2. Endised kodumaa elanikud.
Nagu paks loor katab meie kodumaa ennemuistist aega. Ükski käsi ei jaksa seda loori tõsta, ükski silm selle loori taha waadata. Mingisugune Ilias ei laula meie kodumaa ennemuististe poegade wägewatest tegudest, ükski Herodotos ei jutusta selleaegist ajalugu, ükski piramid ei kuuluta muististe meeste tähtsat tööd, ükski Rosetta kiwi ei walgusta seda pilkast pimedust. Kirjalikkude mälestusemärkide puudusel peame ses pimeduses käsi kaudu kobama. Aga nagu uuemal ajal arstiteadus enesele Röntgeni kiired appi wõtnud ja nende abiga sisemist kehade olemist uurib, nii on teadus ennemuistse aja uurimisekski nagu Röntgeni kiired appi wõtnud ja püüab oma kiirtega ennemuistist aega katwa paksu loori alla tungida. Ennemuistse aja uurimiseks annawad ärhäologia ja rahwaluule kiired kõige paremat abi.
Tänini on suur hulk nagu kõikumata usutunnistuseks pidanud seda arwamist, et Läänemere maadel, wähemalt meie praegusel kodumaal ju kõige wanemast ajast saadik eestlased asunud ja alles ajaloolisel ajal sakslased siia tulnud maad pärisomanikkude eestlaste käest ära wõtma. See suure hulga usutunnistus seisab ometi sawistel jalgadel. Arhäologia kuulutab meile kindlasti, et niisama wähä kui sakslased alati Eesti, Liiwi ja Kuramaal asunud, niisama wähä eestlased alati kodumaa peremehed olnud. Arhäologia kuulutab, et enne eestlasi meie kodumaa pinnal muu rahwatõug asunud ja eestlased alles hiljemal ajal Läänemere kaldale elama tulnud. Enne eestlasi on muulased ammu juba meie kodumaal pärisperemeestena wiibides siin Läänemerest ja ta kallaste metsadest enestele päätoidust muretsenud.
Tähtsad arhäologilised leiud on iseäranis kaasa aidanud kodumaa ennemuistsesse aega wähä walgust luua, hulga muude kõrwal Kunda, Reiu ja Wõisiku leiud. Mõne aja eest arwati, et enne eestlasi kiwiajal wähemalt kaks rahwatõugu maal elanud, uuemal ajal on aga õpetlased weel koguni kolmandama rahwatõu jälgi leidnud. Wõisiku luukere leiu järele on õpetlased hakanud oletama, et kõige esimesed meie kodumaa asunikud wist ühe pika pääluuga rahwatõug olnud. Sarnase rahwa jälgi on Kesk-Europast mõnestki kohast leitud; neid jälgi arwatakse umbes 5000 aastat wanad olewat.
Enam jälgi leitakse ju teisest rahwatõust, keda mõned Ugri sugu liikmeks, teised jälle Leedu sugu liikmeks, kolmandad laplaste sugulaseks arwawad. Raua ajal astub aga uus rahwatõug platsi, rahwatõug, keda Germania rahwatõugu loetakse. Mitmed õpetlased, eesotsas professor Grewingk tõendawad, et seda Germania tõugu gootlasteks tuleb arwata. Grewingki jälgedesse astus meie wana aja uurija J. Jung, kes aga gootlaste seletustega esiotsa rahwa poolt naeru ja pilkamist leidis. Siiski pole teadus tänini gootlaste meie maal wiibimist jaksanud weel ümber lükata, nii et oletamine gootlaste meie maal elamisest meie päewil õpetlaste seas wastuwõtmist leiab. Prof. Grewingk kirjutab: „Eesti, Liiwi ja Kuramaa esimesed asujad oliwad kalapüüdjad ja jahimehed, osalt ka meresõitjad, kes põlluharimisega, karjakaswatamisega ja hobusepidamisega tegemist ei teinud. Kala püüdma, nimelt aga suuri kalu ahingaga püüdma, oliwad nad wäga osawad, lindusid ja metsaloome püüdma wäga wilunud noole ja piigimehed. Kiwi- ja luuasju walmistas suur osa noorema Balti kiwiaja elanikka wäga osawasti, neil oli arenenud moemaitse ja nad oskasiwad sawist riistugi teha. Riiete walmistamiseks tarwitawad nad elajate nahku, mis nad soontega, soolikatega ja niinega kokku õmblesiwad. Toiduks oli kala, liha, weekarbiloomad ja taimed. Nende asupaigad oliwad enamasti jõgede, järwede ja mere kallastel, kus nad kala püüdmiseks ja jahil käimiseks iseäralikud kohad walisiwad, kuhu neilt söökidest ja mõnesugustest kalapüüdmise, jahil käimise ja hobusest asjadest riismeid järele on jäänud. Eluasemetest ei ole märkisid järel ega ehitusi wees waiade otsas. Surnud matsiwad nad põletamata maha ehk põletasiwad ära ja paniwad tuha sawikruusidega kiwilademetesse ehk mulda.”
