Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Põhjasõja tagajärjed

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, lk141.jpg

IV. Uus aeg.

Wene walitsuse all.

1. Põhjasõja tagajärjed.

Põhjasõda esineb suurena hallina pööripäewana: wiib künkalt sohu, päewapaistelt hämarasse, jäälagunemiselt pakase walda. Sajaaastane järgnew Sisüfuse töö jaksab alles tagasi endise alale upitada.

Põhjasõja eel ja taga kurnas hädade kari meie kodumaad, rõhus nagu raudne rull rahwa rusuks põrmu. Enne sõja algul kannatas maa ju suure wiljaikalduse käes. 1695 sadas Jaanipäewast Mihklipäewani alatasa wihma. Wili mädanes wäljadele. Hall nõudis oma osa. Ei saadud seemetki tagasi. Järgmisel aastal näpistas nälg. Kewadel 1696 leiti teedelt nälga surnud isikuid. Ei jõutud kõiki surnuid enam hauda wiia. Kuhu keegi suri, sinna maetigi. Ülepea langes nälja kätte sel puhul 50,000 inimest.

Sõda tõi uut wiletsust juurde. 10 aastat ühte järgi saiwad linnad ja maa sõjahirmu ja waenuhäda tunda. Langesiwad ka 1710 Eesti- ja Liiwimaa Wene walitsuse alla, ei lõpenud ometi weel waewapäewad. Wälise waenlase, sõjaga, astus sisemine waenlane katk platsi. Sõda ise laastas ja rüüstas küllalt. Esiotsa ei teatud ju weel sugugi, kelle omaks wõidetud maad saawad. Waenuwanker weeres nagu ränk äke lõhkudes ja häwitades üle maa. Wolmar, Walk, Wõnnu, Wiljandi, Karksi, Ruhja ja Põltsamaa alewid tehti ju 1703 maaga tasa. Seesama järg tuli 1708 Tartu ja Narwa kätte. Arwati Tartu ja Narwa kodanikud rootslaste poole hoidwat ja neid salaja toetawat. Selle arwamise põhjusel wiidi Tartu ja Narwa kodanikud Wenemaale wangi, linnad aga häwitati ära. 9. weebruaril 1708 kuulutasiwad Tartu õpetajad kirikust rahwale, et igaüks nädali jooksul kõige oma waranduse müügu ja 18. weebruaril wangimineku teekonna ette wõtku. Nagu ettekuulutatud, nii sündiski.

Riia, Pärnu, Tallinna ja mõned muud linnad jäiwad küll seisma, aga koledad oliwad neil sõja armid. Majad enamasti purustatud, kodanikud suurte koormate all wõlgadega heitlemas. Aastate kaupa seisiwad linnades pärast seda mitmed kirikud ja hulk majasid weel waremetes. Puudus warandus parandada, puudus julgus edasi ehitada.

Parajal sõjaajal hakkas katk möllama. Katk algas 1709 Poola ja Preisimaal, ilmudes kewadel 1710 otsaga Riiga, Riiast aga Tallinna, muisse linnadesse ja maalegi. Rahwast oli sõjaajal hulga kaupa linnadesse põgenenud, kus kitsastes ruumides nüüd palju wäge koos asus. Seda hõlpsam oli katkul lõikust pidada. Riias wiis katk 22,000 inimest hauda. Kuresaarest öeldakse, et linn katku kätte „tühjaks surnud.“ Tallinna, kuhu rahwast kogu Eestimaalt kokku põgenenud, katsuti katku eest küll igapidi kaitsta. Kõiki kaugemalt maad mööda Tallinna tulejaid peeti kolm päewa linnast tükk maad eemal kinni, pritsiti äädikaga ja suitsetati kadakatega. Kõige ettewaatamise pääle waatamata tõi, nagu arwatakse, üks Põltsamaa mees katku ometi Tallinna. Linnas hakkas kole tõbi kohe hirmsasti laastama. Septembri kuus 1710 läks ju suremine nii suureks, et surnuid enam ei jõutud kirja panna. Neli kuud jäiwad kirikuuksed lukku, orilad ei hüüdnud, kellad ei helisenud. Peaaegu kõik õpetajad suriwad katku kätte. Enne katku leidus Tallinnas enam kui 20,000 inimest, pärast katku weel 1891 hinge.

Tallinnast tungis katk Eestimaale, Liiwimaal oli ta ju enne möllanud. Maalgi pidas hirmus tõbi koledat lõikust. Enne katku elas Eestimaal 63 õpetajat, pärast katku elas ainult 15. Mõned wallad suriwad inimestest täesti tühjaks, nagu näituseks Nihatu. Kõige rohkem ohwrid nõudis katk Läänemaal, kus ta sajast inimesest enesele 87 saagiks riisus. Harjus langes see arw 81, Wirus 70, Järwas 60 pääle. Kõige wähem puutus katk saari. Suure suremise pärast ei wõidud surnuid enam kirikuaeda matta, waid nagu ennegi näljaajal, sinna, kuhu juhtus. Tihti ei leitud enam matjaidki. Surnud jäiwad maa pääle metsloomadele saagiks. Alles 1711 soikus katk. Kuid maa oli tühi ja paljas.

