13. Waldemar II. Eestimaal.
Mida rohkem Riia kirik kaswis, seda rohkem hakkasiwad naabri riigid kadedate silmadega ta pääle waatama ja wõimust wähendada katsuma. Juba 1218 tungisiwad homiku poolt Nowgorodi würsti Swätoslawi juhatuse all 16,000 meest Liiwimaale, piirasiwad rüütlite päälinna Wõnnu ümber, läksiwad pea ometi jälle tagasi, ilma et linna ära wõtta oleksiwad wõinud. Et kättemaksmisehimulised eestlased endid wenelastega Alberti wasta wäljaminemiseks ühendasiwad, nägi Albert juba ette ära, et need rahwad piiskopiwõimuse äralõpetawad, sest et ühel hoobil ka ordogi piiskopi waenlane oli. Seepärast palus Albert wägewat Daani kuningat Waldemari II. (1202–41) eestlaste ja wenelaste wastu appi. Waldemar, keda „wõitjaks“, ka „lõwiks“ nimetati, oli piiskop Albertile enne kui ta weel trooni pääle sai, kallid kingitusi Liiwimaale saatnud ja esiotsa ennast sakslaste kärme edasitungimise üle wäga rõõmustanud, sest et ta ristiusu wäljalaotusega mererööwimist arwas lõppewat, miska eestlased kõigile mereääristele maadele hirmu tegiwad. Kui aga Albert ikka kaugemale jõudis ja wõimuses wägewamaks sai, tõusis Waldemari südames piiskopi pääle kadedus. 1206 purjutas Waldemar sõjawäega ses mõttes Saaremaale, et esmalt seda ärawõita ja selle järele siit ka Eesti- ja Liiwimaale tungida. Aga see ettewõtmine ei läinud Waldemari tahtmist mööda korda. Ehk ta küll kindluse laskis ehitada, käskis ta selle ometi jälle mahakiskuda, sest et ükski sõjamees kindluse hoidjaks ei tahtnud jääda. Kuningas pööris, ilma et ettewõtmisest midagi wälja oleks tulnud, Daanimaale tagasi, läkitas siiski Lundi pääpiiskopi Andrease ja Shleswigi piiskopi Nikolause kahe laewaga Riiga, wist selle salanõuga, et siin Alberti Saksamaal olemise ajal mõnda suuremat meest eneste poole wõita. Riialinn, kus Andreast lahkesti wasta wõeti, oli nõnda Andrease meele järele, et ta talweks 1206. siia piiskopi lossi jäi, palju paganaid ristis ja hulga waimulikka mehi enese ümber kogus. Alles lihawõtte pühade eel, kui Albertit iga päew juba tagasi oodati, wõttis Andreas nõuks Daanimaale tagasi minna. Et kuningas Waldemar paawsti käest luba sai kõik maad, mis ta paganatelt ära wõidab, oma riigiga ühendada, walmistas ta ennast Eestimaale mineku wasta. Aastal 1218. tuli piiskop Albert isi Daanimaale kuninga Waldemari juurde ja palus seda wägewat kuningat sõjawäega eestlaste ja wenelaste wasta appi. Daanimaalt läks Albert Saksamaale ja jäi kunni 1218 aasta lõpetuseni sinna, et säälgi noore riigi hääks abi korjata.
Mai kuu sees 1219 purjutas Waldemar, nagu ta Albertile lubanud, hulga laewadega ja suure sõjawäega Eestimaale. Lindanisa kohal tuli ta maale. Siin oliwad daanlased juba enne käinud, nimelt Knuut IV. all, kes 1080 oli katsunud osa Eestimaad ärawõita ja rahwast ristiusku pöörda. Pea tuliwad lähemate eestlaste suguharude wanemad Waldemari juurde, heitsiwad ta alla ja lasksiwad endid ristida. Aga see kõik ei olnud muud kui pettus. Waewalt oli kolm päewa mööda läinud, kui äkisti ämariku ajal igast küljest sõjariistadega suured karjad eestlasi daanlaste kallale langesiwad ja nuiadega ja odadega hirmus palju werd ärawalasiwad. Waldemari sõjawäe hulgas oli ka ülemal nimetatud pääpiiskop Andreas ja Lihula piiskopp Teodórih; wiimane oli Albertiga Daanimaale ühesläinud ja nüüd Daani sõjawäega Eestimaale tagasitulnud. Teodórih leidis juba pääletungimise hakatusel surma. Eestlased nägiwad ta telgi uhkust ja ilu ja arwasiwad, et kuningas isi sääl sees on. Ikka edasi tungisiwad eestlaste hulgad. Seda nähes ruttas Wiglaw, Rüügeni saare noor würsti poeg, kes Waldemariga ühes oli tulnud ja mere ääres wahti pidas, hulga meestega daanlastele appi. Need ühendasiwad endid nüüd ja sundisiwad eestlasi taganema. Eestlased põgenesiwad metsadesse, kus waenlased neid nii pea enam kätte ei saanud.