Germania sugu rahwatõug wõi gootlased elasiwad meie maal umbes rahwarändamiseni ehk 400 aastani pärast Kristust. Alles rahwarändamine pani neid kas osalt taganema ehk sulatas peale tükkiwa rahwaga, eestlaste esiwanematega ühte. Wanemates eestikeelseteski ajaloo raamatutes tõendatakse, nagu oleksiwad eestlased ju Kristuse sündimise ajal Läänemere kallastel elanud. Selle wäitega toetawad wanemad ajaloo raamatud endid Rooma kirjaniku Tacituse peale. Tacitus kõneleb nimelt, et eestlased Läänemere ääres elada, merest waiku otsida ja selle merewaiguga kaubelda. Selle ütluse põhjusel, weel enam aga ühe teise kirjaniku tõendusel, et eestlaste eluasemed Weikseli jõeni ulatanud, oletawad wanemad ajaloo raamatud, et eestlased Kura ja Preisimaalgi asunud. Kuid kõik niisugused oletamised põhjenewad eksiarwamistel.
Ajaloo raamatutes esimestest aastasadadest p. Kr. leidub tihti Aestyi, Haesti j. n. e. nimi rahwanimena ja enamasti Eastland, wahel Estland maanimena. Uurijad on ammu ju tõeks näidanud, et need nimed Eesti rahwast ega otsekohe praegust Eestimaad ei tähenda. Palju enam tuleb neid nimesid meie praeguse homikumaa ja homikumaa rahwa nimega wõrrelda. Me nimetame esestest lääne pool olewat merd Läänemereks ja rahwaid läänerahwasteks. Läänes asuwad rahwad hüüdsiwad ju wanal ajal enestest homikupool asuwaid rahwaid homikumaa rahwasteks; nimelt tarwitasiwad seda ütlemise wiisi Skandinawia rahwad. Aestid, Haestid tähendasiwad siis põhjamaa kirjanikkude wanades raamatutes rahwaid, kes neist homikupool elawad. Kas need rahwad eestlased, gootlased wõi muud olnud, seda need kirjanikud ligemalt ei seleta. Estland ei tähenda siis ka ainult Eestimaad, waid kõiki muud ümbruseski olewaid maid, Skandinawiast ida pool.
Meie esiwanemad eestlase nime ei tunnud. Selle nime pärisiwad nad wõõrastelt alles Läänemere kallastele tulles. Wõib olla, et nad endid ennemuistegi „maameesteks” wõi „maarahwaks” hüüdsiwad, nagu nad tawalisesti möödaläinud aastasajani enestele selle nime andsiwad. Alles wõõral mõjul wõtsiwad nad hiljuti eestlase nime wasta.
