Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Krimmi sõda

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

6. Krimmi sõda.

Wiimast korda kuulis meie kodumaa sõjakõminat Krimmi sõja ajal 1854 ja 1855. Sõjawanker aga sel korral meie pool weerema ei hakanud.

Kui Wene ja Türgimaa wahel 1853 sõda tõusis, tegiwad inglased ja prantslased eneste wahel Wenemaa wasta lepingu türklastele appi astudes. Pääwõitlemine algas ses sõjas Krimmis, aga otsaga ulatas see sõda meie maalegi. Inglased ja prantslased tahtsiwad Wene wäge tükeldada. Seks saatsiwad nad laewastiku Läänemerele Läänemere maadele ja Soomele kolli tegema.

Kewadel 1854 ilmus ühendatud Inglise ja Prantsuse laewastik Naissaare alla. Igal silmapilgul wõisiwad waenlased säält Tallinna kallale tungida. Ju enne waenlaste laewastiku ilmumist hakati suure rutuga Tallinna wallisid kindlaks tegema. Tallinna sõjawäe ülemaks määratud kindral Berg leidis wallid nõrgad olewat. Tuhande kaupa pandi mehi Tallinna wallisid kindlateks tegema, pandi soldatid, pandi priimehi. Randa ehitati pääle selle hulk patareisi, waenlasi keelma maale tulemast. Tehtud tööd üle waadates jõudis kindral Berg otsusele, et majad ja puud Köismäel suurtükkide laskmist wallidelt takistawad, niisama et waenlaste kuulid mereäärsed majad põlema wõiwad süüdata, seda wiisi linnale hädaohtu walmistades. Kindral Berg käskis sel põhjusel sedamaid kõiki rannaäärsid majasid maha kiskuda ja puid maha raiuda. Küll palusiwad majade omanikud armu, küll wäljakolimise aja pikendust, aga ilmaasjata. Tuhanded mehed lõhkusiwad paari päewaga Ranna ja Nunnewärawa poolsed mereäärsed majad ära. Kindral Berg tahtis Harjuwärawagi aia puid maha raiuda, aga rüütlite päämees tuli wahele. Sääl jäiwad puud seisma.

Majade lõhkumine ja waenlaste ilmumine Naissaare juurde sundisiwad Tallinna elanikka hulga kaupa linnast põgenema. Mõisnikud sõitsiwad maale mõisadesse, kodanikud Paidesse ja Rakweresse ehk kusagile maale. Ühtlasi wiidi kõik kroonuwarandus Tallinnast kas wähematesse linnadesse ehk maale mõisatesse.

Ainult püssirohtu ja kuulisid weeti Tallinna koorma kaupa asemele. Igal silmapilgul kardeti Tallinna põmmutamist waenlaste poolt. Waenlaste laewastik põmmutas küll tihti, aga nii ligidale see ometigi ei tulnud, et kuulid linna oleksiwad ulatanud. Suuremalt jaolt põmmutasiwad waenlased ainult harjutuste pärast. Sügiseni seisiwad nad Naissaare ligidal, siis alles purjutasiwad nad koju tagasi, et teisel suwel uuesti Tallinna kodanikka hirmutama tulla.

Mitte ainult Naissaare all ei seisnud waenlaste laewastik, waid osa laewu uitas ühte lugu mööda Läänemerd. Kõik kohad ei pääsnud nii õnnelikult waenlaste küüsist nagu Tallinn. Ahwenamaal häwitasiwad waenlased Bomarsundi kindluse ära, Sweaburgiga tahtsiwad nad sedasama teha. Sweaburki ei saanud nad ometi kätte, kui nad ka kuulidega seda oma jagu purustasiwad.

