5. Kokkupuutumised läänega.
Õnnelikuks tuleb seda juhtumist arwata, et esiwanemad Läänemere kallastele elama jäiwad. Neil oli seega aken awatud, kust nad Europasse wõisiwad waadata, tee lahti põhjamaa rohkem haritud rahwastega kokku puutuda. Teised suguharud, nagu näituseks karjalased ja wepslased, kes Europa aknast eemale jäiwad, ei saanud kaugeltki seda walgust näha, mis meie esiwanemad. Kuna Läänemere kallastele elamajäämist ühelt poolt õnneks tuleb arwata, tuleb seda teiselt poolt ometigi kahjulikuks pidada: Läänemere kallastel elades jõudsiwad esiwanemad liig teiste rahwaste jalgu. Sõdimise tuhinas tuliwad muud rahwad wäga tihti esiwanematele wõõrsile ja tegiwad kodumaa pinna seega tapluste tallermaaks.
Mitmes ajaloo raamatutes leidub ennemuistne jutt, nagu oleksiwad sakslased alles Eesti, Liiwi ja Kuramaa üles leidnud, just niisama nagu Kolumbus Amerika. Sarnast arwamist kodumaa ülesleidmisest ei wõi milgi kombel tõsiseks pidada. Tõsi on, sakslased ei tunnud küll meie kodumaad, seda enam tundsiwad teda aga skandinawlased, nagu esiwanemad isi Skandinawiat tundsiwad. Kui sakslased meie kodumaad weel ei tunnud, ei tähenda see, nagu ei oleks keegi muu rahwaski Eesti-, Liiwi- ja Kuramaast midagi teadnud; ei, põhjamaa rahwastel oli palju läbikäimist meie esiwanematega ja niisama esiwanematel põhjamaa rahwastegagi.
Läänemere idakallaste rahwad puutusiwad ühtelugu kokku läänekallaste rahwastega kauplemise teel. Meie kodumaa õuest läks suur kaubatee mööda wõi õigem ütelda koguni kaks kaubateed. Mööda Wäinajõge edasi kuni Dnjepri äärde ja Dnjeprit mööda Mustamereni käis üks tee. Teine tee jälle käis Newat mööda edasi Suureni Nowgorodini, kust kas Wolgat mööda ehk muud teed edasi Kaspiamere poole ehk Mustamere poole mindi. Niisama tuldi neid teesid mööda Mustaltmerelt Läänemerde. Wahel aga käidi maateed meie maalt läbi Pihkwasse ja Nowgorodi. Elawast läbikäimisest Bütsantsi riigiga annawad tunnistust arwurikkad Arabia ja Bütsantsi rahad, mis meie kodumaalt ja Skandinawiast leitud. Skandinawia wiikingid oliwad iseäranis agarad kõige kaugemaidki meresõitusid ette wõtma ja säält saaki muretsema.
Sisemaalt sisserännanud esiwanemad ei teadnud esiotsa laewasõidust midagi, aga põhjamaa rahwastega uuel kodumaal kokkupuutudes õppisiwad nad neilt peagi laewaehitust. Mõne aja pärast ilmusiwad esiwanemad juba Rootsi ja Daani randa sealseid naabreid teretama. Ei ilmunud küll kõik, ilmusiwad ometi ranna ja saarte mehed. Iseäranis hakkajateks meremeesteks saiwad saarlased. Need käisiwad Skandinawias kauplemas, käisiwad aga niisama tihti rööwimas. Skandinawlased rööwisiwad meie maal, esiwanemad läksiwad wastu rööwima.
Põhjamaa rahwaste wanad raamatud teawad paljugi sarnastest rööwkäikudest wõi sõdadest kõnelda. Neis raamatutes leidub aga tõsi luulega liig segamini, nii et meil alati raske on wahet teha tõe ja luule wahel. Olgu siin mõned luulega segatud teated kokkupuutumistest tähendatud:
Kuuendal aastasajal teatatakse Skandinawia kuningast Östenist, et ta rööwteekonna Läänemere idakallastele ette wõtnud. Östeni pojast Ingwarist jutustatakse, et ta Eestimaale (Eistland) purjutanud. Siin häwitanud ta kindla koha ära, mis wanus raamatutes „Steini” nime kannab. Warsti aga kogunud eestlased hulga sõjawäge kokku ja tunginud Ingwari kallale. Ingwar langenud, Ingwari mehed põgenenud. Ingwar ise maetud sinnasamasse Steini maha. Seda Steini arwatakse praeguseks Kiidepa, Kiidewa (=Kiwidepää) külaks, kus rahwa juttudegi järele üks Rootsi kuningas maetud olla. Pea tuli Ingwari poeg Anund suure sõjawäega isa surma kätte maksma. Anund häwitas Läänemaal palju kohte ära ja pööris suure saagiga Rootsimaale tagasi.
