2. Pärisorjus 18. aastasajal ja pärisorjuse aluse esimised õõnistamised.
Rootsi walitsusel oli ammu juba nõu olnud talupoegade elujärge meie kodumaal parandada. Rootsi riigis mujal ju pärisorjust ei tuntud; priid oliwad kõige wanemast ajast saadik Rootsi alamad alati olnud. Rootsi walitsus mõtles mõnegi korra selle pääle eestlasi ja lätlasi muude Rootsi alamate sarnasteks teha, aga jõud ei ulatanud. Wene walitsuse alla heites oskas maa ülem seisus asja nii ajada, et kõik õigused talle kinnitati. Talupoegade õiguse eest ei kostnud keegi. Wene walitsuse ajal kadusiwad Rootsi walitsuse poolt antud maksude määrused, uued astusiwad asemele. Uued kaswatasiwad koormat. Rootsi määruste järele wõidi adramaa päält 60 taalri eest maksusid nõuda. Rootsi walitsuse äralõppemise järele määrati adramaa tööwõimuliste hingede suuruse järele ära. 1715 arwati adramaa kohta 18 tööwõimulist meest ja naist. Selle põhjusmõtte järele hinnati 1725 maad kroonumaksusid määrates. Kroonu nõudis mõisa ja walla eest määratud summa maksu; ligem maksu ärajaotamine jäi mõisa omaniku hooleks. Raharenti talupojad ei maksnud, küll aga pidiwad nad teoorjust tegema, wilja ja muid maksusid maksma. Koha ja hingede aru järele pidiwad talupojad töölisi kas hobusega ehk jala mõisa tööle saatma, kas aasta läbi ehk ainult suweks. Talwel pidiwad naised ja tüdrukud mõisal kedramas käima. Ülepää jäi talupojal koduste tööde jaoks wähä aega, enamasti ikka pidi peremees perega mõisale tööd tegema. Mis ime siis, kui seda wiisi talupõllud wähä wilja kandsiwad, mõisapõllud salwi kuhjani täitsiwad. Talupoeg esitas hoost: töötas hobuse moodi, sai hobuse tasu tööpalgaks: peksa! Mõne korra tuliwad ajad, mil mõnesuguste põhjuste pärast maalt wilja ei lastud wälja wiia. Siis ähwardasiwad wiljaomanikka pahad päewad. Ometi oskasiwad omanikud endid nende eest hoida. Mõisnikud asutasiwad wiinawabrikud ja õlleköögid ja hakkasiwad alkoholi walmistama. Ei walmistanud ainult mõisnikud, walmistasiwad õpetajadki. Mõne aja pärast ilmus õpetajate kohta keeld, mis neile wiinapõletamise tee kinni sulgus. Talupojadki katsusiwad Rootsi ajal wiina põletada, aga mõis tegi pea tõkkeid. Rootsi walitsus käskis omal ajal kõrtsisid teekäiatele puhkepaikadeks seadida. Wiinawalmistajad ja õllepruulijad katsusiwad selle eest hool kanda, kudas kõrtsid nende kaupa rohkem rahwa sekka wõiksiwad saata. Seda wiisi woolas higis teenitud talupoja kopik ülema seisuse taskusse. Talupojad sattusiwad joomisega mõisa orjust wiina orjuks. Saksad pidasiwad talupoegi loomadega peaaegu ühesugusiks. Jah, tarwikorral müüdi talupoegi nagu loomigi. Selleaegistest ajalehtedest leiame mõnegi korra kuulutusi inimeste müümise kohta. Pakutakse kas tubli mehi ehk naisi kaubaks.
Wiimaks kostis talupoegade wiletsus riigiwalitsuse kõrwu. Riigiwalitsus kuulas lugu järele. Riigiwalitsusele wastati 1739 mõisnikkude poolt: 1) Talupoeg on ihuga ja hingega pärisherra oma. 2) Talupoeg ei tohi enesele wara korjata, waid pärisherrale. Pärisherra tarwitab talupoja warandust oma hääksarwamise järele. 3) Mõisnik määrab oma hääksarwamise järele talupoegade orjuse ja maksud ära. 4) Mõisnikul on piiramata wõimus talupoja karistuse kohta, wälja arwatud surmanuhtlus. 5) Rõhumise ja wägiwalla üle ei tohi talupoeg kusagile kohtusse kaebata.
See seletus kuulutab selgesti, et talupoeg kõige sügawamasse pärisorjusesse langenud ja tal suuremat õigust ei ole kui loomal – tapmine maha arwatud. 1765 aasta Liiwi maapäew tunnistab weel omalt poolt, endistele seletustele nagu krooni pähä pannes: talupojad on pärisorjad Rooma õiguse kõige täielikumas mõttes, nii kaugelt kui see ristiusuga kokkukõlas wõib seista. Ristiusk waatas pärisorjust päält ja ta esitajad – waikisiwad nagu surnu hauad. Oliwad ju ristiusu esitajad pärisorjuse peremeeste poolt ametisse pandud ja saiwad nende poolt mõnesugust kasu. Kelle leib, selle laul. Pääle selle paniwad pärisorjade peremehed tawalisesti niisugusid ristiusu esitajaid ametisse, kellede poolt nad tulewikus mingisugust wastarääkimist ei pruukinud karta. Sedawiisi wõis maapäew seda kergemini tunnistada, et orjus ristiusu sisuga ühte läheb. Alles aega mööda saiwad mehed ametisse, kes ära näidata julgesiwad, kudas pärisorjus ja ristiusk teine teise wasta käiwad, teine tuld, teine wett esitades.
