20. Eestimaa saab Daani walitsuse alla.
Kui mõlemad juba ennemalt nimetatud mõõgarüütlid, kes Witerbós paawsti ees ordode ühendamise luba wastawõtmas käinud, Hermanni juure tagasi läksiwad, andis see neile teada, et paawst Tallinna ja sellega ühes Harju, Järwa ja Wirumaa daanlastele tagasi käskinud anda. Sellepärast läksiwad weel aastal 1237 Hermann Balk ja Módena Wilhelm Daanimaale, et Waldemar II-ga asja selle poolest korrale saata. Pika waidlemise järele tehti Stenbis rahu, mille järele ordo Tallinna linna Harju ja Wirumaaga Daani kuningale tagasi andis. Järwamaa jättis Waldemar kulude eest ordole. Saaremaa ja Läänemaa jäiwad sakslaste kätte. Sel kombel oli Daanimaa weel ühe korra suurema jao Eestimaa peremees, kuna Liiwimaal ordo jälle täiesti piiskoppide ja paawsti wõimuse all näitas olewat. Gregór IX. oli nüüd Eesti ja Liiwimaa asjaga rahul, aga pidi aegsasti nägema, et ta ennast lootuses oli petnud. Daani riik jäi Eestimaal nõrgaks ja haigeks, kuni ta umbes saja aasta pärast (1347) täiesti otsa sai. Walitsusehimulised waimulikud mehed pidiwad pea aru saama, et Saksa ordo neil palju kardetawam waenlane oli kui mõõgawendade ordo. Et Waldemaril enesel kodu palju tegemist oli, jäiwad Eestimaa asjad nõndasama, kuda nad wiimasel kümnel aastal (1228–38) Saksa walitsuse all olnud. Ta jättis wasallidele Harju ja Wirumaal kõik wanad õigused, mis nad ordo käest saanud ja andis weel uusi juure, et need täiesti tema poole hoiaksiwad.