10. Eesti kirjandus. Arenemine.
Eesti kirjanduse esimesed idud tärkasiwad õpetajate töötubadest. Õpetajad tarwitasiwad jumalateenistuseks püha kirja tükkisid; neid katsusiwad nad Eesti keelde ümber panna. Trükimusta need kirjatööd ei kannatanud ega näinud. Trükist ilmunud esimesi Eesti keeli kirjatöid tunneme ainult nime kaudu; kõige wanemad raamatud ei ole endid jõudnud meie päiwini alal hoida. Eesti kirjanduse esimeseks nurgakiwiks peame 1632 ilmunud Heinrih Stahli „Käsi- ja koduraamatut“ arwama, mis neljas jaos ilmus: Wäike Katekismus, ewangeliumid ja epistlid ja 144 kirikulaulu. Wähä hiljemini andis Stahl weel Eesti keele grammatika ja jutluseraamatu wälja. Ülepää seisis kirjandus esiotsa kirikuteenistuses. Eestikeelist kirjandust muretseti niipalju kui kirik tarwitas. Alles hiljemalt tuli igapäewase elu tarwidus juurde. Igapäewase elu tarwidus nõudis kalendrite ilmumist. Palju hiljemini katsuti alles muid tarwilikka kirjatöid muretseda.
Kui ka kirjandus esiotsa kirikuteenistuses seisis, ei jõudnud kirikki kirjandust nii palju muretseda kui kirik nõudis. Näituseks tarwitas kirik Eesti keeles tingimata püha kirja, kuid see puudus. Piiskopp Ihering käskis õpetajaid küll ümber panema hakata, Johann Gutslaff walmistaski Wana Testamendi tõlke, aga katk wiis algataja ja tõlkija hauda. Rootsi kuningas Karl XI. käskis Liiwimaa superintendenti Fischeri tõlkimist uuesti käsile wõtta trükikuludeks 800 taalrit määrates. Lõhe õpetajate wahel takistas asja edenemist. Küll peeti Lindnas ja Pilistweres konwerentsisid, küll tehti tõlge walmis, aga trükki ta ometi ei pääsnud, wähemalt mitte Tallinna murdeline tõlge. Õnnelikumalt läks Tartumurdeline Uue Testamendi tõlke lugu; see pääsis 1686 trükist rahwa kätte. Wana Testamenti ei pandud ümber. Tallinnakeelse Uue Testamendi kallal tegiwad päätööd Adrian Verginius ja Johann Hornung. Alles 1715 ilmus Uus Testament esimest korda trükist. Pärispiibel ootas ikka alles eestlaste kätte pääsmise tundi. Uue Testamendi ilmumise järele wõeti täieliku piibli wäljaandmine agaralt käsile. Jüri õpetaja Anton Thor Helle tõlkis paari teise õpetaja abiga Wana Testamendigi Eesti keelde. Käsikiri sai 1736 walmis, aga trükkimiseks puudus tarwilik summa. Parun Üksküll katsus küll trükikuluks raha korjata, kogus ometi ainult 28 taalrit. Nii wäikse summaga ei wõidud trükkimise pääle mõteldagi. Õnneks juhtus grahw Zinzendorf sel ajal Tallinna. Zinzendorfile pandi Eesti piibli trükihäda ette. Zinzendorf muretses kindral Dohne käest 1000 taalrit lainuks piibli trükkimiseks. Seda wiisi wõis esimene Eesti piibel 1739 ilmuda.
Aega mööda hakkas ikka enam waimulikku kirjandust ilmuma, kelle sekka wahel mõni ilmalik toodegi eksis. 18. aastasaja lõpu poole juhtub meile ju mõni kena Eestikeelne laulgi silmi. 19. aastasaja hakatuses tehti katset ajalehte wälja anda, kuid ajad ja olud ei olnud kohased. Paremini õnnestas Otto Wilhelm Masingi käes „Nädalilehe“ wäljaandmine (1821–1825). Masingi Nädalileht jõudis ennast 5 aastat elus hoida. See leht ei olnud ajaleht praeguse ajalehe mõttes, wähemalt mitte politilise ajalehe mõttes. Masingi leht awaldas ainult sõnumeid ja juttu. Masingi kõrwal astusiwad mitmed õpetajad ja köstrid kirjanduse alale ja hiljemini koguni grahw Manteuffelgi. Nii hästi puuduwate töötegijate kui kirjanduse wäikse tarwitajate arwu poolest ei wõinud kirjandus ometi edeneda.
