Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Kokkupuutumised idaga

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

6. Kokkupuutumised idaga.

Weneriigi asutamise ajal kaebawad tshuudlased, slowenlased, kriwitshlased ja wesslased: „Meie maa on suur ja wiljakas, aga ei ole temas korda, tulge meid walitsema ja olge meie würstid!” Saadikud walisiwad kolm wenda warägide seast würstideks; need wõtsiwad hulga mehi kaasa ja tuliwad praegusele Wenemaale. Wanem wend Ruurik asus Nowgorodi, teine Sineus Walgejärwele ja kolmas Truwor Isborski. Nii kuulutab Nestor Weneriigi asutuse kohta. Nestori teadete järele wõtsiwad tshuudlased ja wesslasedki würstide kutsumisest osa. Tshuudlaste nimega tähendab Nestor ja niisama muud wanemad Wene ajaraamatud tawalisesti Soome sugurahwaid, nimelt eestlasi, hämalasi, karjalasi, wahel muidki. Kui wanad kirjad tsuudlastest kõnelewad, ei tea me alati, kas nad eestlastest wõi muist Soome sugu rahwastest kõnelewad. Nestorilt kuuleme, et tshuudlased slaawlastega üheskoos enestele würstisid kutsunud. Siingi jääb meil teadmataks, kas need tshuudlased mõni üksik Soome sugu wõi kõik lähemad Soome sugu rahwad olnud. Igapidi näeme, et tshuudlasedki enestele würstisid soowinud. Päälegi asusiwad würstid ka Soome sugu alale ehk piirile. Ruurik wõttis eluasemeks esmalt Soome sugu alal olewa Wana-Laadoga linna ja kolis alles hiljemini sealt Nowgorodi, Sineus jäi Soome sugurahwa wepslaste maale elama ja Truwor peatas Eesti piiril Isborskis. Õpetlased arwawad, et wanasti Eesti piir kaugemale Irboska wõi Isajõe poole ulatanud.

Uued würstid elasiwad lühikese aja. Nagu näha, lõi muist tshuudlasi järele tulewate würstide walitsuse alt neist lahku. Wähemalt ei tohi me eestlastest ütelda, et need wõõraste würstide alamateks kauaks ajaks oleksiwad jäänud. Pealegi ei jõudnud Isborsk kuigi suurele tähtsusele tõusta. Pihkwa ja Polotsk Wäinajõe ääres jõudsiwad pea Isborskist ette, Nowgorodist olgu rääkimata. Nowgorodi würstide kõrwal hakkasiwad Pihkwa ja Polotski würstid wägewateks saama. Eestlased hoidsiwad küll wahel wiimaste poole, ei pidanud neid ometigi oma walitsejateks. Würstide ja nende päälinnade wõimus kaswis kordkorralt suuremaks, eestlaste wõimus jäi aga kängu. Korra puudus walitses nende seas edasi. Ei nad kutsunud enestele enam würsti, kes neid oleks kokku kogunud. Jõudude ühendamise puudus tegi muistsed eestlased nõrkadeks, jõudude koondamine slaawlased tugewateks.

Esimese aastatuhande lõpul walitses Nowgorodis würst Wladimir. See oli osaw walitseja, kes rahwast ümberkaudu oskas sõna kuulma panna. Arwatakse, et eestlasedki temale maksu maksiwad, wist aga mitte kõik. Igapidi kõnelewad Rootsi raamatud, et Wladimir ju 977 Eestimaalt maksu nõudnud. Hiljemini tungis Wladimir Wene ajalooraamatute järele Polotski würsti kallale üheskoos slaawlastega ja tshuudlastega. Wististi oliwad need tshuudlased eestlased, kes, nagu ülemal tähendatud, Wladimirile maksu maksiwad. Muidu kuuleme weel Nestori raamatust, et Wladimir lõune pool slaawlaste maal linnu asutanud ja neisse linnadesse paremaid mehi tshuudlastegi seast asuma pannud. Keda tshuudlased siin tähendawad, jääb teadmataks.

1000 aasta ümber räägitakse mitu korda läbikäimisest Slaawi ja Skandinawia walitsejate wahel. Nii põgenes Wladimir 997 Skandinawiasse, kust ta alles kolme aasta pärast tagasi tuli ja skandinawlaste abiga jälle walitsuse kätte sai. Wähä enne seda oli Oolaw Trügwe poeg mõnda aega Nowgorodis wiibinud. Knuuti wõidurikka sõja ajal põgenes Oolaw Püha 1028 Nowgorodi Jaroslawi juurde. Iga niisugune põgemine tõi enesega enam, wähem sõjateekonde kaasa ja niisugustest sõjasõitudest saiwad eestlased tihti kannatada, seda enam, kui ehk eestlased niisugusel korral kellegi poole hoidsiwad.