Waldemar näitas juba aegsasti, et ta wähem Alberti aitamise kui isienese kasu pärast Eestimaale tulnud. Selle koha pääle, kus wana Lindanisa kindlus seisis, ehitas ta aastal 1219. kiwist Tallinna lossi, pani Daani sõjamehed sisse, asutas kirikuid, kloostreid ja koolisid, läkitas preestrid maale ja laskis paganaid ristida. Oma wäest nimetas Waldemar preester Wesselin'i Eestimaa piiskopiks, kelle ametit Albert oma wennale Hermann v. Buxhövdenile anda oli tahtnud. Wesselin asutas 1219. Waldemari käsu pääle Tallinna piiskopikonna. Selle alla arwati terwet põhjaopoolist Eestimaad. Et Waldemar sakslasi Baltimaadest koguni wälja tahtis ajada, läks ta Riia piiskopiga ja ordoga tülisse. Kõige päält pööris ordo nüüd silmi Eestimaa poole, kus ta weriste wõitluste järele eestlastega uusi maid ärawõttis. Komtur Ruudolf läks Järwamaale, kus rahwas daanlasi aidanud, ja wõttis selle ära. Hirmsa häwituse järele heitis Wirumaa alla. Sellepääle ühendas ennast piiskopi wägi ordo wäega, et Harjumaa ja Saaremaa wasta wälja minna. Warbjala linngi heitis ordo alla (1220). Sakalased, kes sakslaste poole hoidsiwad, tungisiwad Tallinna maakonda, mis weel daanlaste jagu oli ja tegiwad palju kahju. Kui kardetawad wenelasedki, kes 1218. hirmsate häwituste läbi Lõuna-Liiwimaal suurt hirmu teinud, mitme lahingu kaotuse järele, nagu Emajõe ääres, Treideni ja Wõnnu juures, koju tagasipöörasiwad, oli sakslastel jälle natukeseks ajaks rahu.
Rahu ei kestnud kuigi kaua, sest daanlased ei tahtnud nõnda hõlpsasti maid sakslaste kätte jätta. Ordomeister Wolkwin oli küll daanlaste waheletungimise wasta, ei julenud ometi awalikult wägewa Waldemari wasta üles astuda. Aga Albert ei küsinud sest midagi, laskis Wesselini piiskopi ametist lahti ja saatis wenna Hermann v. Buxhövdeni Lihulasse eestlaste piiskopiks. Et Lüübek sel ajal Daani walitsuse all seisis, pandi Waldemari käsu pääle Lüübeki sadam Riia rahwale kinni, misläbi wiimastele Saksamaale minek wäga raskeks, jah, peaaegu hoopis wõimatuks tehti. Seda sai kõige päält Alberti walitud eestlaste uus piiskop Hermann tunda, kes siiamaale Breemenis oli elanud ja säält nüüd Liiwimaale tahtis tulla. Waldemar ei pannud mitte üksi piiskopp Hermannile, waid Breeemeni pääpiiskopiga ühel hoobil ka kõigile ristisõdijatele Liiwimaa teed kinni. (Breemeni pääpiiskopp tegi seda seepärast, et Albert Riia piiskopikonna tema wõimuse alt ära oli kiskunud.)
