Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Pääpiiskopp Johann III

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu
Matthias Johann Eisen

4. Pääpiiskopp Johann III.

Ordomeister Brunol läks Saaremaa ärawõitmise järele korda asja nõnda kaugele ajada, et nii hästi Saaremaa kui ka Tartu piiskopp tema poole hakkasiwad hoidma. Kui pääpiiskopp Johann III. ennast Saaremaa ja Tartu piiskoppidest mahajäetud nägi, ühendas ta ennast selleaegse Leedu suurwürsti Witeniga. Enne weel kui Leedu rahwas Liiwimaale tungisiwad, läks kaua immitsew kättemaksmise tuli Riia pahandatud kodanikkude seas põlema. Need langesiwad 1297 Riia ordo kindluse St. Jürgenburgi ehk Wittensteini kallale, wõtsiwad ära ja tegiwad maaga tasa. Ordo kindluse walitseja, kes esimesest Riia alandamisest saadik 1292 sõjameestega sääl sees oli, wedasiwad wihased kodanikud hirwitamisega wõlla; ligi kuuskümmend ordowenda löödi maha ehk poodi ülesse; ka ordo kirik ja kabel kisuti maha. Riialinn oli seega küll ordo walitsuse alt pääsnud, aga raske wõitlus seisis ometi weel ees. Leedu rahwas tungis Liiwimaale, ühendas ennast piiskopi ja Riialinna meestega ja wõitles ordoga 18 kuu sees 9 korda weriselt. Johann III. isi oli Treideni lossi põgenenud, aga sai sääl ordo rüütlitest ümber piiratud, wangi wõetud ja lähedasse ordo kindlusesse Seegewoldi wiidud (1298). Selle pääle saadeti teda wäga autul kombel (tagaspidi lahja hobuse seljas) Wõnnust läbi Wiljandi ja 33 nädalit peeti teda kõige doom-isandatega wee ja leiwa pääl wangis. Kui paawst Bonifàtsius VIII. seda kuulis, kutsus ta nii hästi kõrgemeistri kui ka ordomeistri Rooma enese juurde. Aga kawal ordo teadis, kuidas ennast aidata. Ta hirmutas piiskoppi nõnda, et see ühe kirja kirjutas, kus sees ta kõike ülekohut, mis temale ordo poolest tehtud, andeks lubas. Selle kirja Rooma läkitamisega ei olnud ordomeistritel enam waja paawsti ette minna.

Sõda wältas ikka weel edasi. Suurwürst Witen häwitas riialastega ordomaad koledal kombel ära. Treideni lähedal tõusis ordo ja Leedu rahwa wahel werine taplus. Kui Bruno ise ja palju ordo rüütlid siin langenud oliwad, jäi wõit Leedu rahwa poole (1298). Et ordo Preisimaalt abi sai, algas kuu aega hiljem Neuermüüli juures uuesti wõitlus, kus wõit see kord ordole jäi. Leedu sõjamehed aeti Liiwimaalt wälja ja uus ordomeister Gottfriid v. Rogga laastas nüüd piiskopi maid.

Witeni äramineku järele ajas Riialinn riisumise ja põletamise läbi ordo maades asja nõnda kaugele, et pääpiiskopp lahti lasti, ometi selle tingimisega, et tema lossid ordo kätte pidiwad jääma. Warsti pääle selle ruttas pääpiiskopp Johann III. Rooma (1299), kuhu ühel hoobil ka Kuramaa ja Saaremaa piiskopid oma kaebtused oliwad läkitanud. Aga Johann III. suri 1300 Roomas. Tema asemele sai Isarn v. Tacconi, keda aga juba 1304 Lundi pääpiiskopi tooli pääle siit ära kutsuti. Nüüd sai Böömi munk Friidrih Riia piiskopiks. Rahu armastaja Isarni läbi jäiwad tülid pääpiiskopi ja ordo wahel, kui ka lühikeseks ajaks, soiku. Sild, mis sõda alustanud, jäi seisma, ei tohtinud ometi mitte laewade läbiminemist keelda; lossid, mis waenust saadik ordo käes oliwad, anti pääpiiskopile tagasi (1304). Riialased aga pidiwad tõotama, et nad endid enam Leedu rahwaga ei ühenda.