Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Koolid

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

9. Koolid.

1632 andis Rootsi kuningas Gustaw Aadolf Tartu ülikooli awamise käsu. Awamise korral kuulutas kindralkuberner Skytte: „Ei mitte üksi mõisnikud ja kodanikud, waid ka waesed talupojad peawad sellest suurest hääst teost kasu saama, need, kellele siiamaale keeldud oli midagi õppida ja kelle ihudega ühes ka nende waimu taheti pärisorjaks teha.“ Need kindralkuberneri sõnad räägiwad selle aja hariduse kohta selget keelt. Talupoegadel oli keeldud midagi õppida. Paraku jäi ülikooli kasu kuulutus talupoegadele wagaks soowiks. Talupoegade hariduse kohta ei jõudnud ülikool esiotsa mõju awaldada, nii wäga kui Rootsi walitsus talupoegadele ka haridust soowis. Hariduse wäljalaotajad rahwa sekka puudusiwad. Rahwas ei osanud lugeda ega kirjutada. Põhjasõja ajal lõpetas ülikool tegewuse, kuni Wene walitsus 1802 uuesti ülikooli Tartus awas.

Alles 50 aastat hiljemini hakkas hariduse wäljalagunemine wähä nihkuma. Nihutajaks sai soomlane, õpetaja ameti kandidat Forselius. Ta asutas 1684 Tartu ligidale Piiskopimõisa rahwakoolmeistrite seminari, et säält edespidi koolmeistreid ja köstreid wõtta, kes pimeduse wasta abi leiaksiwad. Ise jagas ta õppijatele õpetust. Kuid raske oli õppijaid saada. Ei tahetud orjade poegi kooli lasta. Forselius pidi kuningalt abi paluma.

Õpetust anti lugemises, kirjutamises, laulmises ja usuõpetuses. Kaheaastase õppimise järele määras Forselius õppijad koolmeistriteks. Koolikohad puudusiwad ometi. Mõne õpetaja abiga katsuti neid asutada. Rehi koolitoaks, lõmmud silmawalgeks, haod kütuseks. Mõisa perelaud söötis koolmeistrit. Esiotsa ilmus palju habemikka koolipoissa, küll kupjaid ja kiltreid, küll muud ametmehi. Enam kui 1000 noort ja wana käis pea koolis. – Forselius sõitis kahe koolipoisiga, soowides kooliasja paremale järjele seada kuninga juurde Rootsi, leidis lahket wastawõtmist kuninga poolt, kuid sai tagasi sõidul Läänemerel 1688 surma. Kuningas määras ometi 1694, et iga kiriku juures köstrile weerand adramaad koolide ülespidamiseks mõõdetagu. Haridus oleks agaramalt edenenud, kui mitte esmalt suur nälg ja pärast hirmus põhjasõda wahele ei oleks tulnud. Põhjasõda häwitas hariduse idud täiesti ära.

Alles aega mööda wõidi pärast põhjasõda jälle koolide asutamise pääle mõtelda. 1736 leidis kindralsuperintendent Fischer, et kooli tawalisesti õpetaja saunas peeti ja õpetust kusagile mujale kõlbmata isik andis. Nime järele loeti Liiwimaalt küll 108 kooli, aga õppijaid koolides waewalt 1300. Küll püüdis waimulik ülemus lugu parandada, kuid wäikse tagajärjega. Alles 1765 tehti kindralkuberneri eestkostmisel Liiwimaa talurahwa kooliseadus otsuseks: iga wähemalt 5 adramaa suurune mõis asutagu mõisakooli. Wähemad mõisad saatku lapsed köstrikooli. Kodulapsed ilmugu lihawõtte ümber katsumisele. Koolmeistritele lubatakse ametipidamise eest tasumist.

1765 aastat tuleb seega esimeseks wallakoolide asutuseks Liiwimaal arwata. Köstrikoolid kirikute juures oliwad ju waremalt olemas. Niisama leidusiwad koolid ju waremalt Liiwi- ja Eestimaa linnades. Wallakoolide asi edenes ometi wisasti. 1775 kuuleme Wiljandi kihelkonna kohta, et sääl mitte ühtki mõisa ega wallakooli ei olnud. Wähem kui pooled koguduse liikmed oskasiwad lugeda.

Eestimaal nihkus haridus weel wisamalt edasi kui Liiwimaal. Maakoolid puudusiwad niihästi kui täiesti. Me kuuleme ainult, et õpetajad kellegile isikule lugemise ära õpetanud ja selle isiku siis walda wõi kihelkonda saatnud kihelkonnagi rahwale lugemist õpetama. 1784 nõudis walitsus, et igal mõisal olgu oma wallakool, kus „üks talupoeg õpetab, kellel ristiusust hää tundmine on.“ Paraku jäi aga walitsuse nõue surnud täheks. Koolid tekkisiwad elusse paberil. Nii palju kui teada, asutati koolisid tõesti Wigalas, Allikal ja Kandles, Wigalas köstri juures. Mujal leppisiwad õpetajad selle nõudmisega, et lapsed leeri tulles lugeda mõistsiwad.