Saxo Grammaticuse teadete järele kuulunud eestlased, liiwlased ja kurelased Daani walitsuse alla ja maksnud alati Daani kuningale maksusid. Aga Saxo peab ühtelugu kaebama, et maksualused ülema walitseja sõna ei taha kuulda. Daani kuningas Hedding wõitis Wäinajõe suus kindla linna ära. Heddingi poeg sõdis esmalt kurelaste kuningaga ja tungis siis Eestimaale Rotala linna ümber piirama. (Rotala tähendab Ridalit, kus ennemuiste linn olnud.) Kawalusega wõttiski ta Rotalia linna ära.
Aastal 730 wõitlesiwad Browalla lahingis rootslased ja gootlased elu ja surma pääle. Seda lahingit nimetatakse kõige werisemaks põhjamaade muistses ajaloos. Ses lahingis wõidelnud eestlased, liiwlased ja kurelased kaasa.
Saxo jutustab pikemalt kuningas Ragnari sõdadest Läänemeremaades. Saxo teatete järele wõitnud Ragnar siitmaalasi ja pannud poja Hwitserki wiimaks Läänemeremaadesse kusagile kuningaks. Kaua ei wõinud uus kuningas siitse rahwa wastu panna. Kui palju kõigist neist teatetest ajaloolisel alusel seisab, on raske ütelda.
Kindlamal ajaloolisel alusel seisawad need teated, mis pühas Ansgariuse eluloo kirjutaja Rimbert annab. Rimbert jutustab, et daanlased umbes aastal 852 Läänemeremaadesse rööwteekonnale läinud, nimelt kurelaste maale. Kurelased hakanud ometi waprasti wasta ja kihutanud daanlased oma teed. Järgmisel aastal tahtnud Rootsi kuningas Oolaw õnne katsuda. Täiesti ootamata tunginud ta kurelaste Seeburgi linna kallale, wõtnud selle ära ja rutanud edasi Apulia linna alla. Sääl teinud kurelased wiimaks rootslastega rahu, lubanud uuesti rootslaste alla heita ja neile maksu maksta. Muidu olgu weel nimetatud, et Rimbert tähendab, kurelased olnud ammu enne seda rootslaste alamad. See sõnumgi tunnistab, et Läänemere ida ja läänekallaste wahel elawat läbikäimist oli.
Eerik Emundi pojast kõnelewad wanad Rootsi raamatud, et ta Soome, Eesti ja Kuramaa ja weel muid maid ära wõitnud ja ära wõidetud maale linnu asutanud. Eerik suri aastal 885. Warsti selle pääle ilmuwad norralased platsi. Weel enne Eeriku surma kõneldakse norralasest Turulfist, et ta suwe otsa Läänemeremaades saaki muretsenud. Niisamasugusid rööwkäikusid teatakse Gonge Rolfist kõnelda, kui ka Haraldi poegadest, kellest teine sel rööwkäigul surma sai. Eerik Werikirwest jälle kõneldakse, et ta wiie laewaga neli aastat järge mööda (913–917) Läänemeremaid rööwimas käinud. Eerik Werikirwe walitsuse ajal käisiwad norralased Egil ja Torulf Kuramaal rööwkäigul. Sest käigust leidub wanus kirjades huwitaw kirjeldus.
Norra kuningast Oolaw Trügwe pojast räägiwad wanad raamatud, et see noores põlwes koguni Eestimaal ja Nowgorodis asunud. Oolawi ema Estrid põgenenud 967 a wenna Sigurdi juurde Nowgorodi waenlaste wasta warju otsima. Teel langenud Estrid pojaga Eesti mererööwlite kätte wangi. Need mererööwlid wiinud Oolawi ja ta ema Eestimaale orjaks. Alles mõne aasta pärast pääsnud Oolaw ja ta ema pärisorjusest wabaks.
Eerik Wõitjast († 994) teawad wanad põhjamaa raamatud, et ta Eesti, Liiwi ja Kuramaa ära wõitnud. Hakon jälle laastanud 997 alates wiis aastat järge mööda Läänemeremaid.
