Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Mõõgawendade ordo ühenemine Saksa ordoga

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

19. Mõõgawendade ordo ühenemine Saksa ordoga.

45 aasta aja sees (1186–1231) oliwad sel kombel sakslased Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa oma wõimuse alla wõtnud. Siiski oli sisemise jõu poolest kaunis waene lugu. Mõõgawendade ordo, kellel enam nii palju abi Saksamaalt juure ei tulnud kui enne, sest et suurem hulk lähemale Preisimaale läksiwad, sai wäga hästi aru, kui raske see oli laialdasi piirisid wägewate naabrite –wenelaste, daanlaste ja Leedu rahwa wastu kaitseda ja ühel hoobil walitsusehimuliste waimulikkude meeste lähedal endisid õigusi alal hoida. Ehk sakslased küll wäga hästi teadsiwad, kui palju hädaajal wõõraste appi palumine neile kahju tegi, nagu nad seda Daani kuningast oliwad näinud, ei aidanud neil ometi muu nõu kui pidiwad uuesti endid wõõraste hoole alla andma. Ordomeister Wolkwin walis seekord päästjaks saksa ordo, kes praegu Weikseli jõe kallastel preislastega wõitlust oli alustanud. Wolkwin oli warsti pärast Alberti surma (1229) mõne ordo rüütli Saksa ordo walitseja Hermann v. Salza juurde läkitanud ja sellele mõõgawendade ordo ühenemist Saksa ordoga nõuks annud. Kõigi maadega ja rahwaga pidiwad mõõgawennad Saksa ordo ülemameistri alla heitma ja seda wiisi ühendatud jõuga Baltimaid edasi walitsema. Ehk küll mõlema ordo ühenemine juba 1229 nõuks wõeti, läks see ometi alles 1237 pika toimetuse järele korda. Kõige suurem takistus oli selle poolest Roomas ees. Daani kuningas Waldemar ei wõinud oma kahju ikka weel mitte unustada ja katsus seepärast, kudas ial wõimalik, Eestimaad uuesti enese alla tagasi saada. Ta hakkas wana mängu mängima. Lüübeki sadama pani ta ahelatega kinni, et keegi enam Liiwimaale minna ei saanud. Ka läks temal korda Riia piiskopi asemikku Balduini enese poole wõita, et seda ennem soowitud sihile jõuaks. Balduin, keda Gregór Rooma kutsus, sai paawsti juures warsti jälle au sisse, ja kaebas nüüd Riia piiskopi ja mõõgawendade ordo pääle. Et Gregór Waldemariga ega ordoga tülitsema hakata ei tahtnud, wõttis ordode ühenemine kaua aega.

Saksa ordo, kes sest ajast saadik Liiwimaal pääwalitsuse enese kätte sai, oli Palestinas asutatud. Juba 1190 oliwad sakslased – enamiste Breemeni ja Lüübeki kadanikud – Akkonis haigete maja ehitanud. Neil oli nõu õnnetumatele sakslastele, kes Akkoni lähedal haawatud ehk suures wiletsuses elasiwad, igapidi abi muretseda. Shwabi herzog Friidrih wõttis ette neist meestest Saksa rüütli ordot asutada, kes edaspidi kõigi waeste ja abita sakslaste eest Hommikumaal pidi muretsema ja ühel hoobil ka muhametlaste wasta sõdima. See nõu läks korda; paawst Klemens III. ja kuningas Heinrih IV. kinnitasiwad ordo ja paniwad talle seega kindla põhja. Kolme esimese ordomeistri ajal oli Saksa ordo alles üsna wäikene, aga kui Hermann v. Salza (1211–39) ordomeistriks sai, kaswis ta õige jõudsasti.

Selsamal ajal kui mõõgawennad ja daanlased Eesti ja Liiwimaal ristiusku laiali laotasiwad ja endid liiwlaste, lätlaste ja eestlaste peremeesteks tegiwad, oli Preisimaal seesama lugu. Isiäranis oliwad preislaste ristiusku pööramisel hertsog Konrad ja Saksa munk Kristjan tegewad; wiimane sai 1215 Preisimaa piiskopiks. Et aga preislased ristiusku wastu ei wõtnud, kuulutas paawst Kristjani nõu pääle nende wasta ristisõda. Seda kuuldes läksiwad Saksa ristisõdijad suurel hulgal Preisimaale ja sundisiwad rahwa Kulmi ümberkaudu ristiusku heitma. Nende maa anti piiskopp Kristjanile, kellel uute maade walitsuseks sõjamehi waja oli. Ta kutsus seepärast Saksa ordot ususõtta. Ordol polnud Palestinas enam midagi teha. Rõõmuga wõttis ordo selle kutsumise wasta. Saksa rüütlid arwasiwad palju mõnusama olewat lähedal Preisimaal suurt nime ja rohket warandust korjata kui kaugele Homikumaale minna, kust suurem jagu enam koju tagasi ei saanud. Kui ka preislased waprasti sõdisiwad, pidiwad nad wiimaks ometi wõitlusega harjunud rüütlite alla heitma. Pika sammuga tungisiwad nemad Preisimaa südamesse, tegiwad endisele usule otsa, laotasiwad Saksa kombeid, keelt ja eluwiisisid igale poole laiale ja ehitasiwad linnu, kindlusi ja kloostrid.