Eestlasi arwatakse Soome-Ugri rahwaste kilda. Soome-Ugri sugu rahwaste kätkiks peeti warem Altai poolseid maid. Sealt hakkas Soome-Ugri sugu ennast wälja laotama. Millal see sündis ja kudas see sündis, selle kohta ei jõua arhäologiagi kindlat seletust anda. Igapidi peame oletama, et rahwa kaswamine rahwast sundis kaugemale rändama, seda enam, et rahwas ennast kalapüüdmisest ja jahilkäimisest toitis. Edasi nihkumisel jõudis Soome-Ugri rahwa üks ots wiimati Europasse, nimelt Wolga jõe äärde wälja. Teine teisest itta kaugemale minnes hakkas aja jooksul ühe sugu keel teise sugu keelest enam lahku minema ja rahwas mitmeks hõimuks arenema. Uuem uurimine teeb esiwanemate jäljed ainult Wolga ja Urali wahel kindlaks.
Suur rahwaste rändamine algas. Gootlaste riik seisis oma wägewuse tipul. Kuulus gootlaste kuningas Hermanarik wõitis hulga rahwaid ära ja heitis enese alla. Arwatakse, et palju Soome sugu rahwaidki ta sõna pidanud kuulma. Pea aga tõuswad Gooti riigis kodused tülid. Koduste tülide kõrwa tuliwad wälimised waenlased. Aastal 375 tungis hunlaste kuningas suure sõjawäega gootlaste kallale. Wõit jäi hunlastele. Hermanarik suri, Gooti riik sai otsa. Wõidutuhinas tormasiwad hunlased edasi igal pool häwitust ja hukatust külwates. Kes iganes suutis, põgenes koledate waenlaste eest. Üks rahwas tungis teise peale ja sundis teist enese eest taganema. Hunlaste kallaletungimine pani kogu Euroopa liikuma ja peaaegu iga rahwa enesele uut elukohta otsima.
Rahwaste rändamise algusel asusiwad meie esiwanemad wist Wolga ülema jooksu, Ilmajärwe ja Laadoga järweäärsil mail. Sel ajal ei leidunud weel iseäralikku Eesti rahwast, waid selleaegseid esiwanemaid nimetatkse Ühis-Soomeks. See Ühis-Soome rahwas elas kaugema maa peal laiali mitmes hõimus. Eestlased, soomlased, liiwlased, wadjalased, karjalased ja wepsalased ei olnud weel iserahwasteks arenenud, aga siiski kandis neist ju iga sugukond nagu iseäralikku pitsarimärki otsal.
Rahwaste rändamine ehk sundis meie esiwanemadi praeguste elukohtade poole Läänemere kaldal nihkuma. Kudas see rändamine sündinud, selle poolest lähewad õpetlaste arwamised lahku. Igapidi selgub nii palju, et üks osa Ühis-Soome rahwaid enam põhja poole pööris, nimelt karjalaste ja wepslaste suguharu, teine osa enam lõune poole, nimelt wadjalased, eestlased, osa soomlasi ja liiwlased. Neist wõtsiwad liiwlased kõige enam lõune pool enestele aset. Näib, nagu ei oleks soomlastele Eestimaa meeldinud; nad purjutasiwad siit pea üle mere edasi Soome ja jäiwad sinna aset. Eestlastest eemale mere taha minnes arenes wahe Soome ja Eesti keele wahel ikka suuremaks, kuna see wahe rahwaste rändamise ajal ehk suurem ei olnud kui praegute Eesti murrakute wahel. Ülepää ei tule selleaegist rahwaste rändamist meieaegse wäljarändamise moodi mõista. Sel ajal rännati koguni aega mööda: otsiti teel elu ülespidamist seni kuni seda saadi ja kui see lõppes, rännati edasi.
Millal esiwanemad Läänemere kallastele esimest korda ilmusiwad, selle kohta lähewad õpetlaste arwamised lahku. Ühed arwawad, et nad umbes 500 aastat p. Kr. ju praegustel eluasemetel wiibinud, teised jälle, et nad alles umbes 800 a. p. Kr. siia jõudnud. Ei leidu ometi mingisuguseid ümberlükkamata põhjusi, mis keelasiwad, et esiwanemad ju 500 a. p. Kr. meie praegusel kodumaal oleks asunud.