Et Albertile weel rohkem tüli teha, tuli aastal 1220. õhtu pool Eestimaa rannas kolmas Baltimaade tahtja, Rootsi kuningas Johann I. maale. Ta lõi Lihula juure laagri ülesse ja laskis siit, nagu daanlased seda teinud, ümberkaudu rahwast ristida ja kirikuid ehitada. Johann pidas eestlasi juba nõnda nõrgaks, et ta enam wastahakkamist ei kartnud, suurema jao sõjawäega koju tagasitõttas ja ainult wiissada meest laagrisse jättis. Aga korraga tuliwad saarlased üle mere, langesiwad maha jäänud rootslaste kallale ja wõitsiwad nad ära. Rootslaste päämees leidis wõitluses surma, nende piiskopp sai tuleleekides otsa; 500 mehest pääsiwad aga mõned hingega Tallinna daanlaste juure. Nõnda kurwalt lõppes lühikese aja pärast rootslaste walitsus Eestimaal otsa.
Nii kerge nagu rootslasi, ei olnud daanlasi Eestimaalt wälja ajada. Seepärast läks Albert 1220. Rooma, et sääl Riia kiriku waenlaste wasta tarwilikku abi paluda. Ta ei aimanud sugugi, missuguseid hädaohte, kibedaid pettusi ja alandust see teekäik temale saatis. Waewalt oli ta Lüübeki sadamasse jõudnud, kui ta tunda sai, et ses linnas, kus muidu suure auga, nüüd waenulikult temale wasta tuldi. Kõweraid teid käies jõudis ta wiimaks Rooma, kus õnnetuseks enam Liiwimaa kiriku kaitseja Innokens III. ei elanud; tema asemel istus juba 1216. saadik Honórius III. paawsti toolil. Peaaegu Albertiga ühel ajal oliwad ka Daani saadikud Rooma läinud, et Riia piiskopi nõu tühjaks teha. Haleda meelega kuulas Honórius Alberti kaebtusi ja nõudmisi, ilma et kudagi wiisi teda ometi oleks aidanud. Paawst oli Waldemarile tõotanud, et kõik maakonnad, mis Waldemar Eestimaal wõidab, Daani riigile saawad. Et Roomas käimisest midagi wälja ei tulnud, katsus Albert Saksa keisri Friidrih II. juures õnne. Aga Saksa keisergi ei wõinud teda aidata, sest ta oli lubanud tulewal kewadel kannatawale ristirahwale Homikumaale appi minna. Keiser andis piiskopile nõu wenelastega ja daanlastega rahu teha. Alberti wiimased lootused läksiwad tuulde; see oli kõige kurwem silmapilk ta elus. Paawstist ja keisrist abita jäetud, Breemeni pääpiiskopiga wihawaenus, koju minemise tee Lüübekis kinni – see kõik tegi temale suurt pääwalu. Et Liiwimaad, mille eest ta 20 aastat suurt muret kannud, mitte hoopis wõerastele mängukanniks anda, wõttis ta nõuks seda Waldemari hooleks jätta. Ta ruttas wenna Hermanniga 1220 Daanimaale ja andis Liiwi- ja Eestimaa Waldemari warju alla, ometi selle targa tingimisega, kui Riia rahwas, Liiwimaa waimulikud ja muud inimesed sellega rahul on. Waldemaril ei olnud midagi selle tingimise wastu; ta lootis, et ta nüüd pea Baltimaid Daani riigiga wõib ühendada. Juba 1221 läkitas Waldemar rüütel Gottshalki Riiga Daani kuninga nimel maad wasta wõtma ja igal pool Daani walitsust säädma. Aga Riias leidis Gottshalk üksnes naeru ja häbi, sest nii pea kui Alberti Waldemariga tehtud rahusõnum rahwa kõrwu ulatas, saiwad Liiwimaal kõik wiha täis. Nagu üks mees ütlesiwad waimulikud ja Riia kodanikud, et nemad ennem maalt wälja rändawad kui daanlaste alla heidawad. Ka liiwlased ja lätlased arwasiwad Riia kodanikkude arwamist õigeks. Nüüd kadus Waldemari julgus Liiwimaa rahwast jagu jaada. Waldemar tuli 1222 Saaremaale piiskopiga ja ordoga ära leppima. Ta lubas küll Liiwimaa neile tagasi, jättis ometi Järwa-, Wiru-, Harju- ja Läänemaa (umbes praeguse Eesti kubermangu) enesele. Sakslased jäiwad sellega rahule, sest et daanlased neid wenelaste wastu aidata lubasiwad, kes nende kaela tulla ähwardasiwad.