Kui Hermann v. Salza 1235 selleaegse Saksa ordo pesapaika Marburgi ordo talitusi talitama läks, läkitas Wolkwin saadikuid sinna, kes ordode ühenemist toime pidiwad sobitama. Weel selsamal aastal käskis Hermann kahte rüütlit Liiwimaale tulla ja asju hoolega järele kuulata. Et ta isi 1236 paaawst Gregóri kutsumise pääle Italiasse pidi minema, andis ta ordowalitsusele Marburgis woli nende rüütlite otsust, kes Liiwimaad waatamas oliwad, hoolsasti asjaga ühes järele mõtelda. – Weel selsamal aastal (1236) läksiwad mõlemad Saksa rüütlid Liiwimaalt koju tagasi ja nendega ühes ka kolm mõõgawenda, keda Wolkwin ühes läkitas. Ludwig v. Oettingen, kes Hermanni asemel ordotalitusi toimetas, kutsus kohe Magdeburgi ordowalitsuse kokku ja laskis asja ülekuulata. Nüüd tuli wälja, et neil liikmetel sugugi tahtmist ei olnud mõõgawendadega üheneda, keda isimeelisteks, asjata jonniajajateks nimetati, kes iialgi Saksa ordo walitsuse kõwa sääduse järele ei teeks.

Et ilma ordomeistrita ometi õiget otsust anda ei wõidud, läks üks mõõgawend isi Italiasse Hermanni palwele. Kolm Saksa ordowenda läksiwad temaga ühes. Hermann isi wiis nad kõik 1236 Witerbósse, kus sel ajal paawst Gregór IX. eluase oli ja jäi nendega sinna tükiks ajaks, sest ta aimas, missugused raskendused asjale ette tulewad. Daani saadikud oliwad parajalt paawsti juures ja katsusiwad Baltimaid jälle kuninga alla saada. Üks õnnetu juhtumine tuli wiimaks ordode ühenemisele appi. Wolkwin oli mitme mõõgawennaga Leedu rahwa wasta 1236 sõtta läinud, aga Bauske lähedal Saules suure kahjuga tagasi löödud. Wolkwin isi oli 48 ordowennaga ja hulga sõjameestega paganate nuiade all langenud. Leedulased sõdisiwad sel ajal oma esimese suurwürsti Ringoldi juhatuse all. See ränk õnnetus tegi Liiwimaal suurt hirmu; esimesel silmapilgul arwati kõik kadunud olewat. Õnneks ei tulnud Leedu rahwas selle wõidu järele Liiwimaale, waid läksiwad wenelaste wastu, nõnda et sakslased aega saiwad sõja wastu walmistada. Nüüd sai igamees aru, kui tarwiline ühendus oli, kui noor riik mitte otsa leidma ei pidanud. Üks ordowend (Gerlah Rusus) läkitati seepärast kiiresti Saule lahingi kaotuse kurwa sõnumiga Witerbòsse. Kui lugu Hermanni kõrwu ulatas, läks ta sedamaid paawsti juurde Liiwimaa asjade pärast rääkima. Pea selle järele kutsuti mõlemad Magdeburgist tulnud ordowennad täies ordo ehtes paawsti ette. Gregor IX. andis neile 1237 palutud ordode ühenemise loa, laskis nad oma tooli ette põlwili maha langeda, jagas neile pattude andeksandmist, tegi neid siiamaalse ordo wandest ja säädustest lahti ja õnnistas neid uue ordo liikmeteks. Nüüd pidiwad nemad ka siiamaalseid mõõgaga ja punase ristiga ehitud ordomantlid uute wastu ümberwahetama, kellel üksnes must rist märiks pääl oli.

Paawst ja Hermann ajasiwad asja nõnda kaugele, et uus Liiwimaa ordo[1] nõndasama nagu mõõgawendade ordo Riia piiskopi walitsuse all pidi seisma; uued rüütlid pidiwad temale truuduse ja sõnakuulmise wande wanduma. Paawst andis endisele saadikule Módena Wilhelmile uuesti täie woli ja läkitas teda Liiwimaale, kus ta asju korrale pidi säädma.[2] Saksa ordo kõrgemeister walis siiamaalse Preisimaa walitseja Hermann Balk'i esimeseks Liiwimaa ordomeistriks, kes 1237 hulga sõjameestega ja 60 rüütliga Liiwimaale tuli, kuhu Grüningen kui ordomeistri asemik juba ette oli rutanud ja wõttis siin mõõgawennad Saksa ordosse wastu.


  1. Saksa ordo jagas ennast mõõgawendade ordo ühenemise järele 1237 kahte jakku: 1) Liiwimaa ja 2) Preisimaa ordosse. Terwe Saksa ordo walitseja oli kõrgemeister, kelle elupaik Marburgis, 1312 saadik Marienburgis oli. Liiwimaa ordo walitseja oli ordomeister, kes Saksa ordo poolest kinnitati ja ametisse säeti.
  2. Módena Wilhelm asutas 1238 Kura piiskopikonna, mis Leedumaa, Kura Aa ja Aabau wahel olewat Kuramaa jagu enese alla wõttis; selle piiskopikonna pesapaik oli Pilten.