Meie praegusele kodumaale jõudes leidsiwad esiwanemad siin gootlasi eest. Neid hakkasiwad nad eest ära rõhuma. Osalt taganesiwad gootlased eest, osalt jäiwad nad wist siia elama ja sulasiwad aega mööda esiwanematega ühte. Wanad jutud kuulutawad weelgi, kudas mõnes kohas, nagu näituseks Karksi Koodiorus „wanapaganad” asunud, keda ristirahwa laulud wiimaks eemale peletanud. Muidugi mõista, oliwad pääletungiwad esiwanemad ise niisamasugused paganad, nagu need „wanapaganad” keda nad eest ära tungisiwad. Koodiorg paneb meid oletama, et wanapaganad gootlased olnud, kelle meie maal wiibimist arhäologia ju tõeks tunnistab.
Praegusel ajal asuwad mitmel Eestimaa saarel nagu Wormsis, Noarootsis, Naissaarel j.n.e. rootslased. Kas need rootslased muistsete gootlaste järeltulijad on wõi kas nad hilisemal ajal Rootsist sisse rännanud, selle kohta läksiwad wanemal ajal arwamised lahku. Igapidi oli waremal ajal palju rohkem Rootsi asutusi meie maal kui nüüd. Nii näituseks leidus Saaremaal Rootsi asutusi, weel enam aga Hiius.
Hiiu rootslased rändasiwad 18. aastasaja lõpul Wenemaale. Pääle selle oli Lääne rannas Rootsi asutusi. Nimelt elas rannas Haapsalust pääle umbes Paldiskini rootslasi.
Meieaegsed uurijad ei taha saarte rootslasi ometi enam wanade gootlaste järeltulijateks pidada, waid Rootsist siia rännanud rahwakilluks. Wõrdlew keeleteadus juhatab meie rootslaste kodu Rootsi homikupoolsetest maakundadest otsima. Eesti saarte rootslaste, Wenemaa rootslaste ja Nordlandi rootslaste keelemurdes on palju ühtlust. Keeleteaduse nõjal on keeleuurijad uuemal ajal otsuse teinud, et Eesti saarte rootslased Rootsist pärit on. Millal need rootslased siia tulnud, selle kohta puuduwad selged teated. Oletada wõime, et 12. aastasaja algusel, siis sakslaste meie maale tuleku ajal rootslased ju meie saartel ja randadel elasiwad. Näituseks kõneleb Läti Hindrik palju Saaremaa ärawõitmisest, aga Hiiumaa ärawõitmisest waikib ta. Wist asusiwad sel ajal ju Hiius rootslased, kellega saksalsed tüli ei tahtnud teha 12. aastasaja lõpu poole nimetatakse wanus kirjades aga selgesti ju rootslasi.
Igapidi oliwad Eesti saared ja Eestimaagi ammu enne sakslaste siiatulekut tuttawad Rootsimaal ja rootslased pidasiwad nendega elawat läbikäimist. Nii kuuleme mõnda korda Dagaithist, Eysyslast ja Athalsyslast. Dagaithi tähendab praegust Hiiumaad (=Dago), Eysysla Saaremaad (saksa keeli Oesel) ja Athalsysla praegust osa Eesti ja osa Liiwimaa randa. Ojamaal räägitakse wana juttu, et korra suure nälja ajal palju rahwast Eestimaale Dagaithi saarele sõitis, sinna elama jäi ja linnagi asutas. Ülepää selgub kõigist uurijate arutustest, et rootslased wähemalt 1000 aastat ju meie saartel asuwad. Kas nad siit eestlasi eneste eest ära tõrjunud wõi kas siin weel endise rahwa riismeid asunud, selle poolest ei ole uurijad kindlale otsusele jõudnud. Meie saartele ja Lääne randa elama asunud rootslased käisiwad kodumaa rootslastega, nimelt Ojamaa suguwendadega rohkesti läbi, iseäranis kauplemise asjus. Muidu olgu weel meelde tuletanud, et muistsed rootslased kodumaalt tihti wõõrastesse maadesse sõjakäikusid ette wõtsiwad ja meeldiwat kohta leides mõne korra sinna asuma jäiwad. Muistsed sõjakad skandinawlased oliwad kuulsad ja kardetawad.