Priikslaskminegi ei edendanud koolide asutamist Eestimaal palju. Aega mööda hakati seminari asutamist nõudma. 1837 asutatigi Järwamaale lühikeseks ajaks esimene koolmeistrite seminar ja umbes 1842 Jädiweresse teine. Jädiwere seminar wiidi hiljemini Kuudale; weel hiljemini asutati Noarootsi Pasleppa rootslaste seminar. Seminarisid läks hädasti tarwis, sest 1856 ilmunud Talurahwa seadus määras, et iga wald enam kui 300 hingega enesele kooli asutagu. Seaduse maksmahakkamise järele algas alles Eestimaal üleüldine koolide asutamine. Kihelkonnakoolisid on Eestimaal täna päewani koguni wähä asutatud.

Kihelkonnakoolid puudusiwad priikslaskmise ajal Liiwimaa eestlastel, kuna lätlastel neid sel ajal 15 leidus. Koolides käis Liiwimaal 1820 umbes 12,000 last, ilma õpetuseta jäi 67,000 last. Õpetajad tundsiwad seminari tarwidust selgesti ära. Rosenplänter asutas küll 1814 juba koolmeistrikooli, kuid sellel oli ju sündides surm waderiks. Alles 1839 jõuti nii kaugele, et Wolmarisse koolmeistrite seminar asutati, kelle juhatajaks J. Zimse sai. Ju waremalt oli koolikohtuid ja komisjonisid asutatud. Koolikohus katsus haridust seega edendada, et ta määruse wälja kuulutas: kus lapsi priitahtlikult kihelkonnakooli ei tule, pandagu neid sinna waldade kulul, wähemalt 12 poissi. See uus määrus sai ühtlasi hulga kihelkonnakoolide asutamise põhjuseks. Pärastise piiskopi Ullmanni õhutusel kutsuti 1851 kohalik kooliwalitsus elule, kellest pääle mõisniku ja õpetaja kihelkonnakooli õpetaja ja kihelkonna kooliwanem talupoegade seast osa wõtsiwad. Talurahwas sai seega õiguse kooliwalitsuses tegew olla. – 1871 asutati wallakoolmeistrite seminar lätlaste jaoks Walka ja 1873 eestlaste jaoks Tartu. Wiimase esimeseks juhatajaks nimetati pärastine kindralsuperintendent Hollmann. Wenestamise tagajärjel lõpetas Tartu seminar oma tegewuse 1887, Walga kihelkonnakoolmeistrite seminar 1890. Ainult Kaarmasse asutatud seminar jäi esimesel wenestamise ajal seisma, Eestimaa seminarid lõpetasiwad wenestamise pärast tegewuse.

Kuna koolides Saksa ametnikkude walitsuse all olles Saksa mõju ennast enam, wähem awaldas, siiski emakeel maakoolides walitses, muutus lugu, kui koolid 1886 riigiwalitsuse alla määrati. Uus kooliwalitsus tõi wenestamise kaasa. Emakeel pidi Wene keele eest taganema. Wõõrast keelt ei jõutud wallakoolides ära õppida. Seda wiisi ei jõudnud koolid enam mõjuwalt küllalt haridust wälja külwata. 1905 näitas koolidele uus ajajärk koitwat. Wähemalt wõidi sest saadik raskustega wõideldes erakoolisid emakeelse õpetuskeelega asutada. Neid ongi mõnda asutatud, nagu näituseks Tartusse Eesti tütarlaste gümnasium. Maale asutab walitsus häämeelega ministeriumi koolisid ja edendab neid.

Möödaläinud aastasajal keskpooleni kannatasiwad maakoolid õpeabinõude puuduse käes. Siis alles muretseti koolidele seitsmes jaos „Kooli raamat.“ Ajakohasid õperaamatuid walmistas emakeeles C. R. Jakobson, nagu näituseks „Kooli lugemise raamatu“, „Geografia“ j. n. e. Eestimaal kirjutati wihatud Jakobsoni lugemiseraamatule wastakaaluks „Laulud ja lood.“ Hiljemini püüdis A. Grenzstein Jakobsoni raamatut koolidest ära tõrjuda, aga wähäldase tagajärjega. Paremini õnnestas ettewõtmine kooliõpetaja M. Kampmanni käes. M. Kampmann kirjutas uue „Kooli Lugemise raamatu,“ mis wananenud C. R. Jakobsoni ja C. Malmi raamatuid koolidest ikka enam eemale tungib.