Torma õpetaja Eisen oli esimene, kes õpetajate hulgast pärisrahwa eest häält tõstis. Pärisorjade seas elades nägi ta iga päew nende wiletsat põlwe. See lõikas talle südamesse. Awalikult astus ta rõhutud rahwa eest wälja. Kodumaal naerdi ometi ta wäljaastumise üle. Eisenil oliwad hääd sõbrad Peterburis. Peterburis lootis Eisen paremini pärisorjade eest seista wõiwat. Kindral Löweni kaudu pani Eisen oma mõtted suurwürst Peeter Feodorowitsile ette. Warsti selle pääle sai Peeter keisriks. Kohe kutsus ta õp. Eiseni Peterburki asja laiemalt seletama. Paraku tuli keiser Peetri surm wahele. Eiseni kawatsused katkestusid. Koju tagasi jõudes walmistas Eisen siiski täieliku plaani pärisorjuse ärakaotamiseks. See Eiseni kirjatöö sai esimeseks üleüldiseks tõukeks pärisorjuse kaotamiseks. Lawin oli mäeharjalt weerema hakanud. Weeres pikkamisi; ei jõudnud enam tuli ega wesi takistada.
Eiseni järele astusiwad weel muud teised õpetajad, nagu Hupel Põltsamaalt ja Jannau Laiuselt. Hupel ei julge ometi waljult pärisorjust hukka mõista, kui ta ka seda ajast ja arust arwab olewat. Käredamalt selle wasta astub Jannau platsi. Jannau kirjutas raamatugi pärisorjuse kohta.
Waljult wasaraga pärisorjuse kantside pihta hakkas kui ka mitte õpetaja, siis ometigi õpetaja poeg Garlib Merkel põrutama. Prantsuse mõttetarkade kirju priiusest, wennastusest ja õnnest lugedes, wõrdles Merkel mõttetarkade mõtteawaldusi meie oludega. Wõrreldes leidis ta: Prantsuse mõttetarkade ihade ja meie olude wahel wahe nagu taewa ja maa wahel. Merkel ei leia enam rahu: wälja rõhutud Eesti ja Läti pärisorjade eest! Ta kirjutab raamatu „Lätlased, iseäranis Liiwimaal filosofia aastasaja lõpul.“ Ses raamatus pöörab ta ennast haritud Europa poole Europat õnnetumatele pärisorjadele appi kutsudes. Osawa sulega kirjutatud raamat mõjus. Lugijad kohkusiwad, keeled kerkisiwad, suled liikusiwad; mõisnikuseisus kees.
Juba ilmus mõisnikkudegi sekka laiema silmaringiga mehi. Need saiwad ikka enam ja enam aru, et kauemini talurahwaga enam elajate wiisi ümber käia ei tohi. Esimene mõisnik, kes talurahwa elu parandada püüdis, oli parun Karl von Schoultz. Pikema wiibimise järele wõõral maal wõttis ta kodumaale tagasi tulles wanematelt päritud mõisade walitsuse oma kätte. Wõõral maal oli ta Prantsuse mõttetarkade aadetega tuttawaks saanud. Neid aateid püüdis ta kodumaalgi tõeks teha. Ta walmistas 1764 oma waldade rahwastele iseäraliku seaduseraamatu, mis talupoegade õigused ja kohused ära määras. Schoultzi seaduse raamatus leiduwad järgmised mõtted: 1) Talupoega ei tohi mõisast müüa ega kinkida, kui talupoeg ise seda ei soowi. 2) Talupoja warandus on talupoja päralt; talupoega ei wõi kohast wälja tõugata, kui talupoeg maksud ära maksab. 3) Talupojalt ei wõi rohkem nõuda kui maksuraamatusse määratud. 4) Talupoega wõib küll karistada aga 5) Talupoeg wõib ülekohtu pärast kohtusse kaebata.
Parun Schoultz wiibis maanõuniku põlwes mõne aja Peterburis ja nõudis sääl meie maa olude uuendamist. Keiserinna Katarina sõitis 1764 ise meie maale siinsid olusid üle waatama. Kui palju ta neid tõesti tundma õppis, on raske ütelda. Igapidi andis ta kindralkuberner Brownele Riias käsu maapäewalt 1765 talupoegade elu kergitust nõuda. Maapäew lubas poole suuga kergitusi ette wõtta, aga koju tagasi jõudes oliwad lubajatel lubamised unustatud. Palju enam kaebasiwad mitmed maapäewa isad, uued õigused teha talurahwa rahutumaks. Parem olla, kui kõik olud wana wiisi jääda. Ei ole siis ime, kui peaaegu igal pool talupoegadega endist wiisi ümber käidi. Elujärje parandamine jäi ainult paberile.
Eestimaal püüdis mõni mõisnik talurahwa põlwe ometi parandada. Wigala parun Üksküll andis 1789 oma rahwale seaduse raamatu ja pea ka parun Toll Ääsmäe ja Pajaka wallale. Paar aastat hiljem pani parun Stackelberg Allikul ja Rawakülas Wigala seadusi maksma. Ses seaduse raamatus ilmuwad needsamad nõudmised, mis Schoultzi seaduse raamatus. Pääleselle määratakse Wigala seadustes talupoja seisusest liikmetega wallakohus. Wiimaks nõutakse, et lapsi mõisa poolt asutatud kooli saadetagu. Kuid kõik need üksikud eluparandused jäiwad hüüdja hääleks kõrwes! Mujal mängis orjus oma trumpässa wälja.