Uut hoogu sai kirjandus, kui J. W. Jannsen oma töödega turule astus. Need oliwad, kui ka wõõraste eeskujude järele ümber tehtud, rahwalikus keeles kirjutatud ja leidsiwad seepärast lahket wastawõtmist. Wähem lahket wastawõtmist saiwad F. R. Kreutzwaldi tööd osaks. Kreutzwald lahkus endisest wigasest kirjawiisist ja hakkas Fählmanni ja teiste eeskujul õigemat Soome kirjawiisi tarwitama. Uus kirjawiis aga tegi harjumata lugijatele takistusi. Alles aega mööda harjus rahwas uue kirjawiisiga. Ühtlasi ilmus Kreutzwaldi sulest tähtsamaid kirjatöid, nagu näituseks Kalewipoeg 1857–1861 ja Eesti rahwa ennemuistsed jutud 1866. Kuna enne ainult maarahwast räägiti, hakkas Kreutzwald rahwast „eestlasteks“ hüüdma. Wahe ajal oli J. W. Jannsen ilukirjanduse alalt ajakirjanduse alale astunud. 1857 pani ta „Postimehega“ Eesti ajakirjandusele aluse. Küll tõusis esiotsa teine leht ta kõrwale, kuid see pidi pea Jannsenile maad andma. Mõne aasta pärast kutsus Jannsen tütre Liidia Koidula enesele appi. Suuremat osawust kui ajalehe toimetamises awaldas Koidula ometi luuletajana. Teda tuleb esimeseks Eesti naisluuletajaks lugeda, kellele alles hiljemal ajal Anna Haawa kõrwale astunud, kuna muud nooremad enestele alles loorberipärgi teeniwad.
Esiotsa ilmus Jannseni kaastöölisena, pärast aga iseseiswana ajakirjanikuna Sakala toimetaja C. R. Jakobson, kes uut elu Eesti rahwa sekka 1878 tõi. Kuna Jannsen lehte „tasa ja targu“ toimetas ja kõikidega rahus tahtis läbi saada, püüdis Jakobson nooruse tuhinas edasi tormata. Alalhoidlikkus ja ilmaparandus, kaks erinewat ilmawaadet põrkasiwad kokku sädemeid sähwates, tuld tuisates, suitsupilwesid sünnitades. C. R. Jakobsoni ilmaparanduse tuhin sünnitas wõitlejale ühel pool palju wastasid, teisel pool rohkesti sõpru. Igapidi oli Jakobson mees, kes selleaegse Eesti elu liikuma pani. Surm kutsus ta kõige paremas mehe jõus 7. märtsil 1882 tegewuse wäljalt ära. Ta järeltulejad ei jaksanud Sakalale enam endist tähtsust anda. Juhatawat osa Eesti asjade ajamiseks püüdis pärast Jakobsoni surma A. Grenzstein „Olewikuga“ oma kätte saada. Mõne aja pärast hakkas Grenzsteini siht ida poole kaaluma ja Grenzsteini poole hoidjad lõiwad temast lahku. K. A. Hermann püüdis omast kohastki ajakirjandusel ninameheks olla, kuid see püüd käis tal üle jõu. Hiljemal ajal katsusiwad J. Tõnisson „Postimehega“ 1896 ja K. Päts „Teatajaga“ Eesti rahwa asja ajada. 1905 a. liikumised kiskusiwad Pätsi kaasa. 1905 saadik on ajakirjandus päewalehtede poolest jõudsasti kosunud; mõnda päewalehte ja muud lehte on küll hingusele läinud, aga teised tänini tormidele wasta pannud.
