Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Alberti wiimased päewad

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

17. Alberti wiimased päewad.

Mai kuu sees 1226 läks Wilhelm Italiasse tagasi. Kui ta merel Saaremaa mererööwlid rikka saagiga Rootsimaalt koju nägi minewat, kuulutas ta Ojamaal sedamaid Saaremaa wastu ristisõda, kellest küll Liiwimaa sakslased osa wõtsiwad, aga mitte daanlased. Talwel 1227 mindi kange külmaga üle mere libeda jää Saaremaale. Sõjawäega läksiwad ka Albert, ordomeister Wolkwin ja Selburi piiskopp Lambert ühes. Ehk saarlased Muhu ja Walljala kindlustes küll mehiselt wasta paniwad, sai Saaremaa ometi wiimaks alla heidetud. Kõik rahwas wõttis nüüd ristiusu wasta (1227). Sell kombel oli ka kõige kangekaelsem Eesti suguharu sakslaste wõimuse all, mis daanlased ilmaasjata kaua alla heita katsunud. Wõidetud saar jaeti piiskopp Albertile ja ordole ära ja asutati uus Saaremaa piiskopikond, kelle juure ka Läänemaa loeti. Uue piiskopi pesapaik oli Lihula. Kui kõik Saaremaa ärawõidetud oli, läksiwad sakslased üle jää jälle Riiga tagasi. (Saarlaste ristimisega ja sakslaste tagasiminekuga lõpetab Läti Hindrek oma ajaraamatu kirjutuse.)

Waheajal oli kuningas Waldemar kahe ühe poole aastasest wangipõlwest Dannenberi lossist Daanimaale tagasi läinud. Ta oli Shwerini grahw Heinrihile kõik pidanud lubama, mis see nõudis, et aga wangist lahti pääseks. Waldemari katse kaotatud maid uuesti tagasi wõita ei läinud korda. Ta ise pääsis kogemata juhtumise läbi teistkordsest wangipõlwest. Selsamal ajal kaotasiwad daanlased iseeneste süü läbi wiimase maatüki Eestimaal ära. Kui Waldemari Dannenbergi lossist lahtisaamise sõnum Tallinna jõudis, süttis daanlastel siin sõjahimu põlema, ja nad tungisiwad neisse maakondadesse, mis nad hilja aegu paawstile pidiwad andma. Gregòr IX., kes 1227–41 paawsti toolil istus, käskis nüüd sakslasi, isiäranis ordot, daanlaste wastu sõtta minna. Ruttu tehti kõrge käsu järele, mindi Tallinna ja wõeti kindlus ära. Sellega oli daanlaste wiimane walitsus 1227 Eestimaal lõpnud. Aasta hiljem kinkis Rooma-Saksa keiser Heinrih ordole Tallinna kindluse, Harju, Järwa, Wiru ja ühe osa Läänemaad; mis pääle selle oli, jäi Riia piiskopile.

Kui keiser ja paawst ordo kõige maadega oma kaitsemise ja warju alla wõtnud oliwad, näitas ordo maade kanges ihaldamises pea, et keisri wari palju enam wäärt oli kui paawsti wari. Ta arwas keisri käest maakaitsemiseks hoopis rohkem abi leidwat kui paawsti käest. Et ordo nõnda keisri poole hoidis, tegi Albertile palju muret. Piiskopp ja ordo, kes suuremalt osalt maad üheskoos alla heitnud, oliwad nüüd oma nõudmistega koguni teine teise wastu. Wäljaspoolt ei olnud enam waenlasi karta; siiski ei tulnud õiget rahu sugugi, sest piiskopp ja ordo läksiwad isikeskes tülisse. Ordo ei tahtnud teiste käsualune, waid isi peremees olla, kes seda teha wõib, mis ial tahab. Neid sõdasid, mis hiljem ordo ja piiskopi wahel tõusiwad, ei näinud Albert enam: ta suri kolmekümneaastalise walitsuse järele 27. januaril 1229. Tema keha maeti Riia doomkirikusse maha, mis ta ise ehitada oli lasknud.