11. Mõned Eesti sõdadeaegsed tähtsamad mehed.
Eesti sõdade ajal nimetatakse pääle Alberti ja Wolkwini weel mitu tähtsamat meest, nagu: Taalibald, Kaupo, Lembit, Russin ja Bertold. Et need mehed meile suuremalt osalt tuttawad, tähendame üksnes weel, kudas nad wiimaseid elupäiwi lõpetasiwad. Lätlaste päämees Taalibald leidis eestlaste ja saarlaste wasta wõitluses kurwa otsa, kui need aastal 1215. Treideni ja Riia poole endist kurja kätte maksma läksiwad. Taalibald wõeti wangi ja surmati tule ääres ära. Liiwlaste päämees Kaupo lõpetas Paalajõe ääres elu, kus ta 1217, odaga läbi pistetud, wõitluses eestlaste wasta langes. Suurema osa warandust oli Kaupo Liiwimaa kirikule kinkinud; tema surnukeha maeti Kubesele kindlusesse maha. Paalajõe äärses lahingus oliwad eestlased Lembitu juhatuse all. Lembit oli küll korra ristiusku heitnud, aga hiljem jälle ära taganenud. Lembit leidis mitme teise päämehega Paala jõe kaldal 1217. koledas wõitluses surma. – Kuulus liiwlaste päämees Russin („kõige tugewam mees liiwlaste seas“) ja ordokomtur Bertold, kes enne sõpradena Eestimaal rööwimas käinud, sõdisiwad 1214 liiwlaste kindluse Dabreli ees teine teisega, kus Russini juhatuse all liiwlased sakslaste wasta wäljas oliwad. Russin teretas, raudkübarat pääst ärawõttes endist seltsimeest Bertoldi nende pilkawate sõnadega: „Noh sõber, millal meie jälle Eestimaale sõtta läheme?“ Selsamal silmapilgul trehwas nool Russini pääd, nõnda et Russin surnult maha langes. Bertold leidis wenelaste wastu wõitluses surma; need oliwad endid eestlastega ja saarlastega ühendanud ja sakslaste wasta sõtta läinud. Otepää kindluse juures tõusis kibe taplus. Sääl langes Bertold. Sakslased ei jõudnud kaua wasta panna, nälg sundis neid pea kindlust wenelaste kätte jätma.