Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Priiuse tulek

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

4. Priiuse tulek.

Keiserinna Katarina II. andis mõni aeg pärast Eesti- ja Liiwimaal käimist mõlemale maale uued seadused. Aastal 1783 kaotati endine maawalitsus ja kohtukord. Ühtlasi kaotasiwad mõisnikud palju oma õigustest, talupojad saiwad aga uusi juurde. Nii nimelt lubati kroonuwaldade kohtutes talupoegadele kaasistuja koht. Uutest seadustest oodati palju tulu, aga tõe poolest jõudis kuninga kuhi peotäiena talupoegadele kätte. Kõige enam ootasiwad talupojad ise, nägiwad siiski pea pettumust lootustes. Uus seadus tõi pääle muu päärahagi kaasa. Ei määratud pääraha esiti ka liig suureks, waid umbes 70 kop. hinge päält, langes selle maksmine rahawaesel ajal talupoegadele ometegi koormaks. Walitsus määras, et talupoegade rahapuuduse korral mõisnikud talupoegade eest pääraha maksku, seda aga orjusega talupoegadelt tagasi nõudku. See uus määrus andis mitmes kohas põhjust talupoegade orjuse suurendamiseks. Petetud lootused ja suurendatud orjus rööwisiwad talupoegadelt wiimase kannatuse. Siin tõusis tüli, sääl wastupanemine. Mõisnikud kutsusiwad wastuhakkamise maharõhumiseks sõjawäge appi. Tartu- ja Wõrumaal lõppes mitmes kohas sõnakuulmine. Räpinas leidsiwad 5 meest wastuhakkamisel surma. Walgutas ei jõudnud 125 soldatit korda jalale säädida. Selle aja pääle langes esimene „Pühajärwe sõdagi,“ kus kohtumees Ruusa Peeter raske karistuse alla langes. Hiiu Suure mõisas algas kange liikumine orjuse wasta. Eestimaa kuberner oskas Suuresmõisas ometi wastahakkajaid leplikult waigistada, nii et wastahakkajad pea rahule jäiwad.

Talurahwa wastapanemised mõjusiwad wist kaasa, et keiserinna Katarina uuesti tahtmist awaldas, mõisnikud wõtku rahwa elu parandusi ette. 1795 a. maapäew lubas seda, kuid keiser Pauli walitsuse ajal jäiwad maapäewa lubamised paberile. Wabameelne keiser Aleksander I. ajal hakkas paranduste ettewõtmine jälle edenema. Eestimaa maapäew 1802 määras: talupojal olgu oma omandus, olgu pärimise õigus, olgu wallakohus, kelle liikmed talupojad. Keiser Aleksander I. kinnitas uued määrused 1802. Need ilmusiwad warsti „Eestimaa talurahwa seaduse“ nime all. Uus seadus jättis ometi maksude suuruse määramata ega pannud piiri karistamise õigusele. Seda puudust märgati pea. Ju 27. augustil 1804 kinnitas keiser Aleksander I. „Eestimaa talurahwa kohtuseaduse“ raamatu, kuhu Eestimaa maapäew endiste seaduste täiendused üles pannud. Uus seadus oli küll samm edasi, aga ometi puudus talupoegade priiuseks weel palju. Waheajal sai Oldenburgi prints Eestimaa walitsejaks. 1811 tegi Eestimaa maapäew tema õhutamisel talurahwa priikslaskmise otsuse. Kohe hakkas iseäralik komisjon talurahwa seadustki walmistama. Uus seadus pandi keisrile kinnitamiseks ette. 23. mail 1816 kinnitas keiser Aleksander I. Eestimaa talurahwa priiuse. 8. jaanuaril 1817 kuulutati priius rahwale wälja.

Selsamal ajal palusiwad Kuramaagi mõisnikud keisrilt luba lätlasi priiks lasta. 25. augustil 1817 kinnitas keiser Aleksander I. Kuramaa lätlaste priiuse.

Liiwimaal oliwad küll mitmed agarad mehed priiuse eest wõidelnud, aga ometi sai Liiwimaa hiljemini priiuse kätte kui Eesti- ja Kuramaa. Katarina aegsed seadused kaotati ära, rahwa elukord ei paranenud ega paranenud. Maanõunik v. Sievers astus uuenduse nõudjate etteotsa. Sieversi nõudmisel asutati 1803 talurahwa asjade komitee, mis järgmiseks aastaks uue seaduseraamatu walmistas. Selle esimese Liiwimaa talurahwa seaduse kinnitas keiser Aleksander I. 20. weebruaril 1804. Selle seaduse nõudmised oliwad: talupoega ei tohi maast lahutada, ei ilma maata müüa ega kinkida ega kohast wälja ajada. Maa eest, kelle pääl talupoeg elab, peab ta renti maksma ehk orjama. Orjuse määrab wakuraamat ära. Talupoeg tohib enesele warandust omanduseks muretseda ja warandusega teha, mis tahab. Talupojad waliwad eneste seast kohtumõistjad. Mõisnikule jääb weel kodukaristuse õigus. Mõisnik wõib talupojale kuni 15 hoopi witsu anda ehk kaheks päewaks kinni panna.