Ajakirjanduse arenemise esimesel järgul asutati 1872 Tartus Eesti kirjameeste selts, kelle juhtiwaks hingeks õpetaja J. Hurt sai. Eesti kirjameeste seltsi ümber kogusiwad endid kõik selleaegsed kirjanikud kokku. Päärõhku pandi esiotsa tubli koolikirjanduse muretsemiseks. Sel alal tegiwad C. R. Jakobson, J. Kunder, A. Grenzstein, j. n. e. agarasti tööd. J. Hurt ise õhutas rahwast agarale wanawara korjamisele ja see õhutus ei jäänud tähele panemata. J. F. Wiedemann oli ennemalt juba sel alal rohket tööd teinud ja laskis oma korjandused hiljemini akadeemia kulul ilmuda. Hurti õhutusel hakkasiwad sajad käed korjama ja muretsesiwad korjandustega Eesti rahwale toreda rahwaluule auusamba, nagu sarnaseid wäha leida. J. Hurt andis esmalt „Wana kandle“ ja wiimaks 1904–1907 weel „Setukeste laulud“ kolmes köites wälja. Ka M. Weske andis kaks annet „Eesti rahwalaulusid“ wälja ja uuris Eesti keelt, nagu ennemalt Fählmann, Ahrens ja ta ajal Wiedemann.
Eesti kirjameeste seltsis tekkisiwad 1881 tülid. Negatiwsed ja positiwsed woolud põrkasiwad kokku, tekkis plahwatus. See plahwatus lõi Hurti mõtteosalistega seltsist wälja C. R. Jakobsoni seisukoha peremeheks tehes. Esiotsa tehti pärast lahkumist küll jälle ühel meelel tööd, kuid uuesti algasiwad sekeldused. Need lõppesiwad sellega, et 1894 Eesti kirjameeste selts hoopis kinni pandi ja ta warandus ära jaeti. Wäiksel mõõdul püüdis Eesti Üliõpilaste selts kirjanduse seltsi ülesandeid täita.
19. aastasaja wiimasel weerandil hakkas Eesti kirjandus lopsakalt kaswama. Suurem jagu ta tooteid langes nagu ennegi ikka weel ümberpanekute kilda. Kuid ju ilmusiwad kirjanikud algupäraste kirjatöödega. Esiti astus J. Pärn platsi, pea tuliwad talle E. Brunberg ja E. Wilde appi, wiimane õige suure tooterikkusega. E. Wilde on meie ajani kirjanduses tööd tegemas; uuemal ajal kannawad ta tööd sotsialist wärwi. Praegusel aastasajal ilmus hulk noori kirjanikka, kellest mõned nagu F. Mihkelson, Aino Kallas, A. H. Tamsaare, j. n. e. üleüldist tähelepanemist leidnud. Kuna Mihkelsoni töödes wahel müstitsismus wõidu tahab wõtta, püüab Tamsaare Eesti Zolaks saada.
Luulekirjandus awaldab wiimasel aastakümnel niisama edenemist, wähemalt lüüriline kirjandus. Eepiline luulekirjandus selle wasta niisugust edenemist ei tunne. Warsti pääle Kreutzwaldi surma ilmus ta „Lembitu,“ umbes selsamal ajal A. Maine „Kõu ja Pikker,“ hiljemini weel J. Liiwi „Kõrwe lõwi“ ja „Püha kuju“ ja muud. Sest saadik walitseb sel alal waikus. Lüürikat on sellewasta rohkem ilmunud. Teistest ees seisab siin G. Suits oma töödega. Muist tundeluule esitajatest saagu nimetatud J. Tamm, K. E. Sööt, G. E. Luiga, J. Liiw, J. Bergmann, M. Lipp, E. Enno.
Kirjandusele uut hoogu anda püüab 1907 asutatud „Eesti kirjanduse selts“ oma agara esimehega W. Reimaniga eesotsas ja kuukirjaga „Eesti kirjandusega.“ Nägelikult püüab uus selts Eesti kirjandust õigele rajale juhtida, tegelikult ei ole selts ainelise waranduse puudusel weel suuremat jõudnud ära teha, kuigi mõnda alust juba pandud.
Eesti kirjanduse auuks jääb Eesti rahwa ärkamine ja äratamine. Kuna esimesed äratuse hüüud waewalt arusaadawalt nagu kauged kõue kõminad kostawad, kaswab aastatega nende hääle jõud ja wägi. Esimest äratuse pasunat puhusiwad Janssen ja Kreutzwald. Jannsen ei julenud esiotsa weel rahwusetunnet äratada; ta äratas ainult laulmisele. Jannseni õhutusel asutati laulukoorisid, lauluseltsisid, muude seas Tartu Wanemuinegi. Jannseni õhutusel peeti 1869 Eesti esimene üleüldine laulupidu Tartus. Juba astus Jannseni kõrwal C. R. Jakobson üles ja püüdis Postimehes waljumalt äratusepasunat puhuda, kuna Jannsen kartis, et puhuja pasuna lõhki puhub. Oma käe pääl õhutas C. R. Jakobson kõnedega Wanemuises seda wõimsamalt rahwuse ärkamist ja weel enam wähä hiljemini ilmunud „Kolmes isamaa kõnes.“ Palju enam kui laulu edendamiseks aitas esimene laulupidu rahwuse ärkamiseks kaasa. Laulupidu järel hakati igal pool rahwuse tunnet mõistma ja rahwa kohustest arusaama.