Kuningas Oolaw Pühast kõneldakse, et ta 1007 Ojamaalt maksu nõudnud ja 1008 Saaremaalegi läinud maksu nõudma. Saarlased lubanud maksta. Enne maksmist tõusnud ometi tüli kuninga ja saarlaste wahel. Kuningas wõitnud saarlased ära ja sundinud nad põgenema. – Pea selle pääle tõusis sõda Daani kuninga Knuuti Suure ja Oolaw Püha wahel. Oolaw Püha põgenes Nowgorodi Jaroslawi juurde. Knuut tahtis Jaroslawile seda kätte maksta, et ta Oolawi wasta wõtnud. Knuut tuli Eestimaad laastama, sest osa Eestimaad arwati Nowgorodi walitsuse alla. Knuut heitiski Eestimaa enese alla. Aga ju Knuuti poeg Harde-Knuut pidi sõjakäikusid Eestimaale ette wõtma, et eestlasi paremini sõna kuulma panna.
Aega mööda hakkawad wanad põhjamaa raamatud ikka enam ja enam Läänemeremaade rahwaste rööwkäikudest põhjamaale kõnelema. Magnus Hea ajal (1042–1047) käisiwad kurelased ja muud Läänemeremaade rahwad Daani randu rööwimas. Nende waenlaste tagasitõrjumiseks pidi Magnus Norras elades enese asemele Daanimaale asekuninga määrama. Sedasama pidi kuningas Swen Estridi poegki tegema. Ta pani aastal 1046 norralase Hakoni riigi randu kaitsma „kurelaste ja muude Läänemeremaade rahwaste wasta.” Niisama wõitles nende rahwaste wasta Knuut Püha (1080–1086). Ju noores eas oli ta teekonna Läänemere idakallastele ette wõtnud ja Eesti mererööwlite wastu wõidelnud. Öeldakse, et ta kümme wäikest würsti ära wõitnud. Daani kuningaks saades jätkas ta sõda ja püüdis kurelastele ja muile Läänemere rahwastele seda kurja kätte maksta, mis need ennemalt daanlastele teinud. Saxo ütleb, et mererööwlid Knuuti walitsuse ajal enam ei julenud Daani randa ilmuda.
Pärast Knuuti surma hakkasiwad aga meie maa mererööwlid jälle Daani ja Rootsi randu laastama. Daani kuningas Waldemar Suur katsus 1170 neile piiri panna. Ölandis sai kuninga laewawägi eestlaste ja kurelaste merewäega kokku. Eestlased ja kurelased andsiwad daanlastele kõwu pähkleid närida, aga wiimaks jäi wõit ometigi daanlaste kätte.
Mõne ajaraamatu järele oliwad need eestlased, teise järele kurelased, kes selleaegse kõige tähtsama Rootsi linna Sigtuna ärahäwitasiwad ja pääpiiskopi Johannese surmasiwad. Wõimalik, et mõlemad rahwad sest sõjast osa wõtsiwad. Igapidi tarwitas Sigtuna linna ärahäwitamine rohket sõjawäge.
1208 puutus piiskopp Albert Rootsimaal Saaremaa 16 mererööwli laewaga kokku. Need mererööwlid oliwad wähä enne seda ühe kiriku ära põletanud, kellad ja muu waranduse ära riisunud, maakonda laastanud ja inimesi tapnud ja wangi wõtnud, „nagu Eesti ja Kura paganatel wiisiks teha Rootsi ja Daani riigile.” Hiljemini puutus Albert Wisbis uuesti eestlastega kokku. Taplus tõusis. Wõit jäi wiimaks sakslastele. Arwatakse, et eestlaste poolt ses wõitlemises umbes 500 meest osa wõttis.
Rootsi hallikate järele liikusiwad paganad Määlari järwe saartel aastal 1206. Rootslased kogusiwad ometi suurema sõjawäe kokku, tungisiwad kallaletungijate kallale ja põletasiwad nende laewad Löfö saarel ära. See koht sai sest nime Estaskär. See nimi tähendab omast kohast, et mererööwlid eestlased oliwad.
Kõik need ülemal nimetatud teated tunnistawad läbikäimist Läänemere ida ja läänekallaste wahel. Siit poolt mindi Rootsi ja Daani poole, isegi Norrasse ja säält käidi siin. Meie pool tunti hästi skandinawlasi ja Skandinawias tunti hästi meie rahwast. Kui ka mõned teated kuulutawad, nagu oleksiwad skandinawlased meie maad ära wõitnud, siis tuleb seda ikka nii mõista, et see ajuti sündis. Oliwad skandinawlased meie maalt ära läinud, arwasiwad meie esiwanemad, et wõõras walitsus otsas ega tahtnud skandinawlaste sõnakuulmisest enam midagi teada. Sel põhjusel pidiwad skandinawlased siis ikka uuesti ja uuesti meie maale tulema, meie maad alla heitma. Nagu enne tähendatud, on skandinawlaste teadetest raske aru kätte saada, kui palju kellegil lool ajaloolist alust on. Kindlad ajaloolised teated algawad alles Läti Hindreku ajaraamatuga ja sakslaste meie maale tulekuga.