Europas haridust saanud mõisnikud saiwad peagi aru, et 1804 aasta seadused kaugeltki weel lääne mõttetarkade nõudmist ei täida. Igal pool läänes oli pärisorjus kadunud; miks pidi ta meil edasi kestma?

Pääle selle oli Eesti ja Kuramaa talupoegadele juba priius kuulutatud. 1818 a. maapäewal astus Samson von Himmelstjerna Urwastest iseäranis mõjuwalt rahwa priikslaskmise eest wälja. Ühtlasi saatis maapäewa awamiseks kindralkuberner Paulucci maapäewale kirja, milles ta tingimata talurahwa priikslaskmist nõudis. Liiwimaa talurahwas saagu niisama priideks riigikodanikkudeks nagu nende naabrid Eesti ja Kuramaal. Maapäew ei tahtnud häämeelega ometi talupoegadele priiust lubada, wähemalt seisis üks osa liikmeid priiuse wasta. Asja edenemiseks ilmus 27. juunil 1818 kindralkuberner Paulucci ise maapäewale uuesti keisri nimel talurahwa täielikku priiust nõudes. See tungiw nõudmine mõjus wiimati. Wastased pidiwad järele andma. 5. juunil jõudis maapäew otsusele keisrile palwet ette panna, et talurahwas priiks lastaks. Pääle selle määrati komisjon uute seaduste walmistamiseks. Komisjon algas kohe tööd ja walmistas lühikese ajaga uued seadused. 26. märtsil 1819 kinnitas keiser Aleksander I. Liiwimaagi talurahwa priiuse ja uue seaduse. Aga priiust kuulutati Riias alles kolmekuninga päewal 1820 ja maal keisri aujärjele astumise päewal 12. märtsil 1820. Maal loeti awalikult kirikutes priiuse tähtsamad punktid ette. Uus seaduse raamat „Lihwlandimaa talurahwa-seadus“, mis priiuse puhul ilmus, on suuremalt jaolt maanõuniku Samsoni töö. Äksi õpetaja O. W. Masing pani uue seaduse Eestikeelde ümber. Eesti, Liiwi ja Kuramaa talurahwale kuulutatud priius oli linnupriius. Nagu lind igale poole lennata, wõis talupoeg igale poole minna, kuhu tahtis. Maa jäi endist wiisi mõisniku omaks. Maa eest pidi talupoeg edasi orjama, siiski kokkuleppimise järele. Wägisi ei wõinud talupoega keegi enam orjama sundida. Waranduse puudusel pidiwad aga ometi peaegu kõik talupojad edasi maa eest mõisat orjama, kuni aega mööda majanduslised olud paranesiwad, aineline jõud kaswis. Siis alles wõis raharent endise teoorjuse asemele astuda ja maatagi inimesed enestele kergemat põlwe otsida.

Tõotatud linnu priiustki ei saadud kohe kätte. Osa peremehi sai alles Jüripäewaks 1823, teine osa Jüripäewaks 1824 priideks, sulased alles aasta ehk kaks hiljemini. Mõisa orjadel puudus weel 6 aastat waba liikumise õigus. Seega hakkas alles 1831 täielik priius maksma.

Priikssaanud isikutel pidiwad omad nimed olema. Seni tunti ainult ristinimesid ja kohanimesid. Nende juurde tuliwad wahel weel „sõimunimed.“ Liiwimaa kubermangu walitsus käskis 21. augustil 1822 mõisawalitsusi peremeestelt küsida, missuguseid „priinimesid“ peremehed enestele soowiwad wõtta. Igal pool ei pandud peremeeste soowisid palju tähele. Tihti määras mõisawalitseja oma tahtmise järele wallarahwale nimed, mõnekorra rahwale rasked saksakeelsed. Kõige enam Eesti nimesid leidub Hiiu ja Saaremaal. Suurel maal selle wasta esineb tihti Saksa nimesid. Umbes 1826 aastaga oliwad talupojad Eesti ja Liiwimaal enamisti igal pool ju priinimed ehk liignimed saanud. Kirikuraamatutes wõeti priinimesid alles pääle 1832 tarwitusele. Wõõraste antud „priinimed“ jäiwad rahwale kaua wõõrasteks; kohati peeti neid nagu sõimunimedeks. Nagu pilge esines tihti priinimi linnupriile! Talupoeg esines auusõna pääle tornist wallale lastud, politsei ülewaatuse all seiswana wangina.