Igapidi ei tahtnud eestlased Jaroslawile enam maksu maksta. Jaroslaw nõudis maksu. 1030 tungis ta sõjawäega Nowgorodist lõuna poole Eestimaale. „läks tshuudlaste kallale, wõitis neid ja asutas Jurjewi linna” praegusele Tartu kohale, kus wist enne Eesti linn seisnud. Jaroslaw oli ristimises enesele Jüri nimeks saanud. Selle nime järele hakati Jaroslawi asutatud uut linna Jurjewiks hüüdma. Suuremat tähendust sellel Jurjewi asutamisel ei olnud. Kindlat jalaaset ei wõinud asutajad saada. Ainult esimest tutwustust tegiwad eestlased ehk ristiusuga, ilma et nad ometi ristiusku oleksiwad heitnud. Aega mööda lainasiwad eestlased enestele slaawlastelt mitmed ristiusu sõnad, nagu rist, ristima, raamat, paast j. n. e.

Ju Jaroslawi pojast Isjaslawist kuuleme, et ta püüd selle pääle käis eestlasi enese alla heita. See allaheitmise püüd tunnistab selgesti, et Jaroslawi Jurjewi ehitusel ja lõunepoolse maa allaheitmisel tagajärge ei olnud.

Esiotsa ei tunginud Isjaslaw ise eestlaste kallale, waid saatis pääliku Ostromiri. Eestlased hakkasiwad aga waprasti wasta, palju nowgorodlasi sai surma ja Ostromir pidi taganema. Nüüd tahtis Isjaslaw ise eestlaste kallale minna. Isjaslawile naeratas õnnepäike paremini wasta. Isjaslaw jõudis sõjateekonnal „Osek Kedipiw” linnani ja wõttis 1054 selle ära. (Osek Kedipiw koht leidub praegusel Keawa linnamäel Rapla kihelkonnas.) Ostromir katsus hiljemini weel korra eestlaste wasta sõjaõnne, langes aga ise lahingis.

Isjaslaw nägi uuesti tarwiliku olewat sõjakäiku ette wõtta. 1060 tungis ta „sosolide“ (teisendites „solide“) kallale ja wõttis neilt 2000 kriuna maksu. Kes need „sosolid“ wõi „solid“ olnud, nõuab päämurdmist. Mõned arwawad neid Sakala rahwaks, teised saarlasteks; „sosolid“ wõiksiwad aga ka sooäärsid tähendada, nagu wanus kirjus wahest Soopoolsest maast räägitakse. Wõidetud rahwas maksis küll esiti maksu, kihutas aga pea maksunõudjad maalt minema. Järgmisel kewadel tungisiwad „sosolid“ Tartu ümberkaudsete külade kallale, riisusiwad sääl, põletasiwad Jurjewi ära ja jõudsiwad sõjakäigul kuni Pihkwa linnani. Wiimaks tuli Pihkwa ja Nowgorodi sõjawägi neile wasta. Wenelasi langes ses lahingis 1000 meest, „sosolisi“ lugemata hulk. Nii palju kui wanust kirjust aru saame, jäiwad slaawlased sest saadik mõneks ajaks Tartumaalt eemale.

Aastal 1111 hakkas Nowgorodi würst uuesti püüdma eestlasi oma alamateks teha, wähemalt neilt maksu nõudma. Würst Mstislaw tungis Wõrumaale ja kippus Koiküla (Очела=Adsel) kallale. Kudas see kallaletungimine lõpes, ei ole selgelt teada. Niisama jääb kahtlaseks, keda need tshuudlased tähendawad, kelle kallale ta paar aastat hiljemini tungis. Igapidi näikse Mstislawil kange tahtmine olnud olewat eestlasi oma walitsuse alla saada. Nowgorodi ja Pihkwa sõjawäega seltsis tuli würst Mstislaw Tartumaale ja wõttis 1. nowembril 1116 Otepää linna ära, pääle selle „lugemata palju“ külasid ja läks siis hulga wangidega Nowgorodi tagasi.

Nagu näha, ei pidanud eestlased endid ometi Nowgorodi würsti alamateks. 14 aastat hiljemini pidi würst Mstislawi poeg Wsewolod uue sõjakäigu eestlaste maale ette wõtma. Wsewolod ühendas ennast Polotski würsti Isjaslawiga ja Smolenski würsti Rostislawiga, tungis siis nendega üheskoos tshuudlaste kallale, wõttis neilt maksu, tappis mehi, laastas maad ja wiis naisi, lapsi wangi.