Sedamaid astus õpetaja J. Hurt ettepanekuga wälja: rahwas asutagu enesele kõrgema hariduse kättesaamiseks kõrgema kooli, Eesti Aleksandri kooli. Ettepanek leidis elawalt wastakõla, asutati pääkomite, asutati abikomitesid. Waimustusega wõttis rahwas hariduse aatest osa, waimustusega ohwerdas ta oma kopikaid, nii et enam kui 10 aasta jooksul umbes 100,000 rubla asutatawa kooli hääks kokku tuli. Tülide pärast taganes J. Hurt wiimaks Aleksandri kooli juhatawalt seisukohalt. Sest ajast hakkas waimustus kooli wasta wähenema. 1888 pandi wiimaks kaua igatsetud Aleksandri kool käima, aga mitte Eesti õpetuskeelega, nagu alguses plaanitud, waid Wene keeles linnakooli õpekawaga. 1905 aasta punased päewad puutusiwad kooligi: kool jäi suikuma.
Põllumeeste majanduse edenemiseks töötas C. R. Jakobson agaralt ja õhutas põllumeeste seltside asutamist. Põllumeeste seltsi kõrwale tekkisiwad 1887 karskuse seltsid; need lagunesiwad suure rutuga laiale, ilma et ometi rohkele joomisele küllalt oleksiwad suutnud tõkkeid teha. – Ju waremalt katsuti rahwast meresõidule waimustada ja asutati 1879 mereasjanduse tarwis „Linda“ selts, kuid harjumata juhatuse tõttu sattus uus ettewõte pea karile. See karile jõudmine ei pannud mitte üksi laewasõidu edenemisele piiri, waid mõnele muulegi rahwa ettewõtmisele.
Jõudsamalt wõisiwad seltsid 1905 a. manifesti ilmumise järele sigineda. Ja neid ongi rohkel mõõdul siginenud, sest et uus seltside kohta antud seadus nende siginemist kergendas. Ju enne seltside seaduse ilmumist oli kord korralt muid kui laulu, põllumeeste ja karskuse seltsisid asutatud; seaduse ilmumise järele tekkis neid warsti hulga kaupa. Uutest seltsidest olgu kõige päält hariduse seltsid nimetatud, ülesandega rahwa sekka haridust wälja laotada. Rahwa eluparanduseks aitawad palju kaasa laenu ja hoiuühisused, ostu ühisused ja mõnesugused seltsid, mis ühistegewuse alusele asutatud. Isegi hulk spordi seltsisid on elusse tekkinud. Kui ka uuemal ajal mõnel seltsil raskustega on wõidelda, püüawad nad ometi oma ülesannet täita. Mitmed wanemad seltsid linnas on enestele kindlad alused muretsenud, awarad ja kohased seltsimajad ja teatrid ehitanud. Teerajajana teatri ehituses esines Wanemuine 1905, järgnesiwad Endla ja teised, kuni Estonia 1913 oma teatri- ja kontserdimajaga sarnastele ehitustele nagu krooni pähä pani. Ja tõesti, rahwa käekäik wõib seda paremaks saada, mida rohkem õigele alusele rajatud ühistegewus maad leiab.
Majanduslisel alal sammub Eesti, penikoorma saapad jalas, nagu wastne merest tõusnud mees pikemaks ja kehakamaks sirgudes, waimlisel alal astub ta palju jalu edasi, stoilisel resignatsionil elu saatuse kätte usaldades; selja taga kasuweksli omanik taotawate kätega. Osa Lätit tantsib taotatud kuldwasika ümber, teine osa püüab taewast maa pääle maha tuua, sääl juures ise Tantaluse osa esitades. Sakslus imeb muistseid magusaid mälestusi endistel loorberidel hingates ja ajaloolistest õigustest hoolimata olewikku hukka mõistes. Ajaratas aga weereb edasi Läänemere maade rahwaid teel tõugates.
