4. Kodune elu ja olu.
Kas meie esiwanemad oma kodumaad ise Eesti ja Liiwimaaks iialgi nimetanud, selle kohta puuduwad teated. Palju enam peame oletama, et wõõrad rahwad need nimed meie kodumaale annud ja meie rahwas need nimed aja jooksul wõõrastelt omandanud. Wõõrad alles hakkasiwad Eesti, Liiwi ja Kuramaa wahel wahet tegema, eestlased ise uuemal ajal neid maid Eesti ja Lätimaaks kutsuma. Esiwanemad tundsiwad wist ainult nime Kuramaa; missuguse üleüldise nime nad aga oma kodumaale andsiwad, selle poolest katsume nagu käpuga pimedas. Selle eest teame aga wäga hästi, kudas esiwanemad üksikuid maakonde nimetasiwad. Läti-Hindreku ajaraamat ja kuningas Waldemari maaraamat annawad selle kohta aru. Praegune Eestimaa, õigem Tallinna kubermang, jaeti ju ajaloolise aja algusel maakondadesse, mille nimed enamasti kõik endid tänini alal hoidnud. Meie kuuleme, et ju sel ajal Eestimaal Harju, Järwa ja Wiru maakond olnud. Läänemaa nimi sellewasta puudub wanus kirjades. Selle asemel puutub meile Rotelwik wõi Rotalia, Rotala nimi silma. Rotala tähendab praegust Ridalit. Selle nimega nimetati Haapsalu poolt Läänemaad, kuna lääne pool küljes maad Soontagana nimega nimetati. Harjumaa jaetakse peale selle kihelkondadesse. Neist nimetatakse Uomentaga, Repel ja Ocriela. Kõik need nimed on meie ajal hoopis tundmata. Wirumaal ulatab „Repel” kihelkond Kadrina ja Halljalagi kihelkonda. Peale selle leidus Wirus weel Mahumaa kihelkond – praegune Nigula kihelkond, Alutaguse, Askala ja Lemmu kihelkond. Needki nimed on praegusele põlwele osalt wõõrad.
Liiwimaal nimetatakse hulk maakonde. Eestimaa piiri leiduwad Waiga wõi Waia, Mõge wõi Mõhu ja Nurmekunna maakond, Emajõe ääres Peipsipool Soopoolse ja praegusel Tartumaal Ugani (Ugania), õigem Uhandi ehk Oandi maakond. Emajõe äärt Wõrtsjärwe juures hüütakse Jogentagana. Wiljandi maakond kannab suuremalt osalt Sakala nime, põhjapoolne osa aga Alempuse nime. Pärnumaa mereäär Salatsi poolt peale on Metsapoole, põhjapolne osa Soontagana, niisama nagu osa Läänemaad.
Iga maakonna üle walitses wanem; tihti aga seisis iga külakond wõi kihelkond isewanema walitsuse all. Kes teab, ehk seisiwad kihelkonna wanemad maakonna wanema walitsuse all. Uuemal ajal arwatakse, et tähtsamad wanemad wõõraste rahwaste eeskujul kuningateks hüütud, nagu rahwaluule Kalewipoegagi kuningaks hüüab. Meieaegsete kuningatega ei wõi neid kuningaid ometi milgi kombel wõrrelda. Ennem wõime neid meieaegsete wallawanematega wõrrelda ainult selle wahega, et wanemate wõimus kaugemale ulatas. Sõjaajal kutsusiwad nad oma külakonnast wõi kihelkonnast rahwast kokku waenlase wasta. Kudas wanemaid ametisse määrati, selle kohta puuduwad meil kindlad teated.
Esiotsa elasiwad eestlased merede, järwede ja jõgede ääres. Aega mööda, kui wete kaldad kitsateks jäiwad, otsisiwad nad mujalgi enestele elukohte. Tawalisesti asusiwad nad külades. Külades asudes wõisiwad nad hõlpsamalt waenlaste wastu panna. Üksi olles langesiwad nad liig kergelt waenlastele saagiks.
Abielu pidasiwad esiwanemad auu sees. Naine wõeti tawalisesti, see tähendab riisuti, nagu ju naisewõtmise sõnagi kuulutab. Riisumise kõrwa astus aga ostminegi. Neiu eest makseti wanematele määratud summa. Ei lepitud kaubaga kokku, rööwiti neiu. Tihti tehti neiuga kosjakaup maha. Rööwimine tõstis mõnegi korra suurt tüli sugukondade wahel. Abielurikkumine oli õpetaja Kelchi teadete järele esiwanemate hulgas kuulmata asi. Iuhtus seda ometi, siis põletasiwad esiwanemad abielurikkuja elawalt ära ja puistasiwad ta tuhka teede peale. Kaua aega hüüti abielurikkumist „tulitööks,” see tähendab tule wäärt tööks. – Lastele andsiwad esiwanemad wanade raamatute teadete järele lindude ja metsloomade nimed. Siiski muid nimesid tarwitati, nagu nimed Lembit, Ilo j. n. e. tunnistawad. Nõrku tütarlapsi ei peetud tihti eluwäärilisteks.