Nälg, sõda ja katk oliwad meie kodumaa kõrweks muutnud. Paranemist ei tulnud katku lõpemisegagi. Inimeste katku asemel hakkas 1714 loomade katk möllama ja riisus talupoja käest ta abilised põlluharimises. 1716 walitses nii käre külm, kui seda keegi ei mäletanud: mered külmetasiwad kinni, soola puuduski wõttis igal pool maad.

Küladest ja mõisadest paistsiwad pärast sõda ainult aherwarred wasta. Talupojad elasiwad mullast onnides ehk wiletsates urtsikutes loomadega üheskoos. Suurem jagu põldusid seisis söödis: puudus tööjõud, puudus inimesi, puudus loome. Talurahwas oli kerjaja. Palju parem ei olnud lugu mõisnikkudega. Sõda oli kõige waranduse neilt riisunud, neile ainult näljased pärisorjad järele jätnud. Palju mõisnikulapsi lasksiwad enestele kerjamise kirjad anda ja uitasiwad nendega ühest kohast teise päätoidust muretsema. Weel 30 aastat pärast sõda juhtus ainult arukorral kiwist ehitatud mõisamaja nägema. Alles elujärje paranemisega lasksiwad mõisnikud enestele aega mööda toredad mõisad ja lossid ehitada. Rootsi walitsuse ajal arwati mõisnikkude käes Liiwimaal 5000–6000 adramaad, pärast sõda langes see arw 773 pääle. Maa oli koguni kurnatud. Tallinna, Riia ja muude meie maa linnade allaheitmise järele kestis sõda weel enam kui 10 aastat edasi. Maksud ja küüdid koormasiwad rängasti ülemaid ja alamaid. Pääle selle pidiwad tugewamad mehed weel tegelikult teenistusest osa wõtma.

Sõja pärast kadusiwad koolidki, kus nende seemet oli olemas. Ülikool wiidi Pärnusse ja läks warsti hingusele. Niisama jäiwad linnades enamasti igal pool koolid kinni. Riias wõidi alles 1733 sõjaajal seisma jäänud ülemate seisuste jaoks määratud kool awada. Maal oli Rootsi walitsus Forseliuse erutusel koolisid katsunud asutada. Sõda kaotas koolid, kaotas koolmeistrid. Noorus kaswis waimupimeduses üles.

Sõda muutis kirikudki „tontide tubadeks,“ katk õpetajad Manala kodanikkudeks. Pärast sõda langes iga õpetaja pääle mõnda kihelkonda. Püüti küll õpetajaid ametisse panna, aga tarwilikud isikud puudusiwad. Nõkku näituseks pääsis raamatuköitja sell Ahrends õpetajaks. See raamatuköitja oli rahwale enne palwetundisid pidanud. Samm edasi ja palwetundide pidajast sai õpetaja. Jälle mõnda teist õpetaja ametisse pääsnud isikut ei kõlbanud eluga sugugi hingekarjasteks. Palju neist pidi konsistorium aastate jooksul nende kõlbmata elu pärast lahti laskma.

Aega mööda tuli Saksamaalt uusi õpetajaid juurde, aga need ei mõistnud rahwakeelt. Kulus kaua aega enne kui Saksast tulnud hingekarjased õppisiwad rahwakeelt purssima. Waewalises keeles peetud jutlused ei awaldanud mingisugust mõju koguduse kohta. Kogudus käis enam moe kui sisemise tarwiduse pärast kirikus. Wõõralt maalt tulnud õpetajad jäiwad rahwale wõõrasteks. Kogudused ihkasiwad waimutoitu, kuid seda pakkusiwad õpetajad suuremalt jaolt koguni wäiksel mõõdul. Ei ole ime, et Herrnhuti wennad meie maale ilmudes rahwa poolt wäga lahket wastuwõtmist leidsiwad. Ometi peame tõele au andma ja tunnistama, et õpetajate seas mehigi leidus, kes kõigest wäest kogudustes kristlikku elu püüdsiwad edendada, rohket tööd koguduste kasuks tehes. Need „hüüdja hääled kõrbes“ ei jaksanud ometi pimedust peletada: toorus ja tuimus lehwitasiwad lippu. Eesti waimulik elu ja edenemine esines karuäkkega äestatud laane alena: arukorral juhtus mõni iwa kaswama.