Kordaminek andis Wsewolodile julgust. Wsewolod lootis Eestimaalt weel rohkemat saaki. Sõjawäega tungis ta talwel Waiga maakonda wõtma, mis wõtta sündis. Kuid pea puutus ta eestlaste sõjawäega kokku. Tubli taplus tõusis 23. januaril 1132. Nüüd maksiwad eestlased Nowgorodi meestele selle kurja kätte, mis need enam kui aasta eest Wõrumaal eestlastele teinud. Palju Nowgorodi sõjamehi langes ses lahingis. Wsewolod pidi suure kahjuga taganema.

Nowgorodi tagasi jõudes ootas uus äpardus Wsewolodi eest. Wsewolod sattus Nowgorodi rahwaga tülisse. Nowgorodlased kutsusiwad enestele Pihkwast ja Laadoga linnast abi ja kihutasiwad Wsewolodi minema. Ometi läks Wsewolodil korda mõne aja pärast walitsust uuesti kätte saada. Nüüd ihkas ta kohe eestlastele Waigas saadud kahju kätte maksta. Kes teab, ehk oliwad eestlased Pihkwa sõjawäega üheskoos Wsewolodi äraajamisest osa wõtnud. Ükskõik, Wsewolod tuli eestlastele kätte maksma. Ta wõitis 9. webruaril 1134 Tartu linna ära, mis eestlased waheajal oliwad üles ehitanud. Pea pidi Wsewolod uuesti Nowgorodi tagasi pöörma, kus uued tülid tõusiwad. 1136. kihutasiwad nowgorodlased Wsewolodi lõpulikult oma teed ega lasknud teda enam tagasi. Eestlased pääsiwad seda wiisi tagakiusajast lahti.

Ei ole teada, kui suur meie kodumaal sel ajal näljahäda oli, aga naabruses ida pool andis see ennast hirmsasti tunda. Kui ida pool naabruses suurt häda tunti, ei wõinud lugu meie kodumaal paremgi olla. Wene ajalooraamatute järele seisis 1127 lumi aprilli kuu lõpuni maas, kewadel walitses wilu ja sügisel wõttis hall rukki ja suwewilja ära. Näljahäda tõusis suureks. Pool Tallinna wakka rukit maksis poole kriuna. Uus kewade tuli, aga ei toonud paremat aega kaasa. Wili ikaldas uuesti. Rukki pool wakka maksis juba kriuna ja sellegi hinna eest ei saadud kusagilt osta. Inimesi suri hulga kaupa, suri teedele, suri metsa. Surnuid ei jõutud enam mattagi. Alles 1129 aasta andis paremat saaki ja parandas endiste aastate haawu.

Mõni kümmekond aastat ei kuule me enam tülitusi hommiku poolt. Seni tundsiwad eestlased juba nii palju jõudu wõitnud olewat, et „kogu tshuudlaste maa“ 1177 aasta alguses Pihkwa poole sõjakäigu ette wõttis. Eestlaste ja Pihkwa wäe wahel tõusis taplus. Kolm wastaste päälikut langesiwad ses tapluses. Eestlasigi öeldakse ses sõjas palju surma saanud olewat, siiski pöörsiwad nad wõidumeestena sõjast tagasi. Selle wasta tuli Nowgorodi würst Mstislaw kolm aastat pärast seda 20,000 mehega eestlasi nuhtlema. See sõjakäik ulatas ometi ainult wõrulaste maale, nimelt Koiküla kallale tungis ta. Kaheksa päewa tegi ta wõrulaste maal tulega ja mõõgaga tööd. Öeldakse, et rahwas mere poole põgenenud ja põgenemisel paljud surma saanud. Mstislaw wõtnud hulga inimesi wangi ja pöörnud suure saagiga koju tagasi.

Seega lõpewad tähtsamad kokkupuutumised eestlaste ja wenelaste wahel. Edespidised kokkupuutumised langewad juba selle aja pääle, mil sakslased meie kodumaale jala tõstnud ja meie täielik ajalooline aeg algab. Igapidi sai wenelastega kokkupuutumist kõige rohkem Wõru ja Tartumaa tunda, osalt ka ehk Wirumaa. Muud kaugemad maakonnad jäiwad Wene salkadest tawalisesti riiwamata ehk arukorral riiwas mõnda üksikut neist Nowgorodi ehk Pihkwa poolt tulnud salk.