Aja jooksul ei jaksanud weed ega metsad enam peatoidust esiwanematele anda. Iu Läänemere kaldale asudes tegiwad esiwanemad natukese põllutööd ja õppisiwad seda siin wiibides ikka enam tegema. Sügawamasse metsa pidiwad nad tungima ja metsa põlluks muutma. Kirwes raius metsa maha ja tuli kündis esimese põllu walmis. Pärast ei aidanud tuli enam, waid kütis, ader ja äkke pidiwad appi astuma. Alaliste sõdade pärast wõis põlluharimine omaniku ometigi nälga jätta. Sellepärast pandi ju ammusest ajast suurt rõhku karjakaswatamise pääle. Häwitas waenlane ka põlluwilja, ei wõinud ta siiski nii hõlpsasti karja häwitada. Kari aeti kas metsa ehk linna peitu, kui linn nimelt seks suur oli. Ometi kuuleme tihti, et waenlane palju karja ära wiinud; wist tuli waenlane enne kallale, kui karjaomanikud karjaga eest ära pääsiwad. Läti Hindrek teab, et ristisõitjad 1209 Soontaganast korraga 4000 härga ja lehma ära wiinud, hobused ja pudulojused arwamata. Wahel jälle ütleb ajaraamatu kirjutaja, loome wiidud nii palju ära, et neid ei ole jõutud lugedagi. Mõnegi korra käisiwad esiwanemad waenlaste maalt enestelegi karja rööwimas. – Mesilasi pidasiwad esiwanemad rohkesti. Mesilaste pärast tõusiwad hiljemal ajal weel mitmed tülid.
Rikkad oliwad esiwanemad linnade poolest, palju rikkamad kui praeguse põlwe rahwas. Kuid esiwanemate linnu ei wõi olewiku linnadega wõrrelda. Esiwanemate linnades ei leidunud lossisid ega uhkeid hooneid, ei uulitsaid ega turuplatsisid. Ennem wõiksime esiwanemate linna meieaegse külaga wõrrelda, kuid seegi wõrdlus lonkab. Esiwanemate linna majadeks oliwad wiletsad urtsikud, sawitatud lagedega. Katuse asemel katsiwad mullakorrad ja mättad urtsikut. Linna majad tuletasiwad ennem meieaegsid keldrid kui majasid meelde. Linnad ei olnudki rahwale alaliseks asupaigaks määratud, waid pelgupaigaks sõjakorral. Sõjaajal põgenes ümberkaudne nõrgem rahwas linna kokku waenlase eest pelgupaika otsima. Sai sõda otsa, läksiwad kõik jälle endistesse elukohtatesse tagasi. Jäädawalt asus ehk üks perekond alati linnas.
Linnad oliwad mägede ja küngaste otsa ehitatud, enamasti ikka wee äärde; wahel koguni soosaarte pääle, nagu Maalinn Mihkli kihelkonnas. Küngas ehk mägi muudeti kindluseks, nii hästi kui sel ajal osati kindluseks muuta. Mäehari tehti keskelt tasaseks. Mäe serwale ehitati raudkiwidest ehk paest wall. Nagu näha, ei tuntud sel ajal weel lubja ühendawat mõju. Nagu meie kiwiaedu, tehti neid wallisid nii, et kiwi kiwi pääle pandi. Nende wahesid täideti wahel ometigi sammaltega, liiwaga ehk mullaga. Sarnased wallid tehti kuni 5 sülda kõrgeteks. Wäga tihti ei lepitud kiwiwallidegagi, waid wallide pääle ehitati palkidest weel püstaid. Iõudsiwad waenlased ehk kiwiwallist kudagi wiisi ülesse ronida, pidi neid kõrge palkidest püstaed ometigi kinni pidama. Mõned linnad oliwad suured, teised wäiksed. Kärla Lihulinna wall on ligi pool wersta ja Warbjala wall enam kui pool wersta pikk. Warbjala wall oli wäljast poolt 37 ja seest 35 jalga kõrge, alus 35 jalga lai.
Nagu tähendatud, ehitati linnad tawalisesti wete ehk soode äärde. Kus mõnes kohas wett puudus, katsuti kaitseks kraawigi kaewata. Nii näituseks kaewati Waljala linnakraaw 35 jalga laiaks, Lohu linna kraaw Hageris aga 5–6 jalga. – Linna pääsis tawalisesti kiwidest ehk pakkudest tehtud teed mööda, kui nimelt linn sohu oli ehitatud. Sarnasid teede jälgi leitakse praegugi weel mitmes kohas, näituseks Keawas, Warbjalas, Maalinnas j. n. e. Linna juurde ehitati tawalisesti sild. See sild lõhuti waenlaste tulekul ära. Silla kaitseks oliwad mõnes kohas weel eeskindlused. Suurest wärawast pääsis kindlusesse, mille õue pääl sügaw kaew leidus, kust linnas olijad wett saiwad.
Kas Eesti wanemad neis linnades asusiwad, ei wõi kindlasti otsustada. I. Iung arwab, et Lembit igapidi linnas asunud.
Sõja algusel kogusiwad naised, lapsed ja wanad linna warjule, mehed aga malewasse. Ühise walitsuse ja wanema puudusel ei saadud ometi suurt sõjawäge kokku ehk wäga harwa. Sõtta mindi wibudega, nooltega, mõõkadega, odadega, tuuradega, kirwestega, nuiadega; isegi wikatid wõeti wahel platsi. Omasugustest wastastest said esiwanemad weel jagu, aga kui paremate sõjariistadega waenlased ilmusiwad, pidiwad nad alla jääma. Paremate sõjariistade wasta ei jõudnud nende linnadki panna. Waenlased wõtsiwad linnad, purustasiwad wallid. Sõjawäed oliwad selle aja kohta õieti suured. Sajad ja tuhanded saiwad sagedasti sõjas surma. Meresõjas oliwad saarlased kõige wapramad.
Rahwas elas wabaduses. Sõjawangid, ostetud ja riisutud inimesed peeti pärisorjadeks. Nad pidiwad kõige raskemaid töid tegema. Kuda pärisorjadega sõjaajal ümber käidi, sellekohta puuduwad selgemad teated.