Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Usulised liikumised

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

7. Usulised liikumised.

Eestlane kaldub müstika poole, sellest hinge tegewusele awaramat ala otsides. Üteüldse armastab ta usuelu. Tunnistuse selle usuelu armastuse kohta andis omalt kohalt wennaste koguduse liikuminegi. 19. aastasaja esimesel weerandil hakati wennaste koguduse liikumise järele uuesti usuelu õhutama, kuid selle õhutamise tagajärjel ilmus pea iseäralik haigus, sonimine. Nagu muistsed targad „haldjais“ oliwad, nii langesiwad usuelu õhutajadki joowastusesse, lamasiwad nagu joobnud pikali maas. Rääkisiwad üles ärgates, nad olla taewas käinud ja sääl imelikka nägemisi näinud. Kalewipoeg käskinud neid oma käskusid inimestele nende suu läbi kuulutada. Keegi ei tohtida enam punast riiet kanda, waid pidada walget kandma. Lapsi ärgu nimetatagu wanemate nimega, see sünnitada taewas segadust. Niisugusid uue usuelu kuulutajaid, õigem usuhaiguse edendajaid hakati taewaskäijateks ehk nõrkujateks hüüdma.

See jändamine algas Lääne Nigulas ja jõudis pea otsaga Lihulasse. Nagu külgehakkaw tõbi lagunes see jändamine ja jamsimine laiale. Naised ja tüdrukud unustasiwad kodused tööd taewaskäijate järele jookstes. Ühtlasi kutsusiwad nad muidki eneste sekka. Ei olla mingisugust ilmalikku tööd enam tarwis, hinge eest tulla hoolt kanda, kuulutasiwad nad. Ja taewaskäijad oskasiwad iga uinumise järele uusi nähtusi taewast ja põrgust ette jutustada. Kubermangu walitsus sai pea taewaskäijatest teada ja keelas kooskäimised ära. Salaja lagunes aga hullustamine laiemale. Läänemaalt jõudis taewaskäimise liikumine Harjumaale, säält Wiljandimaale ja wiimaks Tartumaalegi. Igal pool jooksis rahwast hulga kaupa taewas käijate kõnesid kuulma. Paljud hakkasiwad nende õpetuse järele elama. 1825 aasta ümber jäi see imelik liikumine ometi soiku. Rahwas paranes usuhaigusest.

Enam kui weerandsada aastat hiljem algas Eestimaal uus usujändamine. See ei ulatanud küll nii kaugele kui taewaskäijate liikumine, pani aga siiski wähemalt Harju ja Järwamaa rahwast kauemaks ajaks kihama.

1859 astus Järwamaal mees platsi, kes ennast wahel uueks Johanneseks, wahel uueks Mooseseks nimetas. Rahwas hüüdis teda Maltswetiks. Maltswet oli ennemalt wennaste koguduse liige, lükati aga mingisuguse süü pärast kogudusest wälja. Tüki aega pidas ta kubja, siis kõrtsmiku ametit. Kõrtsmiku põlwes sai ta jõukaks meheks. Korraga jättis ta kõrstmiku ameti maha ja hakkas rahwale Jumala sõna kuulutama. Palju rohkem: koguni uusi nõudmisi pani ta kuulajatele ette. Nagu taewaskäijad nõudis Maltswetki, naisterahwad kandku walgeid riideid. Pääle selle keelis ta neid juukseid palmida. Sealiha ei tohtinud keegi süüa. Pikka, halli prohwetimantlit kandes kuulutas ta, et ta omaksid Eestimaa kõrbest Kaananisse wiib. Tulgu teel Punane merigi ette, oma halli mantliga teha ta teed läbi mere. 1862 tulla sõda ja were ärawalamine. Kõik saada hukka, kes Maltsweti järele ei käia.

Rahwas kuulis, kohkus. Maltsweti sõnad mõjusiwad nagu pikse löögid. Mitmed müüsiwad kõik asjad, teised ütlesiwad kohad üles. Maltsweti jüngrid püüdsiwad auusat elu elada ja endid patu tegemise eest hoida. Joomine kahanes, karskus tõstis Maltsweti jüngrite seas lipu püsti. Karskusele naeratas õnneline tulewik. Pea kätte tulewa hukatuse pärast ei tahtnud keegi enam tööd teha. Ei läinud Maltsweti ettekuulutus ka täide, oskas Maltswet mitte täideminemisele ometi alati põhjusi otsida. Korra rahwahulgaga jõe äärde jõudes käskis ta jõge kuiwaks jooksta. Ei jõgi jooksnud. Maltswet kohe rahwa poole üteldes: rahwas ei olla küllalt weel palunud ega paastunud ega uskuda küllalt kindlasti, sellepärast ei pääseda ta kuiwalt läbi.

Walitsus katsus märatsejale tõkkeid panna, wähemalt Maltsweti kinni panna. Aegsasti nõu teada saades hoidis Maltswet ennast kinniwõtjate eest eemale. Otsiti ühes kihelkonnas, ilmus Maltswet sell ajal teises kihelkonnas. Igal pool leidis ta rahwa poolt lahket wastuwõtmist.

Mõnda aega pidas Maltswet Harju ja Järwamaal jutlusi, kuni wiimaks kuulutas: nüüd paras aeg Egiptusest wälja Kaananisse minna. Ühtlasi teatas ta, et suur laew neile järele tulla ja usklikka otsekohe uude Kaananisse, Krimmi wiia. Karja kaupa kogus rahwast Tallinna ligidale Lasnamäele kokku, waatas merele päästwa laewa tulekut oodates. Laew tänini tulemata.

Asjata ootamisest wäsinud wõttis hulk Maltsweti jüngrid maad mööda Krimmi tee ette. See oli sel ajal, mil raudteed puudusiwad, waewaline ettewõte. Aga lootus Egiptusest Kaananisse jõuda andis neile rammu. Suure waewaga jõudis Maltswet seltsilistega wiimaks Krimmi. Krimmis rentisiwad mõned enestele maad, teised heitsiwad teenijateks. Suurema jao käsi hakkas aega mööda hästi käima. – Mõne aja pärast pööris Maltswet ise Krimmist kodumaale tagasi. Waheajal oli joowastus kodumaal lõpenud. Maltswet ei alustanud enam uuesti prohwetitööd. Ütles ise: waim lahkunud!

Hiljemini on weel mõned märatsejad üles astunud, aga nii suureks kui Maltsweti mõju ei ole nende mõju kaswanud. Uus Rootsist tulnud usuliikumine lagunes Noarootsist 1878 kiiresti Läänes laiale noori ja wanu kaasa kiskudes, „lugijaid“ äratades ja waldadesse missionitööle saates. Läänest tungis liikumine naabri maakondadesse, neiski jüngrid leides. Linnades ja maal katsuwad mitmed lahkusulised noota wälja heita, kuid kiwide otsa sattudes käriseb noot tihti, ilma suurt saaki wälja toomata. 1905 saadik on sotsialismus linnades tööliste seas lopsakalt wõrsuma hakanud, püüdes rahwa usuelule raskeid haawu lüüa.