8. Eestimaa saab 1561 Rootsi walitsuse alla.
Ordo nõrkust ja wenelaste jõudu nähes tõusis rõhutud eestlaste südames weel kord igatsus wihatud iket ilmsi turjalt maha wisata. Salaja käidi Harju ja Läänemaal sõjanõu pidamas. Parajal silmapilgul wõtsiwad talupojad sõjariistad kätte „kõiki saksu ära häwitama.“ Suurem jagu mõisnikka wiibis küll linnas ja lossides, aga siin ja sääl leidus mõisades ometi weel mõni sakslane. Mõisadele saadeti sedamaid punane kukk laulma, sakstele mõõk kohut mõistma. Suitsupilwed kuulutasiwad talurahwa sõjakäiku Läänemaal. Palju mõisnikka otsis Koluwere lossis warju. Eestlased walisiwad enestele sepa kuningaks, kelle ees tähtsal silmapilgul torupillipuhuja käinud, ja ruttasiwad Koluwere lossi ümber piirama. Wiletsate sõjariistadega ei jaksanud eestlased lossile wiga teha. Wäike rüütlisalk tõrjus ümberpiirajad tagasi. Waheajal sundisiwad ordolased Lihula mehi surma ähwardusega wendade wasta wälja astuma. Sõprus suus, abiandmine huultel lähenesiwad Lihula mehed Koluwere ümberpiirajatele, korraga kallale tungides ja rüütlitelt selja takka abi saades. Palju ümberpiirajaid tapeti säälsamas, palju wõeti wangi. Wiimseid poodi pärast Koluweres ja Tallinnas üles, kuningas aga kisti neljaks lõhki. See wali karistus murdis wiimse eestlaste wastahakkamise.
Selle aja sees, kui wenelased wägiwaldsel wiisil, poolakad kawalusega Liiwimaad enestele püüdsiwad, katsus hertsog Magnus meelitustega Tallinna, Eestimaa mõisnikka ja koguni terwet Eestimaad Daani walitsuse alla saata. Et aga hertsogi päris mõttest aru saadi, läksiwad Tallinna saadikud Rootsi kuninga Eerik XIV. juure ja pakkusiwad Tallinna tema warju alla. Ehk küll Eerik, nõndasama nagu tema isa Gustaw Waasa, hilja aegu Liiwimaa saadikuid, kes suures kitsikus Rootsimaalt abi otsisiwad, kuulda ei wõtnud, oli ta nüüd ometi walmis saadikute palwet täitma. Ta ütles, et ta mitte sellepärast, et enesele maad ja rahwast soowib saada, mida temal küll on, seda ei tee, waid et usuwendi wenelaste käest päästa ja kaitseda; kõik õigused pidiwad niisama jääma, nagu nad enne olnud. Tallinna saadikud wastasiwad selle pääle, et nad sel silmapilgul tõsist wastust anda ei wõi, waid enne kuninga soowimist Tallinnale teada peawad andma. Kui Tallinnas see otsus teada anti, kutsuti Harju ja Wirumaa rüütlid kokku nõu pidama. Mõisnikud ja linn saatsiwad selle pääle Kettlerile sõnumi, et kui ordomeister neid wenelaste eest warjata ei wõi, nemad siis suures hädas wõõraste alla peawad heitma. Kettler ehmatas selle üle; ta lubas sõnadega küll palju abi, aga tõe pärast oli see temal koguni wõimatu. Eestimaal oli igamees juba aru saanud, et nad kas Poola ehk Rootsi kuninga alla peawad heitma; Magnuse pääle ei mõtelnud keegi enam. Et rootslased ewangeliumi-usulised ja kanged kaubaajajad oliwad, jäi Poolamaa mõttest maha. Rootsi feldmarshall ehk ülem sõjapäälik Horn tuli märtsi kuus 1561 saadikutega ja mõne sõjalaewaga Tallinna all maale ja hakkas Eestimaa mõisnikkudega ja Tallinnaga kaupa tegema. Feldmarshal Horn piiras Tallinna lossi ümber, mida tuttaw Altenbockum Poola sõjameestega weel ordo käes hoidis. Et Altenbockumil sõjamoon puudus, pidi ta wastupanemist järele jätma. Tallinn oli nüüd walmis Rootsi walitsuse alla heitma; Harju ja Wirumaa ei tahtnud Tallinnast lahkuda, waid sedasama teha. Kui Järwamaa, mis Waldemar II. ajast saadik (1237) Liiwimaa juure loeti, seda kuulda sai, oli temal ka seesama nõu, mis naabritelgi. Mai kuu sees 1561 läksiwad Tallinna saadikud Miitawi Kettleri juure, et Eestimaa rootslaste allaheitmist ordomeistrile teada anda. Kettler, kes ise haige maas oli, katsus oma saadikutega Eestimaa rahwale teist nõu anda. Ka Magnus kirjutas Tallinnale ja tuletas wana sõprust Daanimaaga meele, aga kõik ilmaasjata: allaheitmise kirjad kirjutati 4. juunil 1561 alla. Selsamal päewal wandusiwad Eestimaa mõisnikud ja kaks päewa hiljem Tallinn Rootsi kuningale Eerik XIV. truuduse wande.