Enne Sweaburgi põmmutamist tõusis waenlastele nõu Narwat ära wõtta. 6. juunil 1855 ilmus neli Inglise laewa Jõesuu alla merd mõõtma, et teada saada, kui suurte laewadega Narwa alla pääsewad. Jõesuhu ehitatud patareid andsiwad waenlastele tuld wasta. Waenlased ei kartnud patareisid, waid lootsiwad nendega hõlpsasti walmis saawat. Seni tuliwad jõelt Jõesuhu Wene suurtüki paadid parun Stackelbergi juhatuse all nähtawale. Inglased põmmutasiwad 2½ wersta päält suurtükipaatide pihta, ei sattunud aga märki. Suurtüki paadid ei wastanud teades, et nende kuulid nii kaugele ei ulata. Seda paremini wastasiwad ometi rannapatareid. Wastasiwad nii, et tüki aja pärast Inglise laewastik laskmise järele jättis ja Jõesuu alt ära purjutas.

Niisama nagu Narwa kallale, tahtis Inglise laewastik Riiagi kallale tungida. Siiski ühesuguse õnnega. 28. juulil ilmusiwad Inglise laewad Wäina Jõesuhu. Wäina Jõesuus seisis niisama Wene suurtükipaatide wägi nagu Narwa Jõesuus. Enne weel kui inglased Wäina Jõesuule wõi Dünamündele tuld andsiwad, hakkas Wene suurtükipaatide kapten-leitnant Istomin neid raudrahega teretama. Esiotsa ei pannud inglased paatisid tähele, waid põmmutasiwad kindlust. Kauguse pärast ei wõinud kindlus neile wastata. Seda nähes andis kapten-leitnant paatidele käsu Inglise laewade poole edasi tungida. Inglise laewad pöörasiwad nüüd suurtükid paatide poole.

Poole tunni pärast sai üks suurtükipaat augu külje sisse ja pidi Wäinajõele waenlaste eest taganema. Teised suurtükipaadid kippusiwad siiski edasi waenlaste kallale. Nad põrutasiwad nii ägedat tuld waenlaste kaela, et waenlased tüki aja pärast pidiwad taganema. Sest ajast saadik jätsiwad waenlased Wäina Jõesuu ja Riia rahule.

Muidu käisiwad Inglise ja Prantsuse laewamehed tihti mujal randadeski rahwast hirmutamas, nagu Pärnu lahes ja wäinas. Muhus, Wirtsus ja Harilaius astusiwad nad sagedasti maale, wahel koguni mängima. Mujal jälle käisiwad nad rannarahwalt toidumoona muretsemas. Inglased ostsiwad tihti ilma hinnata, prantslased aga alati raha eest. Rannal puupinusid ehk paatisid nähes paniwad inglased neile kohe tule otsa.

Mallas näitasiwad inglased õieti toorust üles. Korra jäi paar Inglise laewa Malla kohta ankrusse. Hulk madrusid läks laewadest wälja maale. Paar naisterahwast ei põgenenud aegsasti pakku. Inglise madrused tuliwad üsna ligidale. Alles siis pistsiwad naisterahwad pakku. Seda nähes andsiwad inglased tuld. Üks naisterahwas langes surnult maha, teine sai haawatud. Naerdes pöörsiwad inglased laewadele tagasi.

Kui ka Krimmi sõda Eesti-, Liiwi- ja Kuramaale otsekohe palju kahju ei teinud, oli ta kaudne kahju ometi seda suurem. Kauplemine ja laewasõit jäi seisma, palju laewu langes waenlaste saagiks. Wõõramaa kauba hinnad tõusiwad kolekalliks, omamaa kauba hinnad langesiwad hoopis madalasse. Wälja ei wõidud mereteed midagi wiia, raudteed puudusiwad weel. Eestlased ja lätlased pidiwad palju mehi sõtta saatma, ei ainult noori, waid wanemaidki, tagawarawäelisi. Tööjõud jäi sedawiisi koguni wäikseks. Rahutegemise järele 1856 hakkas jälle kauplemine edenema, elujärg paranema.

Pärast rahutegemist kustutati Tallinn kindluste kirjast maha. Tallinna wallisid lõhuti ära ja anti linnale mahti kaswada ja laiali laguneda. 1912 pandi Tallinn jälle kindluste nimekirja. Sõjasadam kerkib Tallinna külje alla, walmis tulewikus linnale ja maale endisid aegu meelde tuletama.