masinlikult, nagu suudaksid sõnad asja muuta.

„Teie peate. Teil pole valikut. Ärge viivitage.”

Ta mõtles silmapilgu. „On ülal toas tuli?”

„Jah, seal on gaasituli asbestiga.”

„Ma pean koju minema ja laboratooriumist mõned asjad tooma.”

„Ei, Alan, teie ei lahku siit majast. Kirjutage paberile, mis vajate, ja minu teener võtab voorimehe ning läheb toob nad teile.”

Campbell kriipseldas mõned read ja kuivatas nad, kuna ta ümbrikule oma abilise nime kirjutas. Dorian luges kirja hoolega läbi. Siis kõlistas ta ja andis selle oma teenrile, käskides teda saadud asjadega võimalikult ruttu tagasi tulla.

Kui eestoa uks oli kinni langenud, võpatas Campbell närviliselt ja tõusis toolilt ning läks kamina juurde. Ta värises nagu ägedas palavikus. Minutit kakskümmend ei rääkinud kumbki mees. Kärbes pirises rahurikkuvalt toas ja kella tiksumine kostis vasaralöökidena.

Kui kell lõi üks, pöördus Campbell ümber ja vaadates Dorianile otsa nägi tema silmad pisaratega täidetud olevat. Selle kurva näo puhtuses ja süütuses oli midagi, mis ärritas ta tulisele vihale. „Teie olete alatu, lõpmata alatu!” pomises ta.

„Tasa, Alan: teie päästsite mu elu,” ütles Dorian.

„Teie elu? Armuline taevas! Mis elu see küll on! Teie langesite aste-astmelt ja nüüd olete juba kuriteoni jõudnud. Seda tehes, mida ma kavatsen teha, mida teie sunnite tegema, ei mõtle ma teie elu peale.”

„Ah, Alan,” lausus Dorian ohates, „sooviksin, et teil oleks tuhandendikki sellest kaastundmusest minu vastu, mis minul on teie vastu.”

Rääkides pöördus ta kõrvale ja vaatas välja aeda. Campbell ei vastanud.

Kümne minuti pärast kostis ukselt koputus ja teener astus sisse, kandes suurt keemiliste ainete mahagonkasti, pikka teras- ja plaatinatraadi rulli ja kaht imeliku kujuga raudklambrit.

„Pean ma asjad siia jätma, sir?” küsis ta Campbell’ilt.

„Jah,” vastas Dorian. „Ja kahjuks pean ma teid veel välja saatma, Francis. Mis on selle mehe nimi Richmondis, kes varustab Selbyt orhideedega?”

„Harden, sir.”

„Jah, Harden. Te peate kohe Richmondi minema ja temale ütlema, et ta saadaks mulle kaks korda rohkem orhideesid kui ma tellinud, ning võimalikult vähe valgeid. Üldse ei vajagi ma valgeid. Täna on kena päev ja Richmond on nii kena paik, muidu ma poleks teid sellega tülitanudki, Francis.”

„Sellest pole midagi, sir. Mis ajaks pean ma tagasi olema?”

Dorian vaatas Alani poole. „Kui kaua vältab teie katse?” küsis ta külmal, ükskõiksel toonil. Kolmanda isiku juuresolek näis andvat talle haruldaselt julgust.

Campbell kortsutas kulmu ja hammustas huult. „Tundi viis,” vastas ta.

„Siis on küllalt, kui te kella poole kaheksaks tagasi olete, Francis. Või pidage – pange mulle ülikond ümberriietuseks välja. Siis võite ka õhtut kasutada. Kodus ma lõunat ei söö, nõnda ei vaja ma teid.”

„Tänan teid, sir,” ütles teener toast lahkudes.

„Nüüd, Alan, ei või enam silmapilkugi raisata. Kui raske see kast on! Ma kannan teil selle üles. Teie ise toote teised asjad.” Ta rääkis kärsitult ja käskivalt. Campbell tundis end käsualusena. Üheskoos lahkusid nad ruumist.

Kui nad jõudsid trepi ülemisele otsale, võttis Dorian taskust võtme ja pööras selle lukus ringi. Siis peatus ta ja silmi ilmus tal rõhutud helk. Ta värises.

„Ma arvan, ma ei suuda sisse astuda, Alan,” lausus ta.

„Mul on see ükskõik. Ma ei vaja teid,” ütles Campbell külmalt.

Dorian avas pooleldi ukse. Seda tehes nägi ta oma nägu pildil päikesepaistel irvitamas. Pildi ees põrandal lamas eesriie. Tal tuli meelde, et mineval ööl esimest korda kogu elus oli ta unustanud seda saatuslikku lõuendit katmast, ja ta tahtis sisse tormata, kuid põrkas hirmuvärinal tagasi.

Mis oli see vastikult särav ja märg laik tema teisel käel, nagu oleks lõuend higistanud verd? Kui kole see oli! Koledam, nagu talle silmapilguks näis, kui see vaikne asi, mis lamas väljasirutatult laual ja mis polnud ennast kogu aeg liigutanud, vaid aina endisel paigal püsinud, otsustades tema veidra varju järele laigulisel vaibal.

Ta tõmbas sügavasti hinge tagasi, lükkas ukse pisut laiemale lahti ja astus ruttu poolsuletud silmil ja kõrvalepööratud näol sisse, otsustades mitte ainustki pilku heita korjusele. Siis kummardus ta, võttis kuldpurpurilise riide ja viskas selle üle pildi. Nõnda jäi ta seisma, julgemata ümber pöörduda, ja silmad kiindusid tal vaiba mustri joonistusse. Ta kuulis Campbell’i sisse kandvat raske kasti, rauad ja teised asjad, mida ta tarvitas eelolevaks koledaks toiminguks. Ta hakkas mõtlema, et kas nad Basil Hallward’iga üldse on kohanud, ja kui see on sündinud, mis nad siis teineteisest on arvanud.

„Jätke mind nüüd üksi,” ütles kare hääl tema selja taga.

Ta pöördus ümber ja tõttas välja, ainult seda märgates, et korjus oli tagaspidi toolile heidetud ja Campbell vahtis kollaselt helkivasse näkku. Trepist alla minnes kuulis ta võtit lukus pööratavat.

Tükk aega pärast kella seitset tuli Campbell raamatukogusse tagasi. Ta oli kahvatu, kuid täiesti rahulik. „Ma tegin, mis te mult nõudsite,” lausus ta. „Ja nüüd, elage hästi. Ärgem saagem enam kunagi kokku.”

„Teie päästsite mind hävingust, Alan. Seda ei suuda ma unustada,” ütles Dorian lihtsalt.

Niipea kui Campbell oli lahkunud, läks ta üles. Toas oli kole salpeeterhappe hais. Kuid see, mis oli istunud laua ääres, oli